Margaret Hilda Thatcher, paruness Thatcher LG OM DStJ PC FRS (13. oktoober 1925 - 8. aprill 2013) oli Briti riigitegelane ja konservatiivne poliitik. Ta oli Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1979–1990, kauem kui ükski teine Briti peaminister 20. sajandil, ning juhtis Ühendkuningriigi Konservatiivset parteid aastatel 1975–1990. Thatcher oli esimene naissoost Briti peaminister ja teda tunti sageli hüüdnimega „Raudne Daam“, mille talle andis üks Nõukogude Liidu ajakirjanik. Tema sündinud nimi oli Margaret Hilda Roberts.

Varajane elu ja eraelu

Thatcher õppis Oxfordi Somerville'i kolledžis keemiat. Pärast ülikooli töötas ta lühikest aega keemikuna, seejärel omandas juriidilise väljaõppe ja tegutses advokaadina. 1951. aastal abiellus ta ärimees Denis Thatcheriga; paaril sündisid kaks last, kaksiktütar ja -poeg (sündinud 1953).

Poliitiline tõus ja ministriametid

Ta valiti 1959. aastal Finchley parlamendi liikmeks. Edward Heath nimetas ta oma 1970–1974. aasta valitsuses riigisekretäriks (Secretary of State for Education and Science), mis tõstis tema profiili riigisiseselt. 1975. aastal võitis ta Heathi vastu konservatiivse partei juhi valimised ning sai opositsiooniliidriks — see tegi temast esimese naise, kes juhtis Ühendkuningriigi suurimat poliitilist erakonda. Aastal 1979 valiti ta peaministriks.

Peaministrikaar ja poliitiline pärand

Thatcher järgnes selges poliitilises suunas, mida sageli nimetatakse „Thatcherismiks“: rõhk turumajandusel, riigivarade privatiseerimine, deregulatsioon, riigikassa distsipliin ja töövõtjate rolli piiramine. Tema valitsus soovis vähendada riigi sekkumist majandusse, vähendada liidu ja ettevõtete maksukoormust ning vähendada töövõtjate ja ametiühingute poliitilist jõudu. Selle poliitika tulemusel kasvasid mõningad sektorid ja seisukohad majanduses muutusid, kuid samal ajal tõusis ka töötus 1980. aastate alguses ja piirkondlikud sotsiaalsed pinged süvenesid.

Thatcher juhtis valitsust Falklandi sõja ajal 1982. Tema otsuse saata sõjaväeline reaktsioon Argentinale, kes okupeeris Falklandi saared, pidas palju britte riigimehelikuks tegutsemiseks; sõja võit aitas tugevdada tema populaarsust ja aitas 1983. aastal kaasa ülekaaluka tagasivalimisele. Samal ajal tõi 1984–85 toimunud kaevurite generalstreik terava sõjapõlve valitsuse ja ametiühingute vahel — see jäi tema valitsemise ajastusse kui üks suurtest konfliktidest ühiskonnas.

Tema majanduspoliitika hulka kuulusid suurettevõtete osade privatisatsioon (nt telekommunikatsioon, gaas ja muud sektori osad), finantsturgude deregulatsioon ning mõnede ühiskondlike teenuste ümberkorraldamine. 1980. aastate keskpaigas alanud majanduse elavnemine, inflatsiooni langus ja osa sektorite kasv taastusid, kuid poliitilised otsused tekitasid ka tugevat kriitikat seal, kus olid sotsiaalsed või regionaalsed kaotused.

Välispoliitika ja külma sõja lõpp

Välispoliitiliselt oli Thatcher tugev NATO toetaja ja tal oli tihe koostöö USA presidendi Ronald Reaganiga; mõlemad jagasid tugevat antikommunistlikku lähenemist. Samas pidas ta kahelisel tasandil silmsidet Nõukogude juhtidega — 1980. aastate lõpul kohtumised ja suhtlus Mikhail Gorbatšoviga aitasid luua tingimusi külma sõja rahunemiseks. Thatcher jäi ka tuntud euroskeptikuks, olles kriitiline teatud Euroopa Integratsiooni aspektide suhtes, mis tekitas lõhesid osa tema kabinetiliikmetega.

Viimased ametiaastad ja tagasiastumine

Thatcher valiti 1987. aastal kolmandaks ametiajaks, kuid tema toetus kahanes järk-järgult. Üks vaieldav samm oli ühenduse maksu ehk „küsitlusmaksu“ (poll tax) kehtestamine, mis osutus väga ebapopulaarseks ja tõi kaasa massilisi proteste. Lisaks tekitasid tema euroskeptilised vaated pingeid kabineti sees. 1990. aasta novembris esitas Michael Heseltine juhtpositsioonile väljakutse; kuigi Thatcher võitis esimese hääletuse, jäi ta ilma vajalikust kindlast enamusest ja otsustas lahkuda. Pärast tema tagasiastumist sai tema järeltulijaks John Major.

Pärast alamkojast lahkumist 1992. aastal anti talle eluaegne peeri tiitel ning ta asus istuma Ühendkuningriigi ülemkojas. Tegelikult sai ta eluaegse peeri tiitli Baroness Thatcher, of Kesteven in the County of Lincolnshire, mis andis talle õiguse osaleda ülemkoja töödes.

Hiljem elu, tervis ja surm

Pärast ametist lahkumist jäi Thatcher avalikku ellu ja kirjutas mitu mälestusteraamatut, sealhulgas The Downing Street Years. Ta jäi mõjukaks figuuriks konservatiivses mõtlemises, kuid ka vastuoluliseks isikuks siseriikliku arutelu teemadel. 2000. ja 2000ndate aastate alguses osales ta aeg-ajalt poliitilises debatist. 2008. aastal kogenud ta mitmeid väiksemaid insuldilaadseid ründeid, mis mõjutasid tema kõne ja tervist. 2013. aasta 8. aprillil suri ta Londonis 87-aastaselt insuldi tagajärjel.

Pärand ja hinnangud

Kuigi Thatcher on Briti poliitilises kultuuris vastuoluline isik, näitavad paljud arvamusküsitlused, et tema rolli ja mõju hinnang on jagunenud — paljud tunnustavad teda kui tugevat riigimeest, kes muutis Ühendkuningriigi majandust ning taasturvas rahvusvahelise positsiooni, teised osutavad tema poliitikast tulenenud sotsiaalsetele pingetele ja ebavõrdsuse kasvule. Arutelu tema neoliberaalse poliitika ja pärandi üle Ühendkuningriigis jätkub ka 21. sajandil ning tema mõju konservatiivsele ideoloogiale on endiselt tuntav.