Neoliberalism – määratlus, ajalugu ja peamised põhimõtted

Neoliberalism on termin erinevate sotsiaalsete ja majanduslike ideede kohta. Algselt kasutas seda terminit grupp liberaale, kes aitasid 20. sajandi keskel kujundada sotsiaalset turumajandust. Neoliberalismi iseloomustab vabaturukaubandus, finantsturgude dereguleerimine, individualiseerimine ja eemaldumine riiklikust heaolust.

Neid ideid töötasid välja majandusteadlased Friedrich Hayek, Ludwig von Mises, Wilhelm Röpke, Walter Eucken, Milton Friedman ja teised. Esmakordselt esitati need 1938. aastal toimunud konverentsil.

Määratlus ja olemus

Neoliberalism on ideede ja poliitikate kogum, mis seab turu ja turupõhised mehhanismid majanduse korraldamise keskmesse. Selle põhiolemus on usk, et vabaturud – konkurents, eraomand ja vabakaubandus – annavad parima alusressursside jaotuseks, suurendavad efektiivsust ja kiirendavad majanduskasvu. Neoliberalism rõhutab ka üksikisiku vastutust ning üldiselt nõuab riigilt vähem sekkumist majandusse.

Ajalooline taust

Term ja ideed kujunesid välja 20. sajandi esimesel poolel ning said tuntuks pärast 1938. aasta arutelusid ja hilisemaid tööde levikut. Pärast 1970. aastate majandusprobleeme – kõrget inflatsiooni ja aeglast majanduskasvu – hakkasid paljud valitsused 1980. ja 1990. aastatel rakendama neoliberalismi praktilisi meetmeid. Näidetena tuntakse Thatcheri ja Reagani ajakirjanduses nimetatud reforme, samuti laiaulatuslikke struktuurireforme mõnes arenguriigis. 1980.–1990. aastate poliitilised otsused kandsid tihti neoliberalistlikku temaatikat.

Peamised põhimõtted ja poliitikameetmed

• Turureguleerimise vähendamine: asutuste ja ettevõtete tegevuse reguleerimise lõdvendamine, konkurentsi stimuleerimine.
• Privatiseerimine: riigiettevõtete või -teenuste üleandmine erasektorile eesmärgiga tõsta efektiivsust ja vähendada riigikulusid.
• Maksureformid ja eelarvedistsipliin: madalamad äri- ja sageli ka isiklikud maksud, samas rõhk eelarvepuhtusel ja võlgade vähendamisel.
• Finantsturude liberaliseerimine: kapitali vaba liikumine, panganduse ja finantsteenuste dereguleerimine.
• Tööturu paindlikkus: vähem seaduslikke piiranguid töölepingu lõpetamisel, miinimumtööjõukulude ja kollektiivläbirääkimiste muutmine.
• Rahapoliitika rõhk inflatsioonivastasel võitlusele: sentral pankade sõltumatus ja inflatsiooniga tegelemine tähtsaim eesmärkide seas (monetarism).
• Vabakaubandus ja globaliseerumine: tollimaksude alandamine, vabakaubanduslepingud ja integratsioon rahvusvahelistel turgudel.

Mõjukad mõtlejad

Neoliberalismi teoreetilised alused on seotud mitme majandus- ja ühiskonnategelase tööga. Näiteks rõhutas Friedrich Hayek teadmiste hajutatust ja turuinfo rolli; Ludwig von Mises pani rõhku eraomandi ja vabade turgude olulisusele; Milton Friedman arendas monetarismi ja vastandas suurt riiklikku sekkumist. Lisaks mõjutasid ideid ordoliberalism (nt Walter Eucken) ja sotsiaalne turumajandus (nt Wilhelm Röpke), millel olid omakorda oma eripärased rõhuasetused.

Rakendused ja näited

Neoliberalistlikke poliitikaelemente on rakendatud väga erinevates riiklikes kontekstides:

• Suurbritannia ja USA 1980. aastatel – maksureformid, privatiseerimine, regulatsioonide vähendamine.
• Paljud arenguriigid 1980.–1990. aastatel – struktuursed kohandused, mis tihti kaasnesid rahvusvaheliste laenude tingimustega.
• Rahvusvahelised institutsioonid (IMF, Maailmapank) edendasid sageli turupõhiseid reformisoovitusi (nt Washington Consensus).

Tagajärjed ja kriitika

Neoliberalismil on olnud nii pooldajaid kui ka kriitikuid. Pooldajad toovad välja majanduskasvu, tõhususe ja innovatsiooni suurenemise. Kriitikud süüdistavad neoliberalismi järgmistes mõjutustes:

• Suurenenud sissetulekute jaotuse ebavõrdsus ning keskklassile surve.
• Avalike teenuste kahanemine ja kommertsialiseerumine (tervishoid, haridus, sotsiaalkindlustus).
• Finantsturgude liberaliseerimisega seotud riskid ja finantskriisid (näiteks 2008. aasta üleilmne kriis osalt seotud finantsehitistega).
• Keskkonna- ja säästva arengu eesmärkide võimalik kõrvalejuhtimine, kui otsusprotsessis kaalub enam lühiajaline kasum.
• Poliitiline ja ühiskondlik mõju: kodanikuusaldus institutsioonide vastu võib väheneda, kui otsuseid tajutakse eelkõige turukaugena.

Variandid ja kaasaegne olukord

Neoliberalism ei ole ühtne ega staatiline õpetus — sellel on erinevad nüansid sõltuvalt riigist ja ajast. 21. sajandil on pärast 2008. aasta kriisi ja kasvavat tähelepanu sotsiaalsele ebavõrdsusele tekkinud rohkem nõudlust regulatsiooni ja sotsiaalse kaitse tugevdamiseks. Samuti on arutluse all, kuidas kombineerida turupõhiseid lahendusi sotsiaalse õigluse ja keskkonnaeesmärkidega (nt rohepööre, sotsiaalne turukorraldus).

Lõppsõna

Neoliberalism on mõiste, mida kasutatakse nii kirjeldavalt kui ka kriitiliselt. See hõlmab poliitikate rida, mis rõhutavad turu rolli majanduskorralduses ning piiratud riiklikku sekkumist. Selle mõju ühiskonnale ja majandusele sõltub rakenduse kontekstist, poliitilistest valikutest ja sotsiaalsetest prioriteetidest. Arutelu neoliberalismi üle jätkub tänapäevalgi, kui otsitakse lahendusi kasvu, võrdsuse ja jätkusuutlikkuse vahelise tasakaalu leidmiseks.

Otsing