2005. aasta Ühendkuningriigi üldvalimised olid 5. mail 2005 toimunud valimised, mille käigus valiti 646 liiget Ühendkuningriigi alamkotta. Paremal on näidatud kolm peamist kandidaati Ühendkuningriigi peaministriks.
Valimiste tulemusel saavutas Tööpartei ja selle juht Tony Blair kolmandat korda järjest enamuse alamkojas. Tööpartei kaotas 47 parlamendikohta ja nende saadud häälte osakaal langes 2001. aasta üldvalimistega võrreldes umbes 5,5%. Paljud vaatlejad ja valijad pidasid üheks peamiseks põhjuseks erakonna toetuse kõikumisele peaminister Tony Blairi vastuolulist otsust 2003. aastal saata väed Iraaki, mis tekitas tugevat kriitikat ja valusaid avalikke vastuolusid.
Taust ja kampaania
Valimiste kampaania keskendus nii sise- kui välispoliitikale. Aruteludes oli olulisel kohal tervishoid (NHS), haridus, maksu- ja sotsiaalpoliitika, kuritegevuse vähendamine ning välispoliitilised küsimused, eriti Iraagi sõjaline osalus. Konservatiivse partei juht Michael Howard rõhutas kampaanias maksude vähendamist ja immigratsiooni piiramist, samal ajal kui Liberaaldemokraadid (juht Charles Kennedy) tugevasti kritiseerisid Iraagi sõda ja pakkusid alternatiivset lähenemist.
Tulemus ja numbrilised suundumused
Kuigi Tööpartei võit tagas jätkuva valitsuse, oli partei absoluutne enamus vähenenud ja opositsioon sai uut hoogu. Valimisaktiivsus oli ligikaudu 61%, mis oli mõnevõrra kõrgem kui varasematel valimistel. Konservatiivne Partei suurendas oma häältesaaki ja parlamendikohtade arvu võrreldes eelmise valimiskorraga, Liberaaldemokraadid said samuti mõningaid lisakohti ja tõstsid oma toetust eriti nende seas, kes olid vastu Iraagi sõjale.
Tagajärjed ja järeldused
Võit andis Tony Blairile võimaluse jätkata peaministrina, kuid vähendatud mandaat ja kasvav kriitika – nii partei sees kui avalikkuses – mõjutasid tema poliitilist positsiooni. Valimistulemus pani aluse poliitilistele muutustele opositsioonis: konservatiivide juhtimisvahetus ning uute strateegiate otsimine. Mõne aasta pärast, 2007. aastal, andis Tony Blair peaministri koha üle Gordoni Brownile, kes oli Tööpartei teine juhtjärg.
2005. aasta üldvalimised jäävad meelde kui valimised, kus välispoliitika (eelkõige Iraagi sõda) ja siseriiklikud teenused mängisid otsustavat rolli valijate meelsuse kujunemisel ning kus pikemajaliseks tagajärjeks oli nii Tööpartei kui ka kogu Briti poliitika uuem reorganiseerumine.