Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (sageli ka UKIP, hääldatakse "you-kipp") on poliitiline partei Ühendkuningriikides. Parteid iseloomustab tugev euroskeptitsism, rahvuskonservatiivsed ja populistlikud elemendid ning rõhuasetus rahvuslikule suveräänsusele ja immigratsiooni piirangutele. UKIP-i kõige tuntum ja nähtavam poliitiline eesmärk oli Ühendkuningriigi lahkumine Euroopa Liidust, seejuures tegeldakse ka küsimustega nagu piiride kontroll, vähendatud ühinemine Brüsseli õigusaktidega, otsedemokraatia laiendamine ja avalik-õiguslike ID-süsteemide vastustamine.

Ajalugu ja juhtfiguurid

UKIP asutati 1993. aastal. Partei püstitas end peamiselt kui euroskeptilist alternatiivi peavoolu parteidele. Üks tuntumaid UKIP-i juhte on olnud Nigel Farage, kes juhtis parteid mitmel perioodil ja kelle isik sai UKIP-i tuntuse ja profili tugevaks sümboliks. 1999. aastal sai UKIP esimest korda kohti Euroopa Parlamendis (3 kohta). Edaspidi kasvas esindus: 2004. aastal 12 kohta, 2009. aastal 13 kohta ja 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saavutas partei oma tipu, saades suurima häältesaagiga palju MEP-kohti. Pärast Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumist ja lõppsaatust 2020. aastal ei ole Ühendkuningriigil enam MEP-e.

9. oktoobril 2014 sai Douglas Carswellist UKIP-i esimene valitud parlamendiliige (ta oli seni konservatiiv). Peagi järgnes sellele ka teine pädevuslik lahkumine ning Mark Reckless liitus samuti UKIP-iga ja võitis hiljem üleriigilise valimisringkonna (Rochester ja Strood) erakonna ridades. Carswell lahkus erakonnast 2017. aasta märtsis. Pärast 2016. aasta referendumit toimusid parteis mitmed juhivahetused ja sisemised pinged; selle järgselt langes UKIP-i populaarsus märgatavalt.

Ideoloogia ja poliitikad

UKIP-i ideoloogia kombineerib järgmist:

Lisaks rõhutab UKIP sageli:

  • piiranguid immigratsioonile ja ranged poliitikad tööjõu liikumise suhtes, eriti EL-i korral;
  • õigusriigi ja riikliku suveräänsuse taastamist üle-euroopalistest institutsioonidest;
  • majanduslikku vabadust, madalamaid makse ja bürokraatia vähendamist (sõltuvalt ajast ja juhatusest);
  • tavapoliitika kõrval katse suurendada otsedemokraatlikke mehhanisme (referendumid, rahvahääletused).

Valimistulemused ja mõju

UKIP on olnud võrreldes suure valijatoega sageli halvasti esindatud Suurbritannia "first-past-the-post" valimissüsteemis. Näiteks 2015. aasta üldvalimistel sai UKIP 3,8 miljonit häält ehk umbes 12,6% kõigist antud häältest, kuid see ei kajastunud proportsionaalselt kohtade arvus Alamkojas (parteil oli vaid üks MP). Samal ajal saavutas UKIP märkimisväärseid tulemusi Euroopa Parlamendi valimistel, kus nende häältesaak ja MEP-ide arv kasvasid, eriti 2014. aastal.

UKIP-i surve ja valimisedukus olid üks teguritest, mis sundisid peavoolu konservatiivset parteid lubama referendumi EL-ist väljumise küsimuses. 23. juunil 2016 toimunud referendumil hääletas suurem osa Ühendkuningriigi valijatest EL-ist lahkumise poolt (Brexit), mis oli UKIP-i poliitilise agendaga kooskõlas. Referendumi järel kadus osa UKIP-i peamisest poliitilisest argumendist, mis viis osalise toetuse vähenemiseni ja parteisiseste erimeelsusteni.

Kontroversid ja kriitika

UKIP-i on korduvalt kritiseeritud retoorika ja poliitikate pärast, mida mõned on nimetanud ksenofobseteks või rassistlikeks. Partei esindajad on olnud seotud vastuoluliste avaldustega, mis on toonud kaasa avaliku kriitika ning mõnikord ka parteisiseseid lahkumisi ja eraldumisi. 2008. aastal keelas UKIP inimestel, kes olid varem Briti Rahvuspartei (BNP) liikmed, ühineda. Samuti on partei olnud laialdaselt arutelude objektiks meedias ja poliitilistes ringkondades.

Tänane seis ja tulevik

Pärast referendumi läbiviimist ja Brexitiga seotud poliitiliste eesmärkide saavutamist on UKIP kaotanud osa varasemast populaarsusest ja meediatähelepanust. Parteil on olnud mitmeid juhivahetusi ja sisemist ebastabiilsust, ning mitu valimistulemust pärast 2016. aastat on näidanud toetuse vähenemist. Samas jääb UKIP oluliseks osaks Ühendkuningriigi poliitilisel maastikul, kuna ta on kujundanud debatti immigratsiooni, suveräänsuse ja otsedemokraatia teemadel ning avaldanud mõju ka teiste parteide poliitikale.

UKIP on näide sellest, kuidas väike, selgelt positsioneeritud partei võib mõjutada laiemat poliitilist keskustelu ja viia suurte süsteemsete muutusteni — näiteks referendumi ja lõpuks Brexitini — kuid samal ajal võib sellise partei pikemaajaline edu sõltuda võimest laieneda ja kohaneda muutuvates poliitilistes oludes.