Teine maailmasõda

Mõlemad pooled

Sõjaga liitunud riigid kuulusid ühele kahest poole: teljeriikide ja liitlaste poolele.

T teljeriikideks olid sõja alguses Saksamaa, Itaalia ja Jaapan. Nende riikide vahelise liidu loomiseks toimus palju kohtumisi. Soome, Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria, Ungari ja Tai liitusid teljeriikidega hiljem. Sõja jätkudes muutusid mõned teljeriikid, et liituda hoopis liitlastega, näiteks Itaalia.

Liitlasriigid olid sõja alguses Ühendkuningriik ja mõned Rahvaste Ühenduse liikmed, Prantsusmaa, Poola, Jugoslaavia, Kreeka, Belgia ja Hiina. Hiinas oli käimas kodusõda. Juunis 1941 ründas Saksamaa operatsiooni "Barbarossa" käigus Nõukogude Liitu. Detsembris 1941 toimus Jaapani rünnak Pearl Harbori vastu Ameerika Ühendriikide vastu. Need kaks suurt ja võimsat riiki liitusid seejärel liitlastega.

See on Nola, mis oli teises maailmasõjas

Taust

Esimene maailmasõda oli Keskriikide lüüasaamisega oluliselt muutnud diplomaatiat ja poliitikat Aasias, Euroopas ja Aafrikas. Keskriikide poolele asunud impeeriumid hävitati. Ka Vene impeerium, mis ei olnud Keskriikide poolel, hukkus. Sõda muutis ka Ida-Euroopa piire, sündisid paljud uued riigid. Sõda tõi kaasa tugeva irredentismi ja revanšismi. Need tunded olid eriti tugevad Saksamaal, kellel ei jäänud muud üle, kui allkirjastada Versailles' leping. Sakslastelt võeti ära ka 13% nende kodumaa pindalast ja kõik kolooniad ning nad pidid liitlastele väga suurt summat tagasi maksma. Samuti piirati nende armee ja mereväe suurust, samas kui nende lennuvägi oli keelatud.

Itaalias olid natsionalistid sõja tulemusega rahulolematud, sest nad arvasid, et nende riik oleks pidanud liitlastega sõlmitud kokkuleppe tulemusena saama palju rohkem territooriumi. Fašistlik liikumine 1920. aastatel tõi riigi juhtima Mussolini. Ta lubas teha Itaaliast suurriigi, luues oma koloniaalimpeeriumi.

Pärast seda, kui Hiina valitsuspartei Kuomintang (KMT) ühendas riigi 1920. aastatel, algas kodusõda selle ja selle endise liitlase, Hiina Kommunistliku Partei vahel. 1931. aastal kasutas Jaapan Mukdeni vahejuhtumit põhjusena Mandžuuria vallutamiseks ja oma marionettriigi, Mandžukuo loomiseks, samas kui Rahvasteliit ei suutnud seda kuidagi peatada. Tanggu vaherahu, relvarahu, sõlmiti 1933. aastal. 1936. aastal leppisid KMT ja kommunistid kokku, et nad lõpetavad omavahelise võitluse, et selle asemel võidelda Jaapani vastu. 1937. aastal alustas Jaapan teist Hiina-Jaapani sõda, et vallutada ülejäänud Hiina.

Pärast Saksa keisririigi lagunemist loodi demokraatlik Weimari Vabariik. Sakslaste vahel tekkisid erimeelsused, mis hõlmasid mitmeid poliitilisi ideoloogiaid, alates natsionalismist kuni kommunismini. Fasistlik liikumine Saksamaal tõusis suure majanduslanguse tõttu. Natside partei juhist Adolf Hitlerist sai 1933. aastal kantsler. Pärast Reichstagi tulekahju lõi Hitler totalitaarse riigi, kus seadusega on ainult üks partei. Hitler tahtis muuta maailmakorda ja ehitas kiiresti ümber armee, mereväe ja lennuväe, eriti pärast Saarimaa taasühendamist 1935. aastal. Märtsis 1936 saatis Hitler armee Reinimaale. Juulis 1936 algas Hispaania kodusõda. Sõda lõppes natsionalistide võiduga, mida toetasid Itaalia ja Saksamaa.

Märtsis 1938 saatis Saksamaa oma armee Austriasse, mida tuntakse kui Anschluss, millele Euroopa riigid reageerisid vaid vähesel määral. Varsti pärast seda leppisid liitlased kokku, et Sudeedimaa, osa Tšehhoslovakkiast, antakse Saksamaale, et Hitler lubaks lõpetada uute maade võtmise. Kuid ülejäänud riik sunniti 1939. aasta märtsiks kas kapituleeruma või vallutati. Nüüd püüdsid liitlased teda peatada, lubades Poola ründamise korral aidata Poolat. Vahetult enne sõda sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit rahulepingu, milles leppisid kokku, et nad ei ründa teineteist kümne aasta jooksul. Selle salajases osas leppisid nad kokku, et jagavad Ida-Euroopa omavahel ära.

Natside miiting Nürnbergis, 1934

Sõja kulg

Puhkeb sõda

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis Poolasse. septembril kuulutasid Suurbritannia, Prantsusmaa ja Rahvaste Ühenduse liikmed Saksamaale sõja. Nad ei suutnud Poolat eriti aidata ja saatsid vaid väikese Prantsuse rünnaku Saksamaale läänest. Nõukogude Liit tungis varsti pärast Saksamaad, 17. septembril, Ida-Poolasse. Lõpuks oli Poola jagatud.

Seejärel sõlmis Saksamaa lepingu koostööks Nõukogude Liiduga. Nõukogude Liit sundis Balti riike lubama nõukogude sõdureid oma riikides hoida. Soome ei nõustunud Nõukogude nõudmisega oma maade järele, mistõttu seda rünnati 1939. aasta novembris. Rahuga puhkes maailmasõda. Prantsusmaa ja Suurbritannia arvasid, et Nõukogude Liit võib astuda sõda Saksamaa poolel ja ajasid Nõukogude Liidu Rahvasteliidust välja.

Pärast Poola lüüasaamist algas Lääne-Euroopas "võltssõda". Kuigi Briti sõdureid saadeti mandrile, ei peetud kahe poole vahel suuri lahinguid. Siis, 1940. aasta aprillis, otsustas Saksamaa rünnata Norrat ja Taanit, et oleks turvalisem rauamaaki Rootsist transportida. Britid ja prantslased saatsid armee, et häirida Saksa okupatsiooni, kuid pidid lahkuma, kui Saksamaa tungis Prantsusmaale. Chamberlain asendati 1940. aasta mais Churchilliga Ühendkuningriigi peaministrina, sest britid olid tema tööga rahulolematud.

Telje varajased võidud

10. mail tungis Saksamaa Prantsusmaale, Belgiasse, Hollandisse ja Luksemburgi ning võitis neid kiiresti, kasutades välksõja taktikat. Britid olid sunnitud Dunkerque'is mandri-Euroopast lahkuma. 10. juunil tungis Itaalia Prantsusmaale sisse, kuulutades Prantsusmaale ja Ühendkuningriigile sõja. Varsti pärast seda jagati Prantsusmaa okupatsioonitsoonideks. Üks oli otseselt Saksamaa ja Itaalia kontrolli all ning teine oli okupeerimata Vichy Prantsusmaa.

1940. aasta juuniks viis Nõukogude Liit oma sõdurid Balti riikidesse ja vallutas need, millele järgnes Bessaraabia Rumeenias. Kuigi Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel oli juba varem olnud mõningane koostöö, muutis see sündmus selle tõsiseltvõetavaks. Hiljem, kui nad ei suutnud kokku leppida tihedamas koostöös, halvenesid nende suhted sõjani.

Seejärel alustas Saksamaa õhulahingut Suurbritannia kohal, et valmistada ette maabumist saarele, kuid see plaan tühistati lõpuks septembris. Saksa merevägi hävitas palju Atlandi ookeanil kaupu vedavaid Briti laevu. Itaalia oli selleks ajaks alustanud oma operatsiooni Vahemerel. Ameerika Ühendriigid jäid neutraalseks, kuid hakkasid liitlasi aitama. Aidates kaitsta Briti laevu Atlandi ookeanil, leidsid Ameerika Ühendriigid end 1941. aasta oktoobriks võitlemas Saksa laevade vastu, kuid see ei olnud ametlikult sõda.

1940. aasta septembris alustas Itaalia sissetungi Briti valduses olevasse Egiptusesse. Oktoobris tungis Itaalia Kreekasse, kuid see tõi kaasa vaid Itaalia taandumise Albaaniasse. 1941. aasta alguses suruti Itaalia armee taas Egiptusest Aafrikas asuvasse Liibüasse. Saksamaa aitas peagi Itaaliat. Rommeli juhtimisel tõrjuti 1941. aasta aprilli lõpuks taas Egiptusesse. Lisaks Põhja-Aafrikale tungis Saksamaa maikuus edukalt ka Kreekasse, Jugoslaaviasse ja Kreetale. Nendest võitudest hoolimata otsustas Hitler pärast 11. maid Suurbritannia pommitamise tühistada.

Samal ajal ei olnud Jaapani edusammud Hiinas endiselt suured, kuigi natsionalistlikud ja kommunistlikud hiinlased hakkasid taas üksteise vastu võitlema. Jaapan kavatses võtta üle Euroopa kolooniad Aasias, kui need olid nõrgad, ja Nõukogude Liit võis tunda ohtu Saksamaa poolt, nii et aprillis 1941 sõlmiti nende kahe vahel mittekallaletungipakt (mis oli kokkulepe, et mõlemad riigid ei ründa teineteist). Saksamaa aga valmistas jätkuvalt ette rünnakut Nõukogude Liidu vastu, viies oma sõdurid Nõukogude piiri lähedale.

Sõda muutub ülemaailmseks

22. juunil 1941 ründasid Euroopa teljeriikid Nõukogude Liitu. Suve jooksul vallutasid teljeriikid kiiresti Ukraina ja Baltimaad, mis tekitas Nõukogude Liidule tohutut kahju. Juulis sõlmisid Suurbritannia ja Nõukogude Liit omavahel sõjalise liidu. Kuigi viimasel kahel kuul tehti suuri edusamme, oli väsinud Saksa armee talve saabudes sunnitud oma rünnakut Moskva lähistel edasi lükkama. See näitas, et teljeriikide peamised sihtmärgid olid ebaõnnestunud, samas kui Nõukogude armee ei olnud ikka veel nõrgenenud. See tähistas sõja välksõja etapi lõppu.

Detsembriks oli Punaarmee, mis seisis vastamisi teljeriikide armeega, saanud rohkem sõdureid idast. See alustas vasturünnakut, mis surus Saksa armee läände. Teljeriik kaotas palju sõdureid, kuid päästis siiski suurema osa varem saadud maast.

1941. aasta novembriks astus Rahvaste Ühendus Põhja-Aafrikas teljeriikidele vasturünnaku ja sai tagasi kõik varem kaotatud maad. Kuid teljeriik surus liitlased taas tagasi, kuni nad peatati El Alameinis.

Aasias julgustas Saksamaa edu Jaapanit nõudma naftatarneid Hollandi Ida-Indias. Paljud lääneriigid reageerisid Prantsuse Indohiina okupeerimisele, keelates naftakaubanduse Jaapaniga. Jaapan kavatses võtta üle Euroopa kolooniad Aasias, et luua Vaikses ookeanis suur kaitseala, et saada rohkem ressursse. Kuid enne tulevast sissetungi pidi ta kõigepealt hävitama Ameerika Vaikse ookeani laevastiku Vaikses ookeanis. 7. detsembril 1941 ründas ta Pearl Harborit ning mitmeid sadamaid mitmes Kagu-Aasia riigis. See sündmus sundis Ameerika Ühendriike, Ühendkuningriiki, Austraaliat, lääneliitlasi ja Hiinat kuulutama Jaapanile sõja, samas kui Nõukogude Liit jäi neutraalseks. Enamik teljeriikidest reageeris sellele, kuulutades sõja Ameerika Ühendriikidele.

Aprillis 1942 paljud Kagu-Aasia riigid: Birma, Malaja, Hollandi Ida-India ja Singapur olid peaaegu jaapanlaste kätte langenud. Mais 1942 langesid Filipiinid. Jaapani merevägi saavutas palju kiireid võite. Kuid juunis 1942 sai Jaapan Midway juures lüüa. Jaapan ei saanud pärast seda enam maad vallutada, sest suur osa tema mereväest hävitati lahingus.

Liitlased liiguvad edasi

Seejärel alustas Jaapan taas oma plaani Papua Uus-Guinea ülevõtmiseks, samal ajal kui Ameerika Ühendriigid kavatsesid rünnata Saalomoni saari. Võitlus Guadalcanalil algas 1942. aasta septembris ja selles osales palju vägesid ja laevu mõlemalt poolt. See lõppes Jaapani lüüasaamisega 1943. aasta alguses.

Idarindel löödi suvel Nõukogude rünnakud tagasi ja juunis 1942 alustas teljeriik oma põhirünnakut Lõuna-Venemaale piki Doni ja Volga jõgesid, püüdes vallutada Kaukaasia naftaväljad, mis olid teljeriikide jaoks kriitilise tähtsusega nende sõjategevuse toitmiseks, ja suure stepi. Stalingrad asus teljeriikide armee teele ja nõukogude väed otsustasid linna kaitsta. Novembriks olid sakslased Stalingradi peaaegu vallutanud, kuid nõukogude armee suutis sakslased talvel pärast suuri kaotusi ümber piirata, mistõttu Saksa armee oli sunnitud veebruaris 1943 linna loovutama. Kuigi rinne oli tagasi lükatud kaugemale kui enne suviseid rünnakuid, oli Saksa armee siiski muutunud ohtlikuks Kurski ümbruse piirkonnale. Hitler pühendas peaaegu kaks kolmandikku oma armeest Stalingradi lahingule. Stalingradi lahing oli maailma suurim ja surmavaim lahing.

1942. aasta augustis ei õnnestunud teljeriikide armeel tänu liitlaste kaitsele El Alameinis linna vallutada. Liitlaste uus pealetung ajas teljeriikide läände üle Liibüa paar kuud hiljem, vahetult pärast seda, kui angloameerika sissetung Prantsuse Põhja-Aafrikasse sundis seda liitlastega ühinema. See viis teljeriikide lüüasaamiseni Põhja-Aafrika kampaanias 1943. aasta mais.

Nõukogude Liidus alustas Saksamaa 4. juulil 1943. aastal Kurski ümbruses rünnakut. Paljud saksa sõdurid kaotasid nõukogude hästi loodud kaitse tõttu. Hitler tühistas rünnaku enne selgeid tulemusi. Seejärel alustasid nõukogude venelased oma vasturünnakut, mis oli üks sõja pöördepunkte. Pärast seda said sakslaste asemel idarindel ründavaks jõuks nõukogude väed.

9. juulil 1943 maabusid lääneliitlased, mõjutatuna varasematest nõukogude võitudest, Sitsiilias. Selle tulemuseks oli Mussolini arreteerimine samal kuul. Septembris 1943 vallutasid liitlased Itaalia mandriosa pärast Itaalia vaherahu sõlmimist liitlastega. Saksamaa võttis seejärel Itaalia üle kontrolli ja desarmeeris oma armee ning rajas palju kaitseliinide rajamist, et aeglustada liitlaste sissetungi. Seejärel päästsid Saksa eriüksused Mussolini, kes seejärel lõi peagi Saksamaa poolt okupeeritud kliendiriigi, Itaalia Sotsiaalvabariigi.

1943. aasta lõpus vallutas Jaapan mõned saared Indias ja alustas sissetungi India mandrile. India armee ja teised väed tõrjusid nad 1944. aasta alguses välja.

1944. aasta alguses tõrjus Nõukogude armee Saksa armee Leningradist välja, lõpetades ajaloo pikima ja surmavaima piiramise. Pärast seda alustasid nõukogude väed suurt vasturünnakut. Maiks olid nõukogude väed Krimmi tagasi vallutanud. 1943. aasta septembrist alates toimunud rünnakutega Itaalias õnnestus liitlastel 4. juunil 1944 hõivata Rooma ja sundida Saksa väed taganema.

Lõpp Euroopas

D-päeval, 6. juunil 1944, alustasid liitlased sissetungi Prantsusmaale Normandias. Invasiooni koodnimetus oli operatsioon Overlord. Invasioon oli edukas ja viis Saksa vägede lüüasaamiseni Prantsusmaal. Pariis vabastati 1944. aasta augustis ja liitlased jätkasid tegevust ida suunas, samal ajal kui Saksa rinne varises kokku. Operatsioon Market-Garden oli 17. septembril 1944 alustatud kombineeritud õhurünnak Hollandisse. Invasiooni eesmärk oli vallutada rida sildu, mille hulka kuulus ka Reini jõge ületav sild Arnhemis. Market oli õhudessandi invasiooni nimetus. Maapealne invasioon, mis kandis nime Garden, jõudis Reini jõeni, kuid ei suutnud vallutada Arnhemi silda. .

22. juunil hävitas Nõukogude pealetung idarindel, mille koodnimetus oli "operatsioon Bagration", peaaegu täielikult Saksa armeegrupi keskosa. Varsti pärast seda olid sakslased sunnitud taganema ning Ukrainat ja Poolat kaitsma. Saabuvad Nõukogude väed põhjustasid Ida-Euroopa riikides Saksa valitsuse vastaseid ülestõuse, kuid need ei olnud edukad, kui Nõukogude abi ei olnud. Teine Nõukogude pealetung sundis Rumeeniat ja Bulgaariat liitlastega ühinema. Kommunistlikud serblaste partisanid Josip Broz Tito juhtimisel vallutasid Bulgaaria ja Nõukogude Liidu abiga Belgradi tagasi. 1945. aasta alguseks ründasid nõukogude väed paljusid Saksamaa poolt okupeeritud riike: Kreeka, Albaania, Jugoslaavia ja Ungari. Soome lülitus nõukogude ja liitlaste poolele.

16. detsembril 1944 üritasid sakslased veel viimast korda vallutada läänerinnet, rünnates liitlasi Belgias Ardennides, lahingus, mida tuntakse Ardennide lahinguna. See oli Saksa viimane suurem rünnak sõja jooksul ja sakslased ei olnud oma rünnakus edukad.

Märtsiks 1945 liikus Nõukogude armee kiiresti Poolas asuvast Vistula jõest Ida-Preisimaale ja Viini, samal ajal kui lääneliitlased ületasid Reini. Itaalias tungisid liitlased edasi, samal ajal kui nõukogude väed ründasid Berliini. Lõpuks kohtusid lääneliitlaste väed 25. aprillil 1945 nõukogude vägedega Elbe jõe ääres.

Hitler sooritas enesetapu 30. aprillil 1945, kaks päeva pärast Mussolini surma. Oma testamendis määras ta Saksamaa presidendiks oma mereväejuhi, suuradmiral Karl Dönitzi. Dönitz alistus liitlastele ja oli vastu Hitleri tahtele, et Saksamaa jätkaks sõdimist.

Saksa väed Itaalias alistusid 29. aprillil 1945. Saksamaa alistus lääneliitlastele 7. mail 1945, mida tuntakse V-E päevana, ja oli sunnitud 8. mail 1945 Nõukogude Liidule alla andma. Viimane lahing Euroopas lõppes Itaalias 11. mail 1945.

Lõpp Vaikses ookeanis

Vaiksel ookeanil saabusid Ameerika väed Filipiinidele 1944. aasta juunis. Ja 1945. aasta aprilliks olid Ameerika ja Filipiinide väed suurema osa Jaapani vägedest puhastatud, kuid võitlus jätkus mõnes Filipiinide osas kuni sõja lõpuni. Briti ja Hiina väed tungisid Põhja-Birmas edasi ja vallutasid Rangooni 3. maiks 1945. Ameerika väed vallutasid seejärel märtsiks Iwo Jima ja juuniks 1945 Okinawa. Paljud Jaapani linnad hävitati liitlaste pommirünnakutes ja Ameerika allveelaevad katkestasid Jaapani impordi.

Liitlased tahtsid, et Jaapan alistuks ilma tingimusteta, kuid Jaapan keeldus. Selle tulemusel lasid Ameerika Ühendriigid kaks aatompommi Hiroshimale (6. augustil 1945) ja Nagasakile (9. augustil 1945). 8. augustil 1945 tungisid nõukogude väed Mandžuuriasse, lüües seal kiiresti Jaapani keiserliku armee esmase armee. 15. augustil 1945 alistus Jaapan liitlastele. Kapitulatsioonidokumendid allkirjastati ametlikult 2. septembril 1945 USS Missouri pardal, millega lõppes sõda.

Tuumapomm Nagasaki kohal


Ameerika ja Nõukogude sõdurite kohtumine Elbe jõest ida pool, aprill 1945


Montreal Daily Star : 7. mai 1945, "Saksamaa loobub".


Liitlasvägede saabumine Normandias, Prantsusmaal, D-päeval


Briti jalaväe rünnakud El Alameinis


Nõukogude sõdurid Stalingradis


USS Arizona põleb pärast Pearl Harbori rünnakut.


Teljevägede idarindel:      Operatsioon Barbarossa kuni 9. juuli 1941 kuni 1. september 1941 kuni 9. september 1941 (operatsioonid Kiievi ümbruses) kuni 5. detsember 1941


Saksa väed Pariisis pärast Prantsusmaa langemist.


Kaart, mis näitab Teise maailmasõja algust Euroopas, september 1939.

Lõpuks

Liitlastel õnnestus okupeerida Austria ja Saksamaa. Saksamaa jagati kaheks. Nõukogude Liit kontrollis idapoolset osa ja lääneliitlased kontrollisid läänepoolset osa. Liitlased alustasid denasifitseerimist, eemaldades natsideedid ajaloost,^[] ning enamik kõrgetasemelisi natsisid võeti kinni ja toodi erikohtusse. Saksamaa kaotas 1937. aastal veerandi oma maast, maa anti Poolale ja Nõukogude Liidule. Nõukogude võimud võtsid ka osa Poolast ja Soomest ning kolm Balti riiki.

ÜRO loodi 24. oktoobril 1945, et hoida rahu maailma riikide vahel. Kuid lääneliitlaste ja Nõukogude Liidu suhted olid sõja ajal halvenenud ja varsti pärast sõda suurendasid mõlemad jõud kiiresti oma võimu kontrollitava ala üle. Lääne-Euroopas ja Lääne-Saksamaal olid see Ameerika Ühendriigid, Ida-Saksamaal ja Ida-Euroopas aga Nõukogude Liit, kus paljud riigid muutusid kommunistlikeks riikideks. Külm sõda algas pärast Ameerika Ühendriikide juhitud NATO ja Nõukogude Liidu juhitud Varssavi pakti moodustamist.

Aasias pandi Jaapan Ameerika okupatsiooni alla. 1948. aastal jagati Korea Põhja- ja Lõuna-Koreaks, kes mõlemad väitsid end olevat korealaste seaduslik esindaja, mis viis 1950. aastal Korea sõjani. Hiinas jätkus kodusõda alates 1946. aastast ja selle tulemusel taandus KMT 1949. aastal Taiwanile. Kommunistid võitsid mandriosa. Lähis-Idas tähistas araablaste ja Iisraeli vaheliste konfliktide algust araablaste lahkarvamus ÜRO Iisraeli loomise plaani suhtes.

Pärast sõda toimus paljudes Euroopa kolooniates dekoloniseerimine. Selle peamisteks põhjusteks olid halb majandus ja inimeste soov ise valitseda. Enamasti toimus see rahumeelselt, välja arvatud mõnedes riikides, nagu Indohiina ja Alžeeria. Paljudes piirkondades põhjustas Euroopa tagasitõmbumine lõhed inimeste seas, kes olid eri rahvusrühmad või usundid.

Majanduse taastumine oli paljudes maailma osades erinev. Üldiselt oli see üsna positiivne. Ameerika Ühendriigid said rikkamaks kui ükski teine riik ja 1950. aastaks oli see võtnud üle maailma majanduse. Samuti tellis ta Marshalli plaani (1948-1951), et aidata Euroopa riike. Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa majandus elavnes. Briti majandus sai aga rängalt kannatada ja halvenes jätkuvalt rohkem kui kümme aastat. Nõukogude majandus kasvas pärast sõja lõppu väga kiiresti. Sama juhtus ka Jaapani majandusega, millest sai 1980. aastatel üks suurimaid majandusi. Hiina jõudis 1952. aastaks tagasi samale tootmistasemele kui enne sõda.

Kolooniad üle maailma 1945. aastal. Paljud Aasia ja Aafrika riigid muutusid siiski hiljem vabaks.


Sõjalised liidud Euroopas pärast sõda

Efekt

Surm ja sõjakuriteod

Surnute täpne koguarv puudub, sest paljud neist jäid registreerimata. Paljudes uuringutes on öeldud, et sõjas hukkus üle 60 miljoni inimese, peamiselt tsiviilisikud. Nõukogude Liit kaotas umbes 27 miljonit inimest, mis on peaaegu pool registreeritud arvust. See tähendab, et 25% nõukogude inimestest sai sõjas surma või haavata. Umbes 85% kõigist hukkunutest oli liitlaste poolel ja ülejäänud 15% oli teljeriikide poolel. Enamasti surid inimesed, sest nad olid haiged, näljas surnuks, pommitati või tapeti nende rahvuse tõttu.

Natsid tapsid palju valitud inimrühmi, mida nad nimetasid holokaustiks. Nad hävitasid juudid, tapsid romasid, poolakaid, venelasi, homoseksuaalseid ja teisi rühmi. Umbes 11-17 miljonit tsiviilisikut hukkus. Jaapanlased tapsid Hiinas umbes 7,5 miljonit inimest. Jaapani kõige tuntum kuritegu on Nankingi veresaun, mille käigus vägistati ja mõrvati sadu tuhandeid Hiina tsiviilisikuid. Oli teateid, et sakslased ja jaapanlased katsetasid bioloogilisi relvi tsiviilelanike ja sõjavangide vastu.

Kuigi paljud teljeriikide kuriteod viidi esimese rahvusvahelise kohtu ette, ei viidud liitlaste poolt põhjustatud kuritegusid edasi.

Kontsentratsioonilaagrid ja orjatöö

Lisaks holokaustile sunniti umbes 12 miljonit inimest, peamiselt Ida-Euroopa elanikke, töötama Saksamaa majanduse heaks. Saksa koonduslaagrid ja nõukogude gulagid põhjustasid palju surma. Mõlemad kohtlesid sõjavange halvasti. See kehtis isegi nõukogude sõdurite kohta, kes jäid ellu ja naasid koju.

Jaapani sõjavangilaagrid, millest paljusid kasutati töölaagritena, põhjustasid samuti palju surmajuhtumeid. Lääne vangide surmajuhtumite määr oli 27,1%, mis oli seitse korda suurem kui sakslaste ja itaallaste alluvuses. Rohkem kui 10 miljonit Hiina tsiviilisikut tehti orjadeks ja nad pidid töötama kaevandustes ja sõjatehastes. Jaavale sunniti tööle 4-10 miljonit inimest.

Aastatel 1942-1945 allkirjastas Roosevelt korralduse, mis sundis jaapani ameeriklasi internatsioonilaagritesse. Ka mõned sakslased ja itaallased kaasati.

Liitlased leppisid kokku, et Nõukogude Liit võib kasutada sõjavange ja tsiviilisikuid sunniviisiliseks tööjõuks. Ungarlasi sunniti Nõukogude Liidu heaks töötama kuni 1955. aastani.

Kodurinded ja tootmine

Enne sõda oli liitlaste rahvaarv ja majandus Euroopas suurem kui teljeriikide oma. Kui kolooniad kaasa arvata, oleks liitlaste SKT siis kaks korda suurem kui teljeriikide oma. Samas kui Aasias oli Hiinal vaid 38% suurem SKP kui Jaapanil, kui nende kolooniad kaasa arvata.

Liitlaste majandus ja rahvaarv võrreldes teljeriikide omaga vähenesid varajaste teljeriikide võitudega. Kuid pärast Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu liitlasriikidega liitumist 1941. aastal see enam nii ei olnud. Liitlased olid võimelised saavutama kõrgema tootmistaseme võrreldes teljeriikidega, sest liitlastel oli rohkem loodusvarasid. Samuti ei kavandanud Saksamaa ja Jaapan pikka sõda ja neil puudus selleks võime. Mõlemad püüdsid oma majandust parandada, kasutades orjatööjõudu.

Naised

Kui mehed läksid sõdima, võtsid naised üle paljud töökohad, mille nad maha jätsid. Tehastes töötasid naised pommide, relvade, lennukite ja muude seadmete valmistamisel. Suurbritannias saadeti tuhandeid naisi maaväe osana põllumajandusettevõtetesse tööle. Teised moodustasid naiste kuningliku mereväeteenistuse, et aidata laevade ehitamisel ja remontimisel. Isegi printsess Elizabeth, kellest hiljem sai kuninganna Elizabeth II, töötas mehaanikuna, et aidata sõjategevust. Aastaks 1945 valmistasid mõned relvad peaaegu täielikult naised.

Alguses kasutati Saksamaal ja Jaapanis naisi tööjõus harva. Kuid liitlaste pommitamised ja Saksamaa üleminek sõjamajandusele sundisid naisi rohkem osalema.

Suurbritannias töötasid naised samuti luureandmete kogumise alal BletchleyParkis ja mujal. Laste massiline evakueerimine mõjutas sõja-aastatel oluliselt ka emade elu.

Amet

Saksamaal oli kaks erinevat ettekujutust, kuidas ta riike okupeerib. Lääne-, Põhja- ja Kesk-Euroopas seadis Saksamaa majanduspoliitikat, mis muudaks ta rikkaks. Sõja ajal tõi see poliitika koguni 40% Saksamaa kogutulust. Idas tähendas sõda Nõukogude Liiduga, et Saksamaa ei saanud maad kasutada ressursside saamiseks. Natsid kasutasid oma rassipoliitikat ja mõrvasid palju inimesi, keda nad pidasid mitteinimesteks. Vastupanuliikumine, inimeste rühm, kes võitles salaja Saksamaa vastu, ei saanud natsidele enne 1943. aastat palju kahju teha.

Aasias väitis Jaapan, et ta vabastab koloniseeritud Aasia riigid Euroopa koloniaalvõimudest. Ehkki nad olid esialgu paljudel territooriumidel teretulnud, muutsid nende julmad teod lühikese aja jooksul arvamused nende vastu. Okupatsiooni ajal kasutas Jaapan 4 miljonit barrelit naftat, mille liitlased olid sõja lõppedes maha jätnud. Aastaks 1943 suutis ta Hollandi Ida-Indias toota kuni 50 miljonit barrelit naftat. See oli 76% oma 1940. aasta mahust.

Tehnoloogia arengud

Sõda tõi kaasa uued meetodid tulevaste sõdade jaoks. Õhujõud täiustusid oluliselt sellistes valdkondades nagu õhutransport, strateegiline pommitamine (kasutada pomme tööstuse ja moraali hävitamiseks), samuti radarid ja relvad lennukite hävitamiseks. Arendati välja reaktiivlennukid, mida hakati kasutama ülemaailmsetes õhujõududes.

Merel keskenduti sõjas lennukikandjate ja allveelaevade kasutamisele. Lennukikandjad asendasid varsti lahingulaevad. Oluline põhjus oli see, et need olid odavamad. Olulist rolli mängisid sõjas ka allveelaevad, mis olid surmav relv alates I maailmasõjast. Britid täiustasid allveelaevade hävitamiseks mõeldud relvi, näiteks sonarit, samas kui sakslased parandasid allveelaevade taktikat.

Maasõja stiil muutus I maailmasõjast alates liikuvamaks. Tankid, mida kasutati jalaväe toetamiseks, muutusid peamiseks relvaks. Sõja jooksul täiustati tanki kiirust, soomust ja tulejõudu. Sõja alguses arvas enamik väejuhte, et paremate tankide kasutamine on parim viis võidelda vaenlase tankide vastu. Kuid varased tankid suutsid soomust vaid pisut kahjustada. Saksa idee vältida tankide vastastikku võitlemist tähendas seda, et tankid vastamisi tankidega juhtus harva. See oli edukas taktika, mida kasutati Poolas ja Prantsusmaal. Paranesid ka tankide hävitamise viisid. Kuigi sõjas hakati rohkem kasutama sõidukeid, jäi jalavägi sõjaväe põhiosaks ja kõige paremini varustatud nagu I maailmasõjas.

Kuulipildujad said laialdaselt kasutusse. Neid kasutati eelkõige linnades ja džunglites. Ründepüssist, mis oli Saksa arendus, mis ühendas püsside ja püstolkuulipildujate omadused, sai pärast sõda enamiku armeede peamiseks relvaks.

Muud arengud hõlmasid salajaste sõnumite paremat krüpteerimist, näiteks Saksa Enigma. Teine sõjalise luure tunnusjoon oli pettuse kasutamine, eriti liitlaste poolt. Teiste hulka kuuluvad esimesed programmeeritavad arvutid, kaasaegsed raketid ja raketid ning aatompommid.

Heinkel He 178, maailma esimene turboreaktiivlennuk.


Poola tsiviilisikud, kes saadetakse Saksamaale sunnitööle.

Riigid, kes kannatasid kõige rohkem sõjalaevade kaotusi Teises maailmasõjas

Riik	uppunud sõjalaevad
Ühendkuningriik	213
Jaapan	198
Ameerika Ühendriigid	105
Itaalia	97
Saksamaa	60
NSVL	37
Kanada	17
Prantsusmaa	11
Austraalia	9
Norra	2

Teises maailmasõjas enim sõjalisi kaotusi kandnud riigid

Teises maailmasõjas hukkunute tegelik arv on olnud varem teemaks. Enamik ametkondi on praegu nõus, et 30 miljonist nõukogude relva kandnud inimesest hukkus 13,6 miljonit sõjaväelast.

Riik	Killed
NSVL	13,600,000*
Saksamaa	3,300,000
Hiina	1,324,516
Jaapan	1,140,429
Briti impeerium**	357,116
Rumeenia	350,000
Poola	320,000
Jugoslaavia	305,000
Ameerika Ühendriigid	292,131
Itaalia	279,800

*summa, millest 7 800 000 lahingutegevuses hukkunut**Inc
. Austraalia, Kanada, India, Uus-Meremaa jne.

Riigid, mis kannatasid II maailmasõjas kõige rohkem tsiviilkaotusi

Tsiviilelanike surmajuhtumid selle sõja ajal - paljud neist olid tingitud näljahädast ja sisemistest puhastustest, nagu näiteks Hiinas ja NSV Liidus - olid kolossaalsed, kuid need olid vähem dokumenteeritud kui need, mis toimusid sõdivate vägede seas. Kuigi need arvud on parimad usaldusväärsetest allikatest kättesaadavad ja annavad üldise pildi tsiviilkaotuste ulatusest, ei saa täpseid numbreid kunagi teada.

Riik	Killed
Hiina	8,000,000
NSVL	6,500,000
Poola	5,300,000
Saksamaa	2,350,000
Jugoslaavia	1,500,000
Prantsusmaa	470,000
Kreeka	415,000
Jaapan	393,400
Rumeenia	340,000
Ungari	300,000

Teljevõimud

Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria.

Liitlasriigid

USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, NSVL, Austraalia, Belgia, Brasiilia, Kanada, Hiina, Taani, Kreeka, Madalmaad, Uus-Meremaa, Norra, Poola, Lõuna-Aafrika Vabariik, Jugoslaavia, Taani.

 

Seotud leheküljed

• Esimene maailmasõda
• Fašism
• Natsism
• Militarism
• Kommunism
• Jaapani ameeriklaste interneerimine