Teine maailmasõda (WWII või WW2), Nõukogude Liidus tuntud kui Suur Isamaasõda ja Jaapanis sageli kui Teine Hiina–Jaapani sõda, oli ülemaailmne sõda, mis hõlmas lahinguid enamikus maailma osades ja osales enamik riike. Enamik riike sõdis ametlikult aastatel 1939–1945, kuid sõjategevus Aasias algas juba varasemalt (näiteks Jaapani invasioon Hiinas 1937. aastal). Peamised vastaspooled olid kaks suurt koalitsiooni: liitlased ja teljeriigid; kõigi suurriikide enamikku kuulub see konflikt. Teine maailmasõda oli ajaloo kõige laiahaardelisem ja surmavaim sõda: hinnangud hukkunute arvule jäävad ligikaudu 50–85 miljoni inimese juurde ning suur osa neist olid tsiviilisikud. Sõda hõlmas nii lahinguid, massimõrvu, kui ka süsteemset holokausti — tahtlikku genotsiidi — ning laialdast strateegilist õhupommitamist, nälga, haigusi ja ainsa tuumarelvade kasutamise tsiviilelanike vastu sõjaajaloo jooksul.

Põhjused ja sõja puhkemine

Sõja eel kujunesid pinged ühest küljest Saksamaa, Itaalia ja Jaapaniga, kes taotlesid territoriaalset laienemist ja revisionismi; teisest küljest aga riikidega, kes soovisid säilitada rahvusvahelist korda. Nõudmised sõjaliste väravate ja varasemate lepingute rikkumine, majanduslikud raskused pärast Esimest maailmasõda ning agressiivne totalitaristlik ideoloogia aitasid konflikti eskaleeruda. Konflikt Aasias süvenes, kui Jaapan alustas 7. juulil 1937 Hiina sissetungi. Euroopas puhkes sõda 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis Poolasse; sellele järgnesid Prantsusmaa ja Suurbritannia sõjakuulutused Saksamaale.

Peamised etapid ja lahinguplatsid

Kõrghetked kronoloogiliselt:

  • 1939–1940: Saksamaa kiire blitzkriegi ehk välkstrateegia Poolas, Põhimaal ja Lääne-Euroopas, mille tulemusena langes 1940. aastal ka suur osa Prantsusmaast.
  • 1940: õhulahing (Battle of Britain) – Saksamaa ebaõnnestunud katse saavutada õhuülemus Suurbritannia vastu.
  • 22. juuni 1941: Saksamaa operatsioon Barbarossa – invasioon Nõukogude Liitu, mis avas idatiiva lahingud, sealhulgas aja jooksul ajaloo ühe lahingu, Stalingradi lahingu (1942–1943).
  • 7. detsember 1941: Jaapani rünnak Pearl Harbori vastu – Ameerika Ühendriigid astusid sõtta. Sama perioodi jooksul levis sõjategevus kogu Vaikse ookeani piirkonda.
  • 1942: pöördepunktid – Vaikse ookeani lahingutes (näiteks Midway) ja idatiival (Stalingrad) peatavad teljeriikide edasitungi.
  • 6. juuni 1944: liitlaste dessant Normandias (D‑päev) – algab laialdane edasiliikumine Saksamaa vastaselt lääne poolt.
  • 1944–1945: teljeriikide taganemine kõikides peamistel rindel. Saksamaa alistus 8. mail 1945 (VE Day), Jaapan alistus ametlikult 2. septembril 1945 (VJ Day).

Peamised riigid ja coalitsioonid

Pooled olid algselt Hiina, Prantsusmaa ja Suurbritannia, millele hiljem liitusid Nõukogude Liit, Ameerika Ühendriigid ning paljud teised riigid. Teljeriike juhtisid peamiselt Saksamaa, Itaalia ja Jaapan.

Holokaust ja sõjakuriteod

Teise maailmasõja üks kõige traagilisemaid ja süsteemsemaid tulemusi oli holokaust, kus natside režiim mõrvas umbes kuus miljonit juuti ning miljoneid teisi, sealhulgas roma/tsigaani kogukondi, puudega inimesi, poliitilisi vastaseid ja sõjavange. Lisaks toimusid massimõrvad, sundrännakud, sõjakuriteod ja koonduslaagrid üle Euroopas. Sõja lõpus algasid Nürnbergi protsessid ning teised kohtuprotsessid, kus kohtu alla toodi juhtivad sõjaväelased ja poliitikud, ning hiljem võeti vastu rahvusvahelisi norme, nagu Genotsiidi konventsioon.

Tehnika, taktika ja sotsiaalsed muutused

Sõjas kasutati uut ja arenenud tehnoloogiat: mobiilset tankisõda, suurt õhuväelist tegevust, radarit, kodeerimis- ja luuramisvõtteid ning lõpuks ka tuumarelvi. Ründevõimekuse suurenemine tähendas suuremaid tsiviilkaotusi ja linnade hävingut strateegilise pommitamise kaudu (nt Dresden, Tokyo). Sõda muutis sotsiaalselt palju: tööstuse massiline mobilisatsioon, naiste tööjõu kasv, rahvastikuline ümberasumine ja põgenetus ning pikaajalised psühholoogilised ja majanduslikud tagajärjed.

Tagajärjed ja globaalsed muutused

Sõja lõpp tõi kaasa suured geopoliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused:

  • Loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) eesmärgiga tõhustada rahvusvahelist koostööd ja vältida uusi sõdu.
  • Algas külm sõda kahe suurvõimu — Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu — vahel, mis kestis mitu aastakümmet ning kujundas külma sõja perioodi rahvusvahelist poliitikat.
  • Aasia ja Aafrika dekoloniseerimine kiirenes: palju Euroopa koloniaalriike kaotasid sõja järel kontrolli oma kolooniate üle ning uusi iseseisvaid riike tekkis üle maailma.
  • Majanduslik taastumine: Euroopa riigid alustasid rekonstrueerimist, mis hõlmas ka Ameerika algatatud Marshalli plaane; loodi finantsinstitutsioonid nagu IMF ja Maailmapank ning algasid integratsiooni protsessid, mis mõne aastakümne pärast viisid Euroopa poliitilise integratsiooni (nt Euroopa Süsi- ja Teraseühendus).
  • Õiguslikud ja moraalsed muutused: sõjajärgsete kohtuprotsesside ja rahvusvaheliste konventsioonide abil püüti siduda vastutust sõjakuritegude eest ning luua reegleid relvade ja sõjakäigu üle.

Mälestus ja õppetunnid

Teine maailmasõda jättis sügava jälje inimkonna ajalukku: suured inimkaod, majanduslik häving, perekondade lagunemine ja põgenike lainete tekkimine. See sundis riike looma uusi rahvusvahelisi institutsioone ning mõtlema teisiti sõjanduse, inimõiguste ja rahu alal. Sõja uurimine ja mälestamine rõhutavad vajadust tolerantsuse, rahvusvahelise õiguse ja konfliktide ennetamise järele.

Kuigi sõda lõppes 1945. aastal liitlaste võiduga, kestavad selle tagajärjed paljudes küsimustes — poliitikas, rahanduses, rahvusvahelistes suhetes ja inimeste elus — veel tänapäevalgi.