Battle of the Bulge

Taust

Pärast 1944. aasta juuli lõpus Normandiast väljumist ja 15. augustil 1944 Lõuna-Prantsusmaal maabumist liikusid liitlased oodatust kiiremini Saksamaa suunas.

Liitlasvägede väed olid väsinud nädalaid kestnud pidevatest lahingutest ja varud olid väga vähesed. Kuigi varustusolukord paranes oktoobris, oli vägede puudus endiselt suur probleem.

Kindral Eisenhower ja tema staap valisid Ardennide piirkonna, mida pidas kinni esimene Ameerika Ühendriikide armee, kui ala, mida saaks hoida võimalikult väheste vägedega. Ardenne valiti, sest maastik pakkus head kaitset ja seal oli vähe teid.

Liitlaste edasitungi kiirus ja süvasadamate puudumine raskendas liitlaste jaoks vägede varustamist. Normandia maabumisalasid kasutavad rannavarustusoperatsioonid ei suutnud varustada piisavalt toiduga. Ainus sadam, mille liitlased olid vallutanud, oli Cherbourg, mis asus esialgsete invasioonirandade lähedal, kuid sakslased olid selle purustanud ja mineerinud.

Liitlastel kulus mitu kuud, et luua oma võimekus veoste liigutamiseks. Liitlased vallutasid Antwerpeni sadama Belgias täiesti puutumatult septembri esimestel päevadel, kuid see ei töötanud enne 28. novembrit. Schelde jõgi tuli puhastada nii Saksa vägedest kui ka meremiinidest.

Piirangute tõttu tekkisid erimeelsused kindral Dwight D. Eisenhoweri ja kindralfeldmarssal Bernard Montgomery vahel selle üle, kas Montgomery või Ameerika kindral Omar Bradley lõunas saab juurdepääsu varudele.

Saksa väed kontrollisid mitmeid suuremaid sadamaid La Manche'i väina rannikul kuni 1945. aasta maini. Prantsuse raudteesüsteemi hävitamine enne D-päeva tegi sakslaste jaoks raskeks invasioonile reageerimise. Samuti oli see probleemiks liitlastele, sest raudteede ja sildade remontimine võttis aega.

Veoautode süsteem tõi varustuse rindevägede juurde, kuid transpordi jaoks kulus Belgia piiri lähedal asuvale rindejoonele jõudmiseks tohutult kütust. Oktoobri alguseks peatasid liitlased suuremad rünnakud, et parandada oma varustusliine.

Montgomery ja Bradley palusid mõlemad oma armeed varustusega varustada, et nad saaksid jätkata sakslaste ründamist. Kindral Eisenhower soovis, et Montgomery põhjapoolsed väed avaksid Antwerpeni sadama ja vallutaksid Ruhri piirkonna, Saksamaa tööstuspiirkonna.

Kui liitlased olid peatunud, suutis Saksa kindral Gerd von Rundstedt Saksa armeed organiseeritud kaitseks ümber organiseerida.

Feldmarssal Montgomery operatsioon Market Garden saavutas vaid osa oma eesmärkidest. Selle territoriaalseid võite jättis liitlaste varustamisolukorra halvemaks kui varem. Oktoobris pidas Kanada esimene armee lahingu Schelde lahingus, avades Antwerpeni sadama laevandusele. Selle tulemusena paranes oktoobri lõpuks varustamisolukord.

Vaatamata Schelde lahingute järgsele võitlusvaheajale olid sakslastel tõsised probleemid. Kuigi sügisel jätkusid operatsioonid, eelkõige Lorraine'i kampaania, Aacheni lahing ja lahingud Hürtgeni metsas, muutus olukord läänes vähe.

Liitlased tungisid aeglaselt Saksamaa poole, kuid nad ei jõudnud sinna. Lääneliitlastel oli juba 96 diviisi rindel või selle lähedal, Ühendkuningriigist tuli veel kümme diviisi. Täiendavad liitlaste õhudessantüksused jäid Inglismaale. Sakslastel oli kokku 55 diviisi.

Adolf Hitler lubas oma kindralitele 18 jalaväe- ja 12 soomustatud või mehhaniseeritud diviisi. Plaanis oli kasutada 13 jalaväediviisi, kaks langevarjurite diviisi ja kuus pantserdiviisi reservist. Idarindel oli nõukogude operatsioon Bagration suvel hävitanud suure osa Saksamaa armeegrupi Keskosa.

Operatsioon lõppes alles siis, kui Punaarmee jõudude varustamine lõppes. Novembriks valmistusid Nõukogude väed talveks rünnakuks.

Vahepeal olid liitlaste 1944. aasta alguse õhurünnakud muutnud Saksa õhujõudude lennuvõimetuks. See tähendas, et Saksa armeel oli vähe luureandmeid lahinguväljal ja puudub võimalus peatada liitlaste varusid. Saksa vägede liikumine päeval oli kergesti märgatav ja varustuse peatamine koos Rumeenia naftaväljade pommitamisega tähendas, et Saksamaal ei olnud naftat ega bensiini.

Üks väheseid eeliseid, mis Saksa vägedel 1944. aasta novembris oli, oli see, et nad ei kaitsnud enam kogu Lääne-Euroopat. Nende rindejooned läänes olid lühenenud ja asusid Saksamaa piiridele palju lähemal. See vähendas nende varustamisprobleeme vaatamata liitlaste kontrollile õhu üle.

Lisaks tähendas nende telefoni- ja telegraafivõrk, et raadiot ei olnud enam sidepidamiseks vaja, mis vähendas liitlaste ultra-koodide murdmise tõhusust. Sellegipoolest saadeti ULTRA kaudu päevas umbes 40-50 kodeeritud sõnumit. Nad registreerisid Saksa hävituslennuväe neljakordistumise ja märkasid, et plaanitakse rünnakut. ULTRA võttis üles ka teavet paljude raudtee- ja maanteeliikluste kohta piirkonnas.

Rünnaku koostamine

Saksa juht Adolf Hitler tundis, et tema liikuvad reservid lubavad tal teha ühe suurrünnaku. Kuigi ta mõistis, et idarindel ei ole võimalik midagi saavutada, uskus ta siiski, et pealetung lääneliitlaste vastu võib õnnestuda.

Hitler uskus, et ta võib jagada liitlasvägede jõudusid ning sundida ameeriklasi ja inglasi leppima eraldi, Nõukogude Liidust sõltumatu rahuga.

Edu läänes annaks sakslastele aega arendada ja toota arenenumaid relvi (näiteks reaktiivlennukeid, uusi allveelaevade konstruktsioone ja üliraskeid tanke) ning võimaldaks idas vägesid koguda.

Arvestades nende maavägede vähenenud inimressurssi, arvasid sakslased, et parem on rünnata läänes väiksemate liitlasvägede kui suurte Nõukogude armeede vastu. Isegi tervete Nõukogude armeede hävitamine oleks jätnud Nõukogude armeele ikkagi rohkem sõdureid.

Mitmed kõrgemad Saksa sõjaväeohvitserid, näiteks kindral Walter Model, ei uskunud, et rünnak õnnestub. Nad pakkusid välja erinevaid plaane, kuid Hitler ei kuulanud neid. Plaani jaoks oli vaja halba ilma, sealhulgas tugevat udu ja madalat pilve, mis raskendaks liitlaste lennukite lendamist. Hitler määras rünnaku algselt novembri lõppu, enne Venemaa talvise pealetungi algust.

Läänes hakkasid varustamisprobleemid aeglustama liitlaste operatsioone, kuigi Antwerpeni sadama avamine novembri lõpus parandas olukorda. Liitlaste armeede positsioonid ulatusid Lõuna-Prantsusmaalt kuni põhja pool Madalmaadeni. Sakslased tahtsid rünnata liitlasvägede õhukest joont. Nad arvasid, et see peataks liitlaste edasiliikumise läänerindel.

Valmistati ette mitu kava lääne suurrünnakute jaoks. Esimene plaan nägi ette rünnaku USA vägede vastu Aacheni ümbruses, et piirata USA üheksas armee. Teine plaan nägi ette blitzkriegi rünnakut läbi nõrgalt kaitstud Ardennide. Selle eesmärk oli jagada armeed piki USA-Briti liini ja vallutada Antwerpen.

Hitler valis teise plaani. Talle meeldis mõte jagada angloameerika armeed. Montgomery ja Pattoni vahel oli palju vaidlusi. Hitler lootis, et saab neid lahkarvamusi ära kasutada. Kui rünnak vallutaks Antwerpeni, jääksid neli tervet armeed ilma varustuseta Saksa liinide taha lõksu.

Mõlemad plaanid olid suunatud rünnakutele Ameerika vägede vastu. Hitler uskus, et ameeriklased ei suuda hästi võidelda. Ta arvas, et Ameerika rahvas kaotab lootuse, kui kuuleb Ameerika kaotusest.

Kindralfeldmarssal Walther Model ja kindralfeldmarssal Gerd von Rundstedt said käsu rünnakuid juhtida.

Model ja von Rundstedt uskusid mõlemad, et Antwerpeni sihtimine on liiga raske, arvestades Saksamaa ressursside puudumist 1944. aasta lõpus. Samal ajal leidsid nad, et pelgalt kaitsepositsioonil olemine lükkaks vaid lüüasaamist edasi. Nad töötasid välja plaanid, mille eesmärk ei olnud ületada Maasi jõge; Modeli plaan oli Unternehmen Herbstnebel (operatsioon "Sügisudu") ja von Rundstedti Fall Martin ("Plaan Martin").

Kaks välijuhti näitasid oma plaane Hitlerile, kes lükkas need tagasi oma "suure lahenduse" kasuks.

Operatsiooni nimed

Väljendi "Armi lahing" mõtles välja kaasaegne ajakirjandus, et kirjeldada seda, kuidas liitlaste rindejoon sõjaaegsetel uudistekaartidel sissepoole kerkis.

Pärast sõja lõppu andis USA armee välja Ardenni-Alsace'i medali üksustele, kes osalesid Loode-Euroopas toimunud operatsioonidel. Medal hõlmas Ardennide sektorit, kus lahingud toimusid, ja üksusi, mis asusid lõunapoolsemas Elsassi sektoris.

Planeerimine

OKW otsustas septembri keskpaigaks Hitleri käsul, et rünnakut alustatakse Ardennides, nagu seda tehti 1940. aastal. Paljud Saksa kindralid olid selle vastu, kuid rünnak kavandati ja viidi läbi. Kui 1940. aastal olid Saksa väed enne rünnakut kolmel päeval Ardennidest läbi käinud, siis 1944. aasta plaan nägi ette lahingut metsas. Põhijõud pidid tungima lääne suunas Maasini, seejärel pöörduma loodesse Antwerpeni ja Brüsseli suunas.

Ardennide paksud metsad raskendavad liikumist. Maasist kaugemal oli avatud ala, kus sakslased võisid kiiresti rannikule liikuda.

Operatsiooniks valiti välja neli armeed. Esimene oli kuues panzerarmee SS-kindral Sepp Dietrichi alluvuses - see oli äsja, 26. oktoobril 1944 loodud ja kasutas kõige vanemate ja kogenumate Waffen-SS-i: 1. SS-panzerdiviis Leibstandarte Adolf Hitler ning 12. SS-pantserdiviis Hitlerjugend. 6. panzerarmee oli kõige põhjapoolsem ründejõud. Selle ülesandeks oli Antwerpeni vallutamine.

Viies panzerarmee kindral Hasso von Manteuffeli juhtimisel sai käsu vallutada Brüssel.

Seitsmes armee kindral Erich Brandenbergeri juhtimisel sai käsu kõige lõunapoolsemale rünnakule. See armee koosnes ainult neljast jalaväediviisist, ilma soomusrühmadeta. Selle tulemusena saavutasid nad kogu lahingu jooksul vähe edu.

Samuti osales teisejärgulises rollis viieteistkümnes armee kindral Gustav-Adolf von Zangeni juhtimisel. See asus Ardennide lahinguvälja põhjaosas. Selle ülesandeks oli hoida USA väed paigal. See võis ka rünnata, kui tingimused olid sobivad.

Rünnaku õnnestumiseks oli vaja nelja elementi: rünnak pidi olema täielik üllatus; ilmastikuolud pidid olema halvad, et peatada liitlaste õhujõudude ülekaal; edasiliikumine pidi olema kiire. Liitlaste kütusevarud tuli hõivata, sest Wehrmachtil oli kütusest puudus. Kindralstaabi hinnangul oli neil piisavalt kütust vaid ühe kolmandiku kuni poole Antwerpenini kulgeva maa-ala katmiseks.

Esialgses plaanis oli ette nähtud veidi alla 45 diviisi, sealhulgas tosin panzer- ja panzergrenadiridiviisi, mis moodustasid soomuslaste esirinde, ning mitmesuguseid jalaväeüksusi, mis moodustasid kaitseliini. Selleks ajaks kannatas Saksa armee aga inimpuuduse all ja väeosa oli vähendatud umbes 30 diviisini.

Ehkki ta säilitas enamiku oma soomusüksustest, ei olnud piisavalt jalaväeüksusi, sest idas oli vaja kaitsta. Need 30 vastloodud diviisi kasutasid osa Saksa armee viimastest reservidest. Nende hulgas olid Volksgrenaderite üksused, mis olid moodustatud veteranide ja värvatute segust, keda varem peeti liiga nooreks või liiga vanaks, et võidelda. Ettevalmistuste ajal ei piisanud väljaõppeajast, varustusest ja varustusest. Saksa kütusevarud olid ebapiisavad. Materjalid ja varustus, mida ei saanud raudteel vedada, tuli kütuse säästmiseks vedada hobustega. Mehhaniseeritud ja panzerdiviisid sõltuksid suurel määral vallutatud kütusest. Selle tulemusena lükkus rünnaku algus 27. novembrist 16. detsembrini. ^[]

Enne pealetungi algust ei olnud liitlased teadlikud Saksa vägede liikumisest. Prantsusmaa vabastamise ajal oli Prantsuse vastupanuliikumine andnud teavet Saksa liikumiste kohta. Kui nad jõudsid Saksamaa piirile, ei olnud see teave enam kättesaadav. Prantsusmaal edastati käske Saksa armee siseselt Enigma masina abil kodeeritud raadiosõnumite abil. Neid võisid liitlaste koodimurdjad Bletchley Parkis vastu võtta ja dekodeerida, et saada luureandmeid, mida tuntakse ULTRA nime all.

Saksamaal edastati sellised korraldused tavaliselt telefoni ja telegraafi abil ning kõigile rünnakut puudutavatele teadetele anti spetsiaalne raadiosidekorraldus. Wehrmachtis pärast 20. juuli vandenõu Hitleri tapmise kohta tehtud suuri haaranguid tehti palju rangemaks ja infolekkeid vähendati. Samuti takistas udune sügisene ilm liitlaste luurelennukeid sakslasi maapeal nägemast.

Piirkonnas asuvatele Saksa üksustele anti puidu asemel söe süütamiseks, et vähendada suitsu ja vähendada võimalust, et liitlaste vaatlejad märkaksid, et väeosade koondamine on käimas.

Liitlasvägede ülemjuhatus pidas Ardenne vaikseks sektoriks. Liitlaste luureteenistused ütlesid, et sakslased ei olnud võimelised nii hilja sõja lõpus ühtegi suuremat rünnakut sooritama. Liitlased arvasid, et sakslased valmistuvad kaitseks. Liitlased arvasid, et Põhja-Reini ääres Düsseldorfi ümber moodustatakse uut kaitsearmeed. Sakslased pettesid liitlasi, suurendades selles piirkonnas olevate õhutõrjepatareide arvu ja tehes rohkem raadiosideid selles piirkonnas.

Rünnak, kui see toimus, üllatas liitlasvägede vägesid täielikult. USA kolmanda armee luurejuht, kolonel Oscar Koch, USA esimese armee luurejuht ja SHAEFi luureohvitser olid hoiatanud, et sakslased võivad rünnata USA VIII korpuse piirkonda. Neid hoiatusi ignoreeris USA 12. armeegrupp.

Kuna Ardenne peeti vaikseks sektoriks, kasutasid liitlased seda uute üksuste harjutusväljakuna ja puhkealana. Ardennidesse paigutatud USA üksused olid seega segu kogenematuist vägedest (nagu USA 99. ja 106. "Kuldsete Lõvide" diviis) ja veteranidest, kes saadeti sinna sektorisse puhkama (28. jalaväediviis).

Rünnakuks oli kavandatud kaks suurt erioperatsiooni. Oktoobriks oli otsustatud, et saksa komando Otto Skorzeny peaks juhtima ingliskeelsetest saksa sõduritest koosnevat eriüksust. Need sõdurid pidid olema riietatud Ameerika ja Briti vormidesse. Nad pidid minema Ameerika liinide taha ja muutma viitasid, suunama liiklust ekslikult, tekitama häireid ja hõivama sillad üle Maas'i jõe Liège'i ja Namuri vahel.

Novembri lõpus lisandus veel üks erioperatsioon: kolonel Friedrich August von der Heydte pidi juhtima Fallschirmjägeri (langevarjurite) võitlusgruppi operatsioonis Stösser, mis oli öine langevarjutus liitlaste liinide taha, mille eesmärk oli vallutada oluline tee Malmedy lähedal.

Saksa luure oli määranud 20. detsembri eelseisva nõukogude rünnaku eeldatavaks alguskuupäevaks.

Pärast 20. juuli vandenõukatset Hitleri hukkamiseks ja Punaarmee edasitungi lahkusid Hitler ja tema staap Ida-Preisimaal asuvast Wolfsschanze peakorterist. Pärast lühikest visiiti Berliini sõitis Hitler oma Führersonderzugiga 11. detsembril Gießenisse, kus ta asus elama Adlerhorsti komandokompleksi Kransbergi lossis.

Von Rundstedt rajas oma operatiivpeakorteri Limburgi lähedale, piisavalt lähedale, et rünnakut juhtima pidanud kindralid ja panzerkorpuse ülemad saaksid Alderhost külastada.

Walther Model ja Friedrich von der Heydte, kes oli määratud operatsiooni Stösser juhtima, vestlesid 13. detsembril isiklikult ja von der Heydte andis operatsioonile Stösser vähem kui 10% tõenäosust õnnestumiseks. Model ütles talle, et katse tuleb teha.

USA 82. õhudessantdiviisi langetamine Grave'ile operatsiooni Market Garden ajal.


Saksa plaan

Saksamaa esialgne rünnak

16. detsembril 1944 kell 5.30 hommikul alustasid sakslased rünnakut 90-minutilise suurtükirünnakuga, mille käigus kasutasid 1600 suurtükki. Ameeriklased arvasid, et tegemist oli rünnakuga, mis tulenes liitlaste hiljutisest rünnakust Wahlerscheidi sektoris põhjas.

Põhjasektoris hoidis Dietrichi 6. panzerarmee peaaegu 24 tundi kinni üks jagu ja neli USA tulevahetuse suurtükiväe vaatlejat. Seejärel ründasid nad Losheimi lõhet ja Elsenborni harju, et pääseda läbi Liège'i ja Antwerpeni.

Ardennide piirkonnas esinesid tugevad lumetormid. See hoidis liitlaste lennukid maas, kuid aeglustas ka sakslaste edasiliikumist. Tekkisid tohutud liiklusummikud ja kütusepuudus.

von Manteuffeli viies panzerarmee ründas Bastogne'i ja St. Vithi suunas. Lõunas liikus Brandenbergeri seitsmes armee Luksemburgi suunas.

Vaid kuu aega varem oli 250 Waffen-SS-i liiget püüdnud Viandeni lahingus Luksemburgi vastupanuliikumise eest Viandeni linna tagasi vallutada. SS kaotas.

Olukord läänerindel 15. detsembri 1944. aasta seisuga

Rünnak põhjapoolsel õlal

Lahing Elsenborn Ridge'i eest oli oluline osa Armi lahingust. Rünnakut juhtis üks kõige paremini varustatud Saksa diviisidest läänerindel, 1. SS-panzerdiviis (LSSAH).

See diviis moodustas kogu Saksa 6. panzerarmee juhtüksuse. SS Obersturmbannführer Joachim Peiper juhtis Kampfgruppe Peiper'i, mis koosnes 4800 mehest ja 600 sõidukist.

Kuuenda panzeriarmee jalaväeüksuste rünnakud põhjas läksid halvasti, sest USA 2. ja 99. jalaväediviis osutasid tugevat vastupanu.

Esimesel päeval peeti 500-mehelist saksa pataljoni 10 tundi kinni. 3. Fallschirmjageri diviisi 9. Fallschirmjageri rügemendi jalavägi oli saanud käsu rünnata küla esimesena.

Üks 18-liikmeline brigaad 99. jalaväediviisist ja neli eelseisvat õhujuhti pidasid umbes 500-st saksa langevarjurist koosnevat pataljoni päikeseloojanguni kinni, põhjustades sakslaste seas 92 kaotust.

See peatas sakslaste edasitungi. Kampfgruppe Peiper, SS Oberstgruppenführer Sepp Dietrichi kuuenda panzerarmee eesotsas, oli saanud käsu võtta Losheim-Losheimergrabeni tee. Peiper alustas oma edasitungi alles peaaegu kell 16.00, mis oli rohkem kui 16 tundi hiljaks jäänud.

Kampfgruppe Peiper jõudis Bucholzi jaama 17. detsembri varahommikul ja hõivas osa 394. jalaväerügemendi 3. pataljonist. Nad hõivasid Büllingenis USA kütusehoidla, kus nad enne lääne suunas jätkamist tankisid.

Põhja pool üritas 277. Volksgrenaderdiviis läbi murda USA 99. jalaväediviisi ja 2. jalaväediviisi positsioonidest.

12. SS-panzerdiviis, mida tugevdasid täiendavad jalaväediviisid (Panzergrenader ja Volksgenadier), võttis Losheimergrabeni ja ründas Rocherathi ja Krinkelti külasid.

Nende kavatsus oli kontrollida Rocherath-Krinkelti külasid, mis vabastaks tee Elsenborni harjale. See annaks sakslastele kontrolli teede üle lõunasse ja läände ning tagaks Kampfgruppe Peiperi soomusväe varustamise.

Ameerika kaitse takistas sakslaste juurdepääsu varudele Belgia linnade Liège ja Spa lähedal. Pärast enam kui kümme päeva kestnud lahingut surusid nad ameeriklased küladest välja, kuid ei suutnud neid harjalt ära viia. USA esimese armee V korpus takistas sakslaste jõudmist läänepoolsetele teedele.

99. jalaväediviis oli arvuliselt ülekaalus, kuid see põhjustas palju sakslaste surnuid ja haavatuid. Diviis kaotas umbes 20% oma koosseisust, sealhulgas 465 hukkunut ja 2524 evakueeritud haavatute, vigastuste või väsimuse tõttu. Saksa kaotused olid palju suuremad. Põhjasektoris hõlmas see enam kui 4000 hukkunut ning kuuekümne tanki ja suure suurtüki hävitamist. Ajaloolane John S. D. Eisenhower kirjutas: "... 2. ja 99. diviisi tegevust põhjapoolsel õlal võib pidada Ardennide kampaania kõige otsustavamaks."

Kampfgruppe Peiper sõidab läände

Kampfgruppe Peiper sisenes Honsfieldi, ühte 99. diviisi puhkekeskusesse. Nad tapsid palju inimesi, hävitasid mitmeid ameerika soomusüksusi ja sõidukeid ning võtsid mitukümmend vangi, kes mõrvati. Peiper vallutas hõlpsasti linna ja 50 000 USA gallonit (190 000 l; 42 000 imp gal) kütust oma sõidukitele. Seejärel tungis Peiper loodesse, Büllingeni suunas. Peiper pöördus lõunasse, et teha ümbersõit Hünningeni ümber.

Malmedy veresaun

17. detsembril kell 12.30 oli Kampfgruppe Peiper Baugnez'i küla lähedal, kui ta kohtus USA 7. soomusdiviisi 285. vaatluspataljoniga. Pärast lahingut andsid ameeriklased alla. Nad saadeti seisma põllule. SS-väelased avasid äkki tule vangide pihta. Vähesed jäid ellu ja uudis sõjavangide tapmisest jõudis läbi liitlasliinide. Pärast sõja lõppu anti Kampfgruppe Peiperi sõdurid ja ohvitserid, sealhulgas Joachim Peiper ja SS-kindral Sepp Dietrich, Malmedy veresauna kohtuprotsessil kohtu alla.

Chenogne'i veresaun

Pärast Malmedy veresauna lasid Ameerika sõdurid 1945. aasta uue aasta päeval, olles eelnevalt saanud käsu mitte võtta vange, Belgia Chenogne'i küla lähedal (8 km Bastogne'ist) kuuskümmend saksa sõjavangi maha.

Sakslased tungivad läände

Õhtuks olid sakslased tunginud põhja poole, et võidelda USA 99. jalaväediviisi vastu. Peiperi väed hilinesid ameeriklaste vastupanu tõttu ja sellepärast, et kui ameeriklased taganesid, lõhkusid nad sillad ja tühjendasid kütusehoidlad.

Peiperi üksus hilines ja tema sõidukid vajasid kütust. Neil kulus 36 tundi Eifelist Stavelotini jõudmiseks. ^[]

Kampfgruppe Peiper ründas Stavelot'i 18. detsembril, kuid ei suutnud linna vallutada enne, kui ameeriklased tühjendasid suure kütusehoidla. Kolm tanki üritasid silda vallutada, kuid juhtivat tanki lasti miiniga rivist välja. 60 grenaderit tungis edasi, kuid ameeriklaste tulekahju peatas nad. Pärast tankilahingut järgmisel päeval tungisid sakslased külla, kui USA insenerid ei lõhkunud silda.

Peiper tormas Trois-Ponts'i silla poole, jättes suurema osa oma vägedest Stavelot'sse. Kui nad 18. detsembril kell 1130 selleni jõudsid, lasid taganevad USA insenerid selle õhku.

Peiper läks põhja. Cheneux' juures ründasid teda Ameerika hävituspommitajad, hävitades kaks tanki ja viis poolvankrit. Gruppi hakati liikuma õhtuhämaruses kell 1600. Kahte silda, mis olid nüüd Kampfgruppe Peiper'i ja Maas'i vahele jäänud, lõhkusid ameeriklased sakslaste lähenemisel Lienne'i silla.

Peiper pöördus põhja poole ja peatas oma väed La Gleize'i ja Stoumont'i vahelises metsas. Ta sai teada, et Stoumont oli tugevalt kaitstud ja et ameeriklased tõid Spast uusi vägesid.

Peiperist lõuna pool oli Kampfgruppe Hanseni edasitung peatunud. SS Sturmbannführer Knittel ületas Stavelot'i silla, kuid ameeriklased vallutasid Stavelot'i tagasi. Peiper ja Knittel olid mõlemad ohus.

Saksa edasitung peatatud

19. detsembri hommikul ründas Peiper Stoumonti ameeriklaste kaitsjaid. Ta saatis rünnakule 2. SS-Panzergrenaderirügemendi jalaväe ja kompanii Fallschirmjägeri. Sellele järgnes panzerite rünnak, millega ta saavutas linna idaserva.

Ameerika tankipataljon saabus, kuid Peiper vallutas Stoumonti lõpuks kell 1030. Knittel ühines Peiperiga ja teatas, et ameeriklased on neilt idas asuv Stavelot tagasi vallutanud. Peiper käskis Knittelil Stavelot tagasi vallutada.

Ta arvas, et Kampfgruppe'il ei ole piisavalt kütust, et ületada Stoumontist lääne pool asuv sild. Samal õhtul saabus La Gleize'ile USA 82. õhudessantdiviis kindralmajor James Gavini juhtimisel.

Kampfgruppe Sandig, kes oli saanud käsu Stavelot'i vallutamiseks, alustas veel ühe rünnaku, kuid edutult. Kuuenda panzerarmee ülem SS-Oberstgruppenführer Sepp Dietrich andis I SS-pankerikorpuse ülemale Hermann Prießile käsu aidata Peiperi Kampfgruppe, kuid Prieß ei suutnud läbi murda.

USA 119. rügemendi 2. pataljoni väikesed üksused ründasid 21. detsembri hommikul Kampfgruppe Peiperit. Nad löödi tagasi ja osa neist võeti vangi, sealhulgas nende pataljoniülem major Hal McCown.

Püüdes Cheneux'st taganeda, astusid 82. õhudessantdiviisi ameerika langevarjurid sakslastega ägedasse võitlusse. 22. detsembril tulistasid ameeriklased Kampfgruppe Peiper'i.

Kuigi sakslastel olid toidud ja kütus otsas, jätkasid nad võitlust. Luftwaffe varustusmissioon läks halvasti, kui ameerika vägedele Stoumontis langetati varusid.

La Gleize'is seadis Peiper sisse kaitsed. Ta otsustas 23. detsembril tagasi Saksa liinidele läbi murda. Kampfgruppe mehed jätsid oma sõidukid ja rasketehnika maha.

Operatsioon Stösser

Operatsioon Stösser oli langevarjutus langevarjurite langetamine Ameerika tagalasse High Fens (prantsuse: Hautes Fagnes; saksa: Hohes Venn; hollandi: Hoge Venen) piirkonnas. Eesmärgiks oli "Baraque Micheli" ristmik.

See oli Saksa langevarjurite ainus öine langetamine Teise maailmasõja ajal. II langevarjurite korpus saatis 100 meest igast oma rügemendist. Neil oli vähe aega koos treenida.

Langevarjuhüpe oli ebaõnnestunud. Von der Heydte lõpetas umbes 300 sõduriga. Nende jõud olid liiga väikesed ja liiga nõrgad, et liitlastele vastu astuda. Nad tõmbusid tagasi Saksamaa poole ja ründasid Ameerika tagalasid. Ainult umbes 100 tema väsinud meestest jõudis lõpuks Saksa tagalasse.

Wereth 11

Teine, palju väiksem veresaun toimus 17. detsembril 1944 Werethis, Belgias. Üksteist mustanahalist ameerika sõdurit piinasid ja seejärel lasid 1. SS-panzerdiviisi mehed, kes kuulusid Kampfgruppe Knittel'i, pärast kapituleerumist maha. Vastutajateks olid luurepataljoni kolmanda kompanii mehed.

Sepp Dietrich juhtis kuuendat panzerarmeed kõige põhjapoolsemal ründemarsruudil.


Saksa väed tungivad mööda mahajäetud ameerika varustust


Malmedy veresauna toimumiskoht


Ameerika Ühendriikide 119. jalaväepataljoni 3. pataljoni Ameerika sõdurid satuvad 19. detsembril 1944 Stoumontis, Belgias Kampfgruppe Peiperi liikmete poolt vangi.

Rünnak keskel

Sakslased said paremini hakkama, kui viies panzerarmee ründas USA 28. ja 106. jalaväediviisi positsioone. Sakslastel puudus tugevus, mis neil oli põhjas, kuid neil oli siiski rohkem vägesid ja relvi kui 28. ja 106. diviisil. Nad piirasid 106. diviisi kaks rügementi (422. ja 423.) sisse ja sundisid neid kapituleeruma.

USA armee ametlikus ajaloos on kirjas: "Vähemalt seitse tuhat [meest] kaotati siin ja arvatavasti on see arv lähemal kaheksale või üheksale tuhandele."

Lahing St. Vithi eest

St. Vithis oli von Manteuffeli ja Dietrichi vägedel raske. Kaitsjad pidasid saksa rünnakutele vastu. See aeglustas sakslaste edasiliikumist.

Montgomery andis 21. detsembril korralduse St. Vithi evakueerimiseks. USA väed sattusid kaevikutesse, mis raskendas sakslaste edasitungi. 23. detsembriks anti USA vägedele korraldus taganeda Salmi jõest lääne poole. Kuna sakslaste plaan nägi ette St. Vithi vallutamist 17. detsembril kell 18.00, jäid nad ajakavast maha.

Maasi jõe sillad

Et kaitsta jõeületuskohti Maasil, andis Montgomery 19. detsembril käsu üksustele sildade hoidmiseks.

Saksa edasitung keskel oli kõige edukam. Viiendat panzerarmeed juhtis 2. panzerdiviis, samas kui Panzer Lehr'i diviis tuli lõunast. Ourthe jõgi ületati Ourtheville'i juures 21. detsembril.

Kütusepuudus pidurdas edasitungi üheks päevaks, kuid 23. detsembril jätkus rünnak Hargimont ja Marche linnade suunas.

Hargimont vallutati samal päeval, kuid Marche'i kaitses Ameerika 84. diviis. XXXXVII. panzerkorpuse ülem kindral Lüttwitz andis diviisile käsu pöörduda lääne poole Dinant'i ja Maasi suunas. 2. panzerdiviis tungis endiselt kiiresti edasi.

22.-23. detsembril jõuti Dinant'i lähedal asuvasse Foy-Notre-Dame'i metsa. 24. detsembril jõuti kõige kaugemasse punkti. Panzer Lehr'i diviis vallutas Celles'i linna. Kaugemal põhjas olid osad 2. Panzerdiviisist Maasi lähedal.

Liitlaste jõud takistasid Saksa vägedel Dinanti sillale läheneda. Jõululaupäeva hilisõhtuks peatasid liitlasvägede jõud edasiliikumise selles sektoris.

Operatsioon Greif ja operatsioon Währung

Operatsiooni Greif jaoks hankis Otto Skorzeny ingliskeelsed sakslased Ameerika vormiriietuses liitlasliinide taha. Kuigi neil ei õnnestunud võtta Maasi sillad, tekitasid nad segadust ja kuulujutud levisid kiiresti. Isegi kindral George Patton oli mures ja kirjeldas olukorda kindral Dwight Eisenhowerile.

Üle kogu liitlaste tagalapiirkonna rajati kontrollpunkte, mis aeglustasid oluliselt sõdurite ja varustuse liikumist. Nende kontrollpunktide juures küsisid Ameerika sõjaväelased sõduritelt asju, mida iga ameeriklane pidi teadma.

Tõhustatud julgeolek muutis saksa sõdurite liikumise väga raskeks ja mitmed neist võeti vangi. Isegi ülekuulamise ajal levitasid nad valesid. kui neilt küsiti nende missiooni kohta, väitsid mõned neist, et neile oli antud käsk minna Pariisi, et kas tappa või vangistada kindral Dwight Eisenhower.

Kindrali ümber suurendati oluliselt julgeolekut ja Eisenhowerit hoiti tema peakorteris.

Kuna Skorzeny mehed võeti kinni ameeriklaste vormiriietuses, hukati nad kui spioonid. See oli tol ajal iga armee standardpraktika. Skorzeny ütles, et Saksa õiguseksperdid ütlesid talle, et seni, kuni ta ei anna oma meestele käsku võidelda lahingus, kandes Ameerika vormiriietust, on selline taktika seaduslik trikk.

Skorzeny ja tema mehed kandsid vangistamise korral ameeriklaste vormiriietuse all Saksa vormi. Skorzeny mõisteti 1947. aastal Dachau kohtuprotsessil Ameerika sõjaväetribunali ees süüdi sõjaseaduste rikkumises seoses operatsiooni Greif juhtimisega, kuid ta mõisteti õigeks.

Operatsiooni "Währung" käigus läks väike arv Saksa agente Ameerika vormiriietuses liitlasliinide taha. Nad püüdsid altkäemaksu anda raudtee- ja sadamatöötajatele, et tekitada probleeme liitlaste varustustegevuses. See operatsioon kukkus siiski läbi. ^[]

Hasso von Manteuffel juhtis viiendat panzerarmeed keskmisel rünnakute marsruudil


Briti Sherman "Firefly" tank Namuris Maasi jõel, detsember 1944

Rünnak lõunas

Edasi lõunas ületasid ründavad diviisid Ouri jõe. 112. jalaväerügement takistas kaks päeva Saksa vägedel kasutada Ouri jõe sildasid Ouri ümbruses, enne kui taandub.

28. diviisi 109. ja 110. rügementidel läks halvasti. Neil oli nii vähe vägesid, et sakslased said nende positsioonidest mööda. Mõlemad pidasid vastu ja aeglustasid sakslaste ajakava mitme päeva võrra. Pantserirühmad vallutasid nelja päeva jooksul külasid ja tungisid Bastogne'i lähedal edasi.

Lahingud külade ja ameeriklaste tugipunktide eest ning transpordisegadus sakslaste poolel aeglustasid rünnakut. See võimaldas 101. õhudessantdiviisil jõuda Bastogne'ile 19. detsembril. Bastogne'i kaitsmine tegi sakslaste jaoks võimatuks linna vallutamise. Panzerid möödusid mõlemalt poolt, lõigates Bastogne'i 20. detsembril ära.

Lõunas peatasid Brandenbergeri kolm jalaväediviisi USA VIII korpuse diviisid. Ainult Brandenbergeri 5. langevarjurite diviis suutis edasi liikuda.

Eisenhower ja tema ülemad mõistsid 17. detsembriks, et Ardennides toimuvad lahingud on suurrünnak, mitte väike rünnak, ning nad käskisid piirkonda saata palju uusi vägesid.

Nädala jooksul oli saadetud 250 000 sõjaväelast. 82. õhudessantdiviisi kindral Gavin andis 101. diviisile käsu Bastogne'i hoidmiseks. 82. pidi võitlema SS-panzerdiviiside vastu. ^[]

Bastogne'i piiramine

Selleks ajaks, kui liitlasvägede ülemjuhatajad 19. detsembril kohtusid, olid Bastogne'i linn ja selle 11 teed juba mitu päeva sakslaste käes.

Kaks eraldi läände suunduvat Saksa kolonni peatasid kaitsepositsioonid kuni kümne miili kaugusel linnast. ^[]

Kindral Eisenhower mõistis, et liitlased saavad Saksa vägesid palju kergemini hävitada, kui need on avatud. Patton oli andnud oma staabile käsu koostada kolm plaani põhja poole pöördumiseks.

20. detsembril eemaldas Eisenhower Esimese ja Üheksanda USA armee kindral Bradley 12. armeegrupist ja paigutas need Montgomery 21. armeegrupi alla.

21. detsembriks olid sakslased piiranud Bastogne'i, mida kaitsesid 101. õhudessantdiviis ja 10. soomusdiviisi lahingukomando B. Olud linnas olid rasked. Toiduaineid oli vähe ja 22. detsembriks oli suurtükiväe laskemoona hulk piiratud 10 lasku päevas ühe suurtüki kohta.

Järgmisel päeval ilm siiski selgines ja varusid (laskemoona) langetati järgmise viie päeva jooksul neljal päeval.

Vaatamata sakslaste rünnakutele pidas linn vastu. Saksa ülem, kindralleitnant Heinrich Freiherr von Lüttwitz, nõudis Bastogne'i alistumist. Kui brigaadikindral Anthony McAuliffe'ile teatati natside nõudmisest kapituleeruda, keeldus ta sellest.

Nii 2. Panzer kui ka Panzer Lehr liikusid pärast 21. detsembrit Bastogne'ist edasi. 26. VG sai jõululaupäeval ühe panzergrenaderirügemendi oma rünnakuks järgmisel päeval. Kuna tal puudusid väed ja 26. VG diviisi omad olid väsinud, keskendus XLVII panzerkorpus oma rünnaku mitmele kohale lääneküljel.

Rünnak löödi tagasi ja kõik tankid hävitati. Järgmisel päeval, 26. detsembril murdis kindral Pattoni 4. soomusdiviis läbi ja avas läbipääsu Bastogne'ile.

Erich Brandenberger juhtis seitsmendat armeed kõige lõunapoolsemal rünnakute marsruudil


SS-üksuste poolt rünnaku ajal tapetud Belgia tsiviilisikud


Saksa väed võitlevad Ardennides. Esiplaanil oleval sõduril on Heer'i uus StG-44, maailma esimene ründepüss.


Saksa kuulipilduja marsib läbi Ardennide 1944. aasta detsembris.


USA sõjavangid 22. detsembril 1944

Liitlaste vasturünnak

23. detsembril hakkasid ilmastikuolud paranema, mis võimaldas liitlaste õhujõududel rünnata. Nad pommitasid Saksa varustuspunkte nende tagalas. P-47 Thunderbolts hakkasid ründama Saksa vägesid teedel.

Liitlaste õhujõud aitasid ka Bastogne'i kaitsjaid, paisates alla ravimeid, toitu, tekke ja laskemoona. Vabatahtlike kirurgide meeskond lendas kohale sõjaväe purilennukiga ja alustas operatsioone.

24. detsembriks oli sakslaste edasitung Maasi lähedal peatatud. Briti XXX korpuse üksused hoidsid sildasid Dinant'i, Givet'i ja Namuri juures ning USA üksused kavatsesid need üle võtta.

Sakslastel ei olnud varusid ning kütuse ja laskemoona puudus hakkas tõsiseks muutuma. Kuni selle ajani olid sakslaste kaotused olnud kerged, eriti soomuse osas, mis oli Peiperi kaotusi välja arvatud Peiperi kaotused, peaaegu vigastamata.

24. detsembri õhtul soovitas kindral Hasso von Manteuffel Hitlerile kõigi operatsioonide peatamist ja taganemist. Hitler ütles ei.

Kuid segadus liitlaste juhtkonnas takistas tugevat reageerimist. Jõululaupäeval üritas 2. soomusdiviis keskel 2. panzerdiviisi rünnata Maasil.

4. ratsaväegrupp ründas 9. panzerdiviisi Marche juures. Selle tulemusena lõigati osad 2. panzerdiviisist ära. 26. ja 27. detsembril tegid 2. panzerdiviisi lõksu jäänud üksused kaks läbimurdekatset.

Täiendavad liitlaste rünnakud Marche lähistel viisid sakslased teadmiseni, et edasine tegevus Maasi suunas ei ole võimalik.

Lõunas võitles Pattoni kolmas armee, et aidata USA vägesid Bastogne'is. 26. detsembril kell 16.50 jõudis 4. soomusdiviisi 37. tankipataljoni kompanii D Bastogne'ile, lõpetades piiramise.

Esialgsed eesmärgid on esitatud punase katkendliku joonega. Oranžikas joon tähistab nende kõige kaugemat edenemist.

Saksa vasturünnak

1. jaanuaril alustasid sakslased rünnaku jätkamiseks kaks uut operatsiooni. Kell 09:15 alustas Luftwaffe Unternehmen Bodenplatte (operatsioon "Baseplate"), mis oli suurõppus liitlaste lennuväljade vastu Madalamaades. Sajad lennukid ründasid liitlaste lennuvälju, hävitades või tõsiselt kahjustades umbes 465 lennukit. Luftwaffe kaotas siiski 277 lennukit, 62 liitlaste hävitajatele ja 172 peamiselt ootamatult suure arvu liitlaste õhutõrjekahurite tõttu, mis olid loodud kaitseks Saksa V-1 lendavate pommide rünnakute vastu ja kasutasid läheduses sulatatud mürske, kuid ka sõbraliku tule tõttu Saksa õhutõrjekahuritelt, mis ei olnud teavitatud eelseisvast suuremahulisest Saksa õhuoperatsioonist. Sakslased kannatasid suuri kaotusi lennuväljal nimega Y-29, kaotades 24 oma lennukit, kuid tulistades alla vaid ühe ameerika lennuki. Kuigi liitlased toibusid oma kaotustest vaid mõne päevaga, jättis operatsioon Luftwaffe ülejäänud sõja ajaks nõrgaks ja ebaefektiivseks.

Samal päeval alustasid Saksa armeegrupp G (Heeresgruppe G) ja armeegrupp Ülem-Rein (Heeresgruppe Oberrhein) suurt pealetungi USA seitsmenda armee õhukese, 110 km pikkuse liini vastu. See pealetung, mida tuntakse nime all Unternehmen Nordwind (operatsioon Põhjatuul), oli sõja viimane suurem sakslaste pealetung läänerindel. Seitsmes armee oli Eisenhoweri käsul saatnud väed, varustuse ja varud põhja, et tugevdada Ameerika armeed Ardennides, ja rünnak jättis selle armee raskesse olukorda.

15. jaanuariks võitles VI armee VI korpus Elsassis kolmel poolel. Kuna kaotused kasvasid ning varude, tankide, laskemoona ja varustuse puudus, oli seitsmes armee sunnitud 21. jaanuaril taganema kaitsevõimele Moder'i jõe lõunakaldal. Saksa pealetung lõppes 25. jaanuaril. Operatsiooni Nordwind kibedates ja meeleheitlikes lahingutegevuses kandis VI korpus, mis oli kandnud suurema osa lahingutegevusest, kokku 14 716 kaotust. Seitsmenda armee koguarv jaanuaris oli 11 609. Kaotuste kogusumma hõlmas vähemalt 9000 haavatut. Esimene, Kolmas ja Seitsmes armee kannatasid kokku 17 000 külma tõttu hospitaliseeritud inimest.

Liitlased võidavad

Kuigi sakslaste pealetung oli peatunud, kontrollisid nad endiselt ohtlikku salienti liitlasliinil. Pattoni kolmas armee lõunas, mille keskus oli Bastogne'i ümbruses, ründab põhja poole, Montgomery väed põhjas löövad lõuna poole ja need kaks jõudu kavatsesid kohtuda Houffalize'i juures.

Jaanuaris 1945 oli temperatuur äärmiselt madal. Relvi tuli hooldada ja veoautode mootoreid käivitada iga poole tunni tagant, et vältida nende õli tahenemist. Rünnak läks sellest hoolimata edasi.

Eisenhower tahtis, et Montgomery läheks 1. jaanuaril vasturünnakule, eesmärgiga kohtuda Pattoni edeneva Kolmanda armeega ja lõigata ära enamik ründavatest sakslastest, pannes nad lõksu. Kuna Montgomery keeldus siiski riskimast, et strateegiliselt tähtsusetu piirkonna eest lumesajus alavalmistatud jalavägi riskib, alustas ta rünnakut alles 3. jaanuaril, mil märkimisväärne hulk Saksa vägesid oli juba suutnud edukalt tagasi tõmbuda, kuid kaotas enamiku oma rasketehnikast.

Rünnaku alguses olid Esimene ja Kolmas USA armee lahutatud umbes 40 km (25 miili) kaugusele üksteisest. Ka lõunas oli ameeriklaste edasiliikumine piiratud umbes kilomeetriga päevas. Suurem osa Saksa väeosast sooritas eduka lahingulise taganemise ja põgenes lahingualast, kuigi kütuse olukord oli muutunud nii halvaks, et enamik Saksa soomukitest tuli hüljata. 7. jaanuaril 1945 nõustus Hitler kõigi vägede, sealhulgas SS-Panzerdiviiside tagasitõmbamisega Ardennidest, lõpetades sellega kõik pealetungioperatsioonid. Siiski jätkusid märkimisväärsed lahingud veel kolm nädalat; St. Vith vallutati tagasi ameeriklaste poolt 23. jaanuaril ja viimased pealetungis osalenud Saksa üksused pöördusid oma lähtejoonele tagasi alles 25. jaanuaril.

Winston Churchill ütles alamkojas pärast lahingut: "See on kahtlemata suurim Ameerika lahing sõjas ja ma usun, et seda hakatakse pidama igavesti kuulsaks Ameerika võiduks".

Ameerika jalaväe tulekahju vaenlase pihta Bastogne'i lähedal, detsember 1944


Kihelkonna likvideerimine - liitlaste vasturünnak, 26. detsember - 25. jaanuar

Vaidlused kõrgema juhtkonna juures

Ardennide lahingute alguse ajal juhtis Montgomery Ameerika Ühendriikide Esimest ja Üheksandat armeed. Eisenhower kiitis selle heaks, sest põhjapoolsed armeed olid kaotanud igasuguse sideme Bradleyga, kes asus Luksemburgis. Põhja pool oli kaotanud kõik sidemed USA väejuhatusega ja lähedal asuvate üksustega. Ilma raadio- või telefonisideeta õnnestus Montgomeryl improviseerida käskude edastamise viis.

See juhtkonna vahetus sai teatavaks alles siis, kui sõnum avaldati. Montgomery küsis Churchillilt, kas ta võiks olukorda selgitada.

Samal päeval kui Hitleri taganemiskäsk, 7. jaanuaril, pidas Montgomery oma pressikonverentsi. Montgomery kiitis ameeriklaste "julgust ja head võitlusvõimet". Ta kiitis ka Eisenhowerit.

Seejärel kirjeldas Montgomery pool tundi kestnud lahingut. Oma kõne lõppu jõudes ütles ta, et ta on kasutanud kogu Briti väegrupi väeosa. Ta nimetas lahingut "kõige huvitavamaks, minu arvates võib-olla üheks kõige huvitavamaks ja keerulisemaks lahinguks, mida ma kunagi olen pidanud".

Hoolimata tema positiivsetest märkustest Ameerika sõdurite kohta arvasid ameeriklased, et ta võttis kampaania edu eest au sisse. Nad arvasid, et ta jättis mulje, nagu oleks ta ameeriklased päästnud.

Patton ja Eisenhower leidsid mõlemad, et ta ei kirjeldanud Briti ja ameeriklaste osa Ardennide lahingutegevuses. Nad arvasid, et ta ei rääkinud Bradley, Pattoni ja teiste ameerika komandöride osast. Montgomery ei maininud peale Eisenhoweri ühtki Ameerika kindralit. Seda peeti solvavaks.

Montgomery nägi oma viga ja kirjutas hiljem: "Ma arvan nüüd, et ma ei oleks pidanud seda pressikonverentsi kunagi pidama."

Bradley ja Patton ähvardasid mõlemad tagasi astuda, kui Montgomery ülemust ei muudeta. Eisenhower oli otsustanud Montgomery vallandada. Eisenhower lubas Montgomeryl vabandada.

Feldmarssal Montgomery


Kindral Eisenhower

Aftermath

Hinnangud lahingu kaotuste kohta varieeruvad suuresti. Ameerika Ühendriikide ametlikus aruandes on märgitud 80 987 ameeriklasest ohvrit, samas kui teised hinnangud ulatuvad 70 000-st 108 000-ni. USA kaitseministeeriumi andmetel said Ameerika väed 89 500 ohvrit, sealhulgas 19 000 hukkunut, 47 500 haavatut ja 23 000 kadunut.

Ameerika Ühendriikide armeeministeeriumi ametlikus aruandes on loetletud umbes 108 347 ohvrit, sealhulgas 19 246 hukkunut, 62 489 haavatut ja 26 612 vangi langenud ja kadunud. Armaslahing oli kõige vägivaldsem lahing, mida USA väed II maailmasõjas kogesid; 19 000 ameeriklase hukkunu ei ületa ühegi teise lahingu ohvrite arvu. Briti kaotused ulatusid 1400-ni.

Saksa ülemjuhatuse ametlikuks arvuks oli 84 834 ohvrit, kuid teiste hinnangute kohaselt jääb see 60 000 ja 100 000 vahele.

Liitlased jätkasid lahingutegevust. Veebruari alguses alustasid liitlased rünnakut kogu läänerindel: põhjaosas Montgomery juhtimisel Aacheni suunas, keskosas Courtney Hodgesi juhtimisel ja lõunas Pattoni juhtimisel.

Saksa kaotused lahingus olid mitmes mõttes tõsised. Viimased Saksa reservid olid nüüdseks kadunud, Luftwaffe oli hävitatud ja allesjäänud Saksa väed läänes olid tagasi surutud Siegfriedi liini kaitsesse.

Hitleri Ardennide pealetungi esialgne edu, mis algas 16. detsembril 1944, sundis Churchilli 6. jaanuaril 1945 paluma Stalinilt Nõukogude abi, käivitades Nõukogude rünnaku. Reedel, 12. jaanuaril alustasid nõukogude väed 20. jaanuariks kavandatud Vistula-Oderi pealetungi.

Teise maailmasõja ajal teenis enamik USA mustanahalistest sõduritest endiselt ainult veoautojuhina ja laevatöölistena. Keset lahingut lahingul oli kindral Eisenhoweril puudus asendusüksustest, nii et ta lubas afroameerika sõduritel esimest korda liituda valgete sõjaväeüksustega, et võidelda lahingutegevuses. Rohkem kui 2000 mustanahalist sõdurit oli vabatahtlikult rindele läinud.

See oli oluline samm rassiliselt integreeritud Ameerika Ühendriikide sõjaväe suunas. Teise maailmasõja ajal hukkus lahingutegevuses kokku 708 afroameeriklast.

Mardassoni mälestusmärk Bastogne'is, Belgias