Aacheni lahing

Taust

Septembriks 1944 olid lääneliitlased jõudnud Saksamaa läänepiirini. Seda kaitses Siegfriedi liin. 17. septembril käivitasid Briti, Ameerika ja Poola väed operatsiooni "Market Garden".

See oli katse ületada Siegfriedi joont, ületades Madalmaade Alam-Reini jõe. Selle plaani ebaõnnestumine ja pikkade vahemaade tõttu tekkinud varustamisprobleemid peatasid liitlaste liikumise Berliini suunas.

Sakslaste hukkunute ja haavatute arv Prantsusmaal oli suur. Feldmarssal Walter Model ütles, et tema 74 diviisi tugevus oli vaid 25. Lääneliitlaste varustamisprobleemid andsid sakslastele aega oma jõudude taastamiseks. Septembris saadeti uusi vägesid Siegfriedi liinile. Kokku 230 000 sõdurit, sealhulgas 100 000 uut sõdurit.

Kuu alguses oli sakslastel läänes umbes 100 tanki, kuu lõpuks oli neil 500. Kui mehed ja varustus liikusid Siegfriedi liinile, suutsid nad rajada 4,8 kilomeetri sügavuse.

Liitlaste väed, mida juhtis kindral Dwight D. Eisenhower, tahtsid vallutada Ruhri. See oli Saksamaa peamine tööstuspiirkond.

Kindral George S. Pattoni kolmas armee sai käsu hõivata Prantsusmaa Lorraine'i piirkond. Kindral Courtney Hodgesi esimene armee sai käsu rünnata Aacheni lähedal.

Hodges oli esialgu lootnud, et ta saab mööda linna ringi sõita. Ta arvas, et seda kaitseb ainult väike väegrupp, mis alistub, kui nad on ära lõigatud.

Kaunis, vana linn Aachen ei olnud oluline sõjaline sihtmärk, sest seal ei tehtud palju sõjatoodangut. Selle umbes 165 000 elanikku ei olnud liitlased pommitanud.

See oli oluline sümbol natside režiimi ja Saksa rahva jaoks. See oli esimene Saksa linn, mida vaenlane ohustas Teise maailmasõja ajal. Samuti oli see "Esimese Reichi" rajaja Karl Suure ajalooline pealinn. Linn oli sakslaste jaoks väga oluline.

Linna kaitsjad võitlesid esimest korda kodumaal; üks saksa ohvitser ütles: "Äkki polnud me enam natsid, me olime saksa sõdurid."

Aachenit kaitses Siegfriedi liin, mis oli tankitõrje takistuste ja okastraatidega kaitstud pommituskastide, linnakute ja punkrite süsteem. Mitmes piirkonnas oli Saksa kaitse üle 16 km (10 miili) sügav. See oli tugevaim kaitse, mis kunagi ehitatud.

Õppides idarindel saadud kogemustest, paigutasid sakslased oma kaitsed linnade keskele. Nad kasutasid kitsaid tänavaid, et raskendada vaenlase soomukite liikumist.

Kuigi Aacheni ja Ruhri väed olid madala kvaliteediga, kujutasid Aacheni ja Ruhri kaitsvad kindlustused endast Ameerika vägedele suurt probleemi. Aacheni läbimist peeti oluliseks, sest Aachenist väljapoole jääv maa oli tasane ja liitlasvägede motoriseeritud armeedele lihtne liikuda.

Lahingud Aacheni ümbruses algasid septembri teisel nädalal. Linna kaitses 116. panzerdiviis kindral Gerhard von Schwerini juhtimisel.

Liitlasvägede lähedus oli põhjustanud selle, et enamik linna valitsusametnikke lahkusid enne kodanike väljaviimist. (Selle eest lasi Hitler kõik põgenenud natsistlikud ametnikud saata idarindele sõduritena.) Von Schwerin tahtis linna liitlasvägede kätte loovutada. Kuid 13. septembril, enne kapituleerumist, sai ta käsu alustada vasturünnakut Ameerika vägede vastu Aachenist edelas. Ta ründas oma panzergrenaderite vägedega.

Saksa kindrali katse linna loovutada tegi Adolf Hitleri, käskis kindrali arreteerida. Ta asendati kindral Gerhard Wilckiga. Ameerika Ühendriikide VII korpus jätkas 12.-13. septembril toimunud lahingutest hoolimata püüdlusi Saksa kaitsest mööduda.

14.-16. septembrini tungis USA 1. jalaväediviis edasi tugeva kaitse ja rünnakute vastu. Lõpuks oli neil pool linna ümberringi.

See aeglane edasiliikumine peatus septembri lõpus varustusprobleemi tõttu ning kütuse ja laskemoona saatmise tõttu operatsioonile Market Garden Hollandis.

Väljalangenud Saksa Panzer IV ja Tiger I tankid Läänerindel toimunud lahingutegevuse ajal.

Jõudude võrdlus

Saksa kaitsjad Aachenis

Oktoobris anti Aacheni kaitse kindral Friedrich Köchlingi LXXXI korpusele. Nendel vägedel koos lisatud 506. tankipataljoni ja 108. tankibrigaadiga oli 20 000 meest ja 11 tanki. Köchlingile lubati ka uus 116. panzerdiviis ja 3. panzergrenadööridiviis 24 000 sõduriga.

183. Volksgrenadööridiviis ja 49. jalaväediviis kaitsesid põhjakäike. Lõuna pool asus 12. jalaväediviis.

7. oktoobril saadeti 1. SS-panzerdiviis Leibstandarte SS Adolf Hitler Panzer Division Aacheni kaitsma.

Kuigi uusi vägesid saabus jätkuvalt, oli 12. jalaväediviis 16.-23. septembrini kaotanud poole oma võitlusvõimest ning 49. ja 275. jalaväediviisile tuli anda aega puhata.

Kui Teise maailmasõja alguses oli Saksa jalaväediviiside tugevus 15 000-17 000 sõdurit, siis nüüd oli see vähenenud 12 500 sõdurini. Novembriks 1944 oli ühe diviisi keskmine tugevus 8761 meest.

Võimupuuduse leevendamiseks loodi 1944. aastal Volksgrenadiridiviisid. Nende keskmine üldkoosseis oli veidi üle 10 000 mehe ühe diviisi kohta. Kuigi umbes veerand neist olid kogenud veteranid, olid kaks neljandikku uued sõdurid ja haiged, ülejäänud aga Luftwaffe ja Kriegsmarine.

Need diviisid said sageli uusimaid käsirelvi, kuid neil puudus suurtükivägi ja motoriseerimine. 183. Volksgrenaderdiviisil ei olnud aega üksusena väljaõppeks. Sarnases olukorras oli ka 246. Volksgrenaderidiviis. Paljudel selle vägedel oli jalaväe väljaõpet vähem kui kümme päeva. Kõik need väeosade nõrgad küljed kompenseerisid Aacheni ümbruse tugevad kindlustused.

Ameerika väed

Aacheni hõivamise ülesanne anti kindral Charles H. Corletti XIX korpuse 30. jalaväediviisile ja Joseph Collinsi VII korpuse 1. jalaväediviisile.

Kindral Leland Hobbsi 30. jalaväediviisi abistab 2. soomusdiviis, mis püüab minna 30. diviisi auku Siegfriedi liinil. Nende külgi kaitses 29. jalaväediviis.

Lõunas toetasid 1. jalaväediviisi 9. jalaväediviis ja 3. soomusdiviis. Need diviisid võtsid vastu suure hulga uusi mehi.

1. oktoobriks oli üle 70% kindral Clarence Huebneri 1. jalaväediviisi meestest uued sõdurid. Septembri kaks viimast nädalat kulus nende meeste võitlus- ja relvakoolituseks.

Plaani kohaselt pidid mõlemad jalaväediviisid vältima tänavavõitlusi Aachenis. Plaani kohaselt pidid mõlemad diviisid linna piirama. Seejärel vallutaks väike vägi selle, samal ajal kui suurem osa USA vägedest liigub ida poole.

Kuigi Ameerika üksused said tavaliselt kiiresti uusi vägesid, oli asendusüksustel harva piisav väljaõpe. Paljudel noorematel ohvitseridel puudusid taktikalised ja juhtimisoskused. Mõned tankijuhid polnud kunagi varem isegi autot juhtinud. Mõned tankikomandörid pidid oma meestele enne missioone õpetama, kuidas tankitulipildujaid kohapeal laadida ja tulistada.

USA süsteem tähendas, et uued rindele jõudvad väed ei olnud korralikult välja õpetatud lahingutegevuseks. Mõnikord hukkus või sai haavata pool üksuse asendusüksusest juba esimeste lahingupäevade jooksul.

Need kaotused nõudsid rohkemate vägede kaasamist võitlusse. USA 28. jalaväediviisi pataljon saadeti 18.-21. oktoobril Aacheni vastu USA 1. jalaväediviisi abistamiseks.

Neid vägesid toetas üheksas õhuvägi, mis teadis, kus asub 75% pommituskohtadest. Nad kavandasid pommitamise avamist, kasutades 360 pommitajat ja 72 hävitajat. Teiseks rünnakuks, mis sisaldas napalmi, kasutati uusi lennukeid.

Kuna sakslastel oli vähe õhutõrjekahureid ja Luftwaffe toetus oli väga piiratud, kontrollisid liitlasvägede väed taevast Aacheni kohal.

Feldmarssal Model külastab 246. Volksgrenader-diviisi Aachenis

Battle

Kuue päeva jooksul enne Ameerika rünnakut pommitas liitlaste suurtükivägi Saksa kaitseväge Aacheni ümbruses. Kuigi Saksa LXXXI korpuse pommitamine peatas igasuguse vägede ja varustuse liikumise, ei kahjustanud see pommituskohti ja tugipunkte.

Ka 2. oktoobril toimunud õhupommitamised ei tekitanud Saksa kaitsele suurt kahju. 450 lennukit ei tabanud ühtegi Saksa pommituskohta. Nende sihtmärgid olid varjatud liitlaste suurtükiväe paksu suitsu alla. Pärast seda, kui lennukid olid pommitamise lõpetanud, tulistas suurtükivägi välja 18 696 mürsku.

Edenemine põhjast: 2.-8. oktoober

30. jalaväediviis liikus edasi 2. oktoobril. Nad kasutasid suurtükiväge, et hävitada saksa pommituskohti. Ühe pommikasti vallutamiseks kulus kolmkümmend minutit. Raskeid lahinguid ei olnud oodata ja üks rühm kaotas tunni ajaga 87 sõdurit; teine kaotas Saksa suurtükiväe rünnaku tõttu 93 sõdurit 120-st.

Ründajad suutsid aeglaselt Wurm'i jõe ületada. Nad ründasid saksa pommikaste leegiheitjate ja lõhkekehadega. 2. oktoobri pärastlõunaks oli 30. jalaväediviis pääsenud Saksa kaitsest mööda ja jõudnud Palenbergi linna.

Siin pidid USA sõdurid võitlema, et pääseda igasse majja. (Sõdur Harold G. Kiner pälvis aumärgi, kuna ta viskus saksa granaadi peale, päästes kahe sõduri elu).

Rimburgi linnas toimusid kohutavad lahingud. Ameerika soomukid ei suutnud Wurm'i jõge ületada ja ei suutnud toetada sakslasi ründavaid jalaväelasi. 30. jalaväediviis hävitas esimesel päeval 50 saksa pommikasti.

Diviisi edasiliikumisele aitasid kaasa 29. jalaväediviisi rünnakud. Sakslased arvasid, et 29. diviisi rünnakud olid peamiseks rünnakuks.

Ööl vastu 2. oktoobrit sai Saksa 902. ründepataljon käsu rünnata 30. jalaväediviisi. Liitlaste suurtükiväe tõttu ei alustanud sakslaste rünnakut õigeaegselt. Saksa rünnak ebaõnnestus.

Ameerika soomukid võiksid aidata 3. oktoobril edasi liikuda. USA rünnakud peatati sakslaste rünnakute tõttu. Rimburg vallutati teisel päeval. Lahingud olid alanud ka Übachi linnas. Ameerika tankid püüdsid linna rünnata. Saksa suurtükitule tõttu ei saanud nad aga liikuda.

Ameerika suurtükituli takistas sakslaste tagasivõtmist. Päeva lõpuks oli 30. jalaväediviisil umbes 300 surnut ja haavatut.

Saksa väed jätkasid rünnakuid Übachi vastu. See takistas Ameerika vägede edasiliikumist. 4. oktoobriks olid liitlased vallutanud vaid Hoverdori ja Beggendorfi. Ameeriklased kaotasid kolme päeva jooksul 1800 sõdurit. 5. oktoobril vallutas 30. jalaväediviisi 119. rügement Merkstein-Herbachi.

Järgmisel päeval ründasid sakslased Übachi, kuid rünnak ei olnud edukas. Ameeriklastel oli palju rohkem tanke. Sakslastel ei olnud lisavägesid. Kindral Koechling sai siiski ühe Tiger-tankirühma, et kaitsta Aachenit põhjast.

Sakslased ründasid 8. oktoobril ühe jalaväerügemendi, 1. ründepataljoni, 108. panzerbrigaadi ja 40 soomukiga. Rünnaku vasakpoolne osa lõikas ära ühe ameeriklasest brigaadi. Sakslastel oli palju kaotusi ja ameeriklased jõudsid lähemale.

Edasiliikumine lõunast: 8.-11. oktoober

Lõunaosas ründas 1. jalaväediviis 8. oktoobril. Nad tahtsid vallutada Verlautenheide linna. Suur suurtükiväe rünnak aitas neil linna vallutada.

10. oktoobriks oli 1. jalaväediviis kavandatud positsioonil, kus ta sai ühineda 30. jalaväediviisiga. Sakslased ründasid, kuid nad jäid üle 40 surnuga ja 35 vangi. Vaatamata korduvatele sakslaste rünnakutele suutis 1. jalaväediviis hõivata linna ümbritseva kõrgema maa.

10. oktoobril ähvardas USA linna pommitada, kui see ei alistu. Saksa komandör keeldus alistumast. Ameerika suurtükivägi tulistas 5000 mürsku ja linna pommitasid Ameerika lennukid.

Link üles: oktoober 11-16

Ameerika hukkunute ja haavatute arv kasvas. Selle põhjustasid sakslaste rünnakud ja rünnakute oht pommikastide vastu. Bardenbergi linnas tegid sakslased enda kaitseks pillerikastid. Ameerika ründajad tõmbusid tagasi ja tulistasid linna suurtükiväega.

12. oktoobril ründasid sakslased Ameerika 30. jalaväediviisi. Ameeriklased kaitsesid end suurtükitule ja tankitõrjega.

Birki küla juures toimus võitlus saksa tankide ja ühe Ameerika Sherman-tanki vahel. Seejärel saabus 2. soomusdiviis ja sakslased suruti linnast välja.

30. jalaväediviis pidi end kaitsma kogu nende valduses oleval maal. Nad said käsu liikuda lõunasse, et ühineda 1. jalaväediviisiga. Kaks jalaväepataljoni 29. diviisist saadeti 30. diviisiga liituma.

Samal päeval (12. oktoobril) üritasid kaks Saksa jalaväerügementi tagasi vallutada. Mõlemad rügemendid hävitati peaaegu täielikult. Ajavahemikul 11.-13. oktoober pommitasid liitlaste lennukid Aacheni.

15. oktoobril ründasid sakslased taas 1. jalaväediviisi. Kuigi mitmel rasketankil õnnestus ameeriklaste liinidest läbi murda, hävitasid suurtükivägi ja lennukid suurema osa Saksa vägedest.

Järgmisel päeval ründasid sakslased 3. panzergrenadiridiviisiga. Neil olid rasked kaotused ja nad pidid rünnaku peatama.

30. jalaväediviis ning osad 29. jalaväediviisist ja 2. soomusdiviisist liikusid 13.-16. oktoobrini lõunasse. Nad ei suutnud Saksa kaitsest läbi tungida ja ühineda liitlasvägedega lõunas.

Sakslased ründasid suurtükiväega. Saksa tankid olid peidetud majadesse. Kindral Hobbs, 30. jalaväediviisi ülem, püüdis Saksa kaitsest mööda minna. Ta ründas kahe jalaväepataljoniga. Rünnak oli edukas. 30. ja 1. jalaväediviis ühinesid 16. oktoobril.

Võitlustes oli Ameerika XIX korpusele hukkunud üle 400 ja haavatud 2000 inimese, neist 72% 30. jalaväediviisist. Sakslastel oli 630 oma sõdurit hukkunud ja 4400 haavatut; veel 600 hukkus 3. Panzergrenadööridiviisi rünnakus USA 1. jalaväediviisile 16. oktoobril.

Võitlus linna eest: 13.-21. oktoober

1. jalaväediviisil oli linna vallutamiseks vaid üks rügement. Nad ründasid kuulipildujate ja leegiheitjatega. Rünnakus kasutati ainult paari tanki ja ühte haubitsat.

Linna kaitses 5000 Saksa sõjaväelast, sealhulgas merevägi, lennuvägi ja linnapolitsei. Enamikul neist sõduritest puudus kogemus ja väljaõpe. Neid toetasid mõned tankid ja ründekahurid. Siiski suutsid Aacheni kaitsjad kasutada linna kaitsmiseks kitsaid tänavaid.

26. jalaväe rünnak 13. oktoobril peatati sakslaste poolt kanalisatsioonitorudest ja keldritest tulistamise tõttu. Shermani tankid ei saanud kitsastel tänavatel liikuda. 26. jalaväerügement kasutas haubitsatega sakslaste kindlustuste hävitamiseks. Shermani tanke ründasid saksa tankitõrjekahurid.

Ameerika tankid ja muud soomusmasinad tulistasid hooneid, et tappa kõik kaitsjad, kes end seal varjavad. Saksa jalavägi liikus ameeriklaste ründamiseks läbi kanalisatsiooni.

Sakslased võitlesid väga kõvasti. Nad ründasid ameeriklasi ja kasutasid soomust, et peatada ameeriklaste liikumine.

18. oktoobril valmistus 26. jalaväerügemendi 3. pataljon rünnakuks Quellenhofi hotelli vastu. See oli üks viimaseid sakslaste valduses olevaid alasid linnas. Ameerika tankid ja teised suurtükid tulistasid hotelli. Sel ööl kolis hotelli 300 uut 1. SS-pataljoni sõdurit. Nad peatasid mitu rünnakut hoonele.

Vägivaldne Saksa rünnak suutis mööduda Ameerika jalaväekompaniidest hotelli ees. Sakslased peatati seejärel ameeriklaste mürsutulega.

Ameeriklased tulistasid 155-millimeetriste suurtükkidega Saksa positsioone. Samuti kasutati 110. jalaväerügemendi pataljoni, et täita lünki linnas. Uuele pataljonile anti 19.-20. oktoobril käsk linna rünnata.

21. oktoobril vallutasid 26. jalaväerügemendi sõdurid Aacheni kesklinna. Quellenhofi hotellis asunud sakslased andsid alla, millega lõppes lahing linna eest.

Aacheni lahingu lõik


Wehrmachti sõdur läänerindel


Saksa motoriseeritud jalavägi läänes, sõites Sd.Kfz. 251 poolhaagisega


Saksa suurtükiväelane laadib 8,8 cm Flak 36 või 37 lasku.


Saksa vangid Aachenis