Napalm
Napalm on nimetus mitmele tuleohtlikule vedelikule, mida on kasutatud sõjapidamises. Sageli on see želeeritud bensiin. Napalm on tegelikult selliste vedelike paksendaja. Kui see segatakse bensiiniga, moodustab paksendaja kleepuva süütegeeli. Selle töötas USA II maailmasõjas välja Harvardi keemikute meeskond. Meeskonna juht oli Louis Fieser. Nimetus napalm tuleneb koostisainetest, mida selle valmistamiseks esimesena kasutati: nafteenhappe ja palmitiinhappe kopretseeritud alumiiniumsooladest. Neid lisati tuleohtlikule ainele, et see geelistuks.
Üks varaste süütevedelike (näiteks leegiheitjates kasutatavate) peamisi probleeme oli see, et need pritsisid ja voolasid liiga kergesti. USA leidis, et leegiheitjad, mis kasutavad bensiinigeeli, suudavad kaugemale tulistada ja on kasulikumad. Bensiinigeeli oli raske valmistada, sest selleks kasutati looduslikku kummi, mis oli väga nõutud ja kallis. Napalm pakkus palju odavamat alternatiivi. See lahendas probleemid, mis kaasnesid kummi baasil valmistatud süüteainetega.
Tänapäeval valmistatakse napalm enamasti benseenist ja polüstüreenist ning seda tuntakse napalm-B nime all.
Napalmi kasutasid USA ja liitlasvägede leegiheitjad ja tulepommid. Napalm on valmistatud nii, et see põleb kindla kiirusega ja kleepub materjalide külge. Selleks segatakse erinevaid koguseid napalmi ja muid materjale. Teine kasulik (ja ohtlik) efekt, mis peamiselt hõlmas selle kasutamist pommides, oli see, et napalm "kahandab kiiresti olemasoleva õhu hapnikuvaeguse". Samuti tekitab see suures koguses süsinikmonooksiidi, mis põhjustab lämbumist. Napalmpomme kasutati Vietnami sõjas ka helikopterite maandumisalade puhastamiseks.
Kuigi napalm oli 20. sajandi leiutis, on see osa sõjapidamises kasutatud süütevahendite pikast ajaloost. Ajalooliselt kasutati siiski peamiselt vedelikke (vt Kreeka tulekahju). Jalaväepõhine põlevvedelikkütuse relv, leegiheitja, võeti kasutusele I maailmasõjas sakslaste poolt, mille variante töötasid peagi välja ka teised konflikti osapooled.
Napalmi plahvatuse simulatsioon 2003. aastal toimunud lennunäitusel. Pommi sees on segu napalm-B-f ja bensiinist.
Kasutamine sõjapidamises
17. juulil 1944 heitsid Ameerika P-38 piloodid esimest korda napalmisüütepommid Coutances'is, St. Lô lähedal Prantsusmaal asuvale kütusehoidlale. Napalmpomme kasutasid mereväe lendurid esimest korda Vaikse ookeani teatris Tinian'i lahingu ajal. Selle kasutamist raskendasid probleemid segamise, sulatamise ja vallandamismehhanismidega. Teises maailmasõjas pommitasid liitlasvägede väed napalmiga Jaapani linnu ning kasutasid seda pommides ja leegiheitjates Saksamaal ja Jaapani valduses olevatel saartel. Kreeka armee kasutas seda Kreeka kodusõja ajal kommunistlike sisside vastu, ÜRO väed Koreas, Mehhiko 1960. aastate lõpus Guerrero sisside vastu ja Ameerika Ühendriigid Vietnami sõja ajal.
Kõige tuntum viis napalmi kohaletoimetamiseks on õhust alla visatud süütepommid. Vähemtuntud meetod on lahingujalaväe poolt kasutatavad leegiheitjad. Leegiheitjad kasutavad sama kütuse lahjemat versiooni, et hävitada suurtükiväe positsioonid, punkrid ja koobaste peidikud. Guadalcanalil võitlevad USA merejalaväelased leidsid neid väga tõhusaks Jaapani positsioonide vastu. Mereväelased kasutasid tuld nii ohvri- kui ka psühholoogilise relvana. Inimestel on loomulik hirm tule ees. Nad leidsid, et jaapani sõdurid jätsid positsioonid, kus nad võitlesid surmani teiste relvade vastu. Sõjavangid kinnitasid, et nad kartsid napalmi rohkem kui mis tahes muud nende pihta visatud relva.
Napalm sai Korea sõja üheks eelistatud relvaks. Sõjatsoonist naasnud piloodid märkisid sageli, et nad lasevad pigem paar bensiinipaaki täis napalmi kui mis tahes muud relva, pomme, rakette või relvi. USA õhujõud ja merevägi kasutasid napalmi suure mõjuga igasuguste sihtmärkide vastu, sealhulgas vägede, tankide, hoonete ja isegi raudteetunnelite vastu. Napalmi demoraliseeriv mõju vaenlasele sai ilmsiks, kui hulgaliselt Põhja-Korea vägesid hakkasid ülelendavate lennukite ees alla andma. Lendurid märkisid, et nägid pärast napalmi heiskamist ellujäänud vaenlase sõdureid lehvitamas valgeid lippe järgmistel lendudel. Piloodid andsid raadio teel maavägedele teada ja põhjakorealased võeti vangi.
Napalmi on viimasel ajal sõja ajal kasutanud või selle vastu: Iraan (1980-88), Iisrael (1967, 1982), Nigeeria (1969), Brasiilia (1972), Egiptus (1973), Küpros (1964, 1974), Argentiina (1982), Iraak (1980-88, 1991, 2003 - ?), Serbia (1994), Türgi (1963, 1974, 1997), Angola, Ameerika Ühendriigid.
Mõnel juhul muudab napalm oma ohvrid väga kiiresti võitlusvõimetuks ja tapab nad. Need, kes ellu jäävad, saavad kuni 5. astme põletushaavu. Need kahjustavad naha osi, millel ei ole valuretseptoreid. Ohvrid, kes kannatavad 2. astme põletusi pritsitud napalmi tõttu, kannatavad siiski märkimisväärset valu.
Philip Jones Griffiths kirjeldab selle kasutamist Vietnamis:
| “ | NAPALM. See on kõige tõhusam "isikuvastane" relv, mida Ameerika sõjaliste meetodite apologeedid kirjeldavad eufemistlikult kui "tundmatut keeduvedelikku". Nad omistavad kõik napalmi juhtumid automaatselt kodustele õnnetustele, mis on põhjustatud sellest, et inimesed kasutasid oma pliitides petrooli asemel bensiini. Kerosiin on talupoegade jaoks liiga kallis, kes kasutavad toiduvalmistamiseks tavaliselt söe. Ainus "toiduvalmistamisvedelik", mida nad teavad, on väga "tundmatu" - seda toimetavad läbi nende katuste USA lennukid. | ” |
"Napalm on kõige kohutavam valu, mida te võite ette kujutada," ütles Phan Thị Kim Phúc, Napalmi pommitamise üleelanu, keda tuntakse kuulsalt Vietnami sõja fotolt. "Vesi keeb 100 kraadi Celsiuse järgi. Napalm tekitab temperatuuri 800 kuni 1200 kraadi Celsiuse järgi."
Phucil oli pool kehast kolmanda astme põletushaavu ja tema elulemust ei oodatud. Kuid tänu Lõuna-Vietnami fotograafi Nick Uti abile ning pärast 14 kuud kestnud haiglas viibimist ja 17 operatsiooni sai temast avalikuks rahuaktivistiks.
Rahvusvaheline õigus ei keela napalmi või muude süüteainete kasutamist sõjaliste eesmärkide vastu, kuid nende kasutamine tsiviilelanikkonna vastu keelati 1981. aastal ÜRO ebainimlike relvade konventsiooniga (millele sageli viidatakse kui CCW-le). CCW III protokoll piirab süütamisrelvade (mitte ainult napalmi) kasutamist, kuid mitmed riigid ei ole ühinenud kõigi CCW protokollidega. Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi (SIPRI) andmetel loetakse 1983. aasta detsembris rahvusvahelise õigusena jõustunud konventsiooni osaliseks riigid, kes on ratifitseerinud vähemalt kaks konventsiooni viiest protokollist. Näiteks Ameerika Ühendriigid on CCW konventsiooni osaline, kuid ei ole allkirjastanud III protokolli.
Sydney Morning Heraldi teatel on USA relvajõudude poolt Iraagi sõjas kasutatud napalmi. USA kaitseministeerium eitas seda. 2003. aasta augustis teatas San Diego Union Tribune, et USA merejalaväe piloodid ja nende komandörid kinnitasid lahingutegevuse alguses Mark 77 tulepommide kasutamist Iraagi vabariikliku kaardiväe vastu. Ametlikud eitused "napalmi" kasutamise kohta olid siiski ebaausad, sest praegu kasutusel olev Mk 77 pomm Mk 77 Mod 5 ei kasuta tegelikku napalmi (nt napalm-B). Viimane USA pomm, mis kasutas tegelikku napalmi, oli Mark 77 Mod 4, mille viimased hävitati 2001. aasta märtsis. Nüüd kasutatakse teistsugust süütesegu. Selle mõju on piisavalt sarnane, et see on endiselt vaieldav süüteainesegu ja seda võib kõnekeeles nimetada "napalmiks".
"Me napalmeerisime mõlemad need (silla) lähenemised," ütles kolonel Randolph Alles hiljutises intervjuus. "Kahjuks olid seal inimesed, sest neid võis näha (kabiini) videost." (...) "Nad olid seal Iraagi sõdurid. See ei ole suurepärane viis surra," lisas ta. (...) Kindralid armastavad napalmi. ... Sellel on suur psühholoogiline mõju." - San Diego Union-Tribune, august 2003
Need pommid ei sisaldanud tegelikult napalmi. Vietnamis kasutatud napalm-B (super-napalm) oli bensiinipõhine. Lahes kasutatud Mk-77 tulepommid olid petroolipõhised. See on aga oma toime poolest napalmisarnane vedelik.
Retseptid, kuidas teha napalmilaadseid aineid, võib leida internetist. Väga sageli on retseptides kirjas, et tehakse paks aine, kasutades bensiini, mille paksendamiseks kasutatakse seepi või polüstüreeni. Neid juhiseid järgivad kogenematud inimesed käitlevad aga sageli ainet valesti ja põhjustavad õnnetusi. Lisaks sellele on süüteainete valmistamine paljudes riikides ebaseaduslik.
USA pruunveelaevastiku jõelaev, mis tulistab Vietnamis leegiheitjast põlevat napalmisegu
Ecuadori õhujõudude lennuk IAI Kfir laseb USA ja Ecuadori ühisõppuse BLUE HORIZON ajal napalmi sihtmärgile.
Koostis
Napalm on tavaliselt bensiini ja sobivate paksendavate ainete segu. Varasemad paksendajad olid seebid, alumiinium ja magneesiumpalmitaadid ja -stearaadid. Sõltuvalt sellest, kui palju paksendajat lisatakse, võib saadud viskoossus olla siirupjääkide ja paksu kummist geeli vahel. Pikkade süsivesinikuahelate sisaldus muudab materjali väga hüdrofoobseks (veekindlaks), mis muudab selle kustutamise raskemaks. Paksendatud kütus tagasilöögib ka paremini pinnalt, mistõttu on see kasulikum linnamaastikul toimuvatel operatsioonidel.
Napalmi on kahte tüüpi: õlipõhine alumiiniumseebi paksendajaga ja õlipõhine polümeerse paksendajaga ("napalm-B").
Ameerika Ühendriikide sõjavägi kasutab kolme liiki paksendajaid: M1, M2 ja M4.
- M1 paksendaja (Mil-t-589a), mis on keemiliselt 25 massiprotsendi alumiiniumnaftenaadi, 25 massiprotsendi alumiiniumoleaadi ja 50 massiprotsendi alumiiniumlauraadi (või teiste allikate kohaselt alumiiniumstearaatsoop) segu, on väga hügroskoopiline jämeda pruunikas värvusega pulber. Kuna veesisaldus halvendab napalmi kvaliteeti, ei tohiks osaliselt kasutatud avatud mahutitest saadud paksendajat hiljem kasutada. USA armee varudes seda enam ei säilitata, kuna see asendati M4-ga.
- Paksendaja M2 (Mil-t-0903025b) on valkjas pulber, mis on sarnane M1-ga, millele on lisatud sulatatud ränidioksiidi ja paakumisvastast ainet.
- M4 leekkütuse paksendav ühend (Mil-t-50009a), hüdroksüülalumiiniumbis(2-etüülheksanaat) koos paakumisvastase ainega, on peene valge pulbrina. See on vähem hügroskoopiline kui M1 ja avatud mahutid saab uuesti sulgeda ja kasutada ühe päeva jooksul. Sama toime saavutamiseks on vaja umbes poole väiksemat kogust M4 kui M1.
Hilisem variant, napalm-B, mida nimetatakse ka "supernapalmiks", on madala oktaanarvuga bensiini segu benseeni ja polüstüreeni sisaldava bensiiniga. Seda kasutati Vietnami sõjas. Erinevalt tavalisest napalmist, mis põleb ainult 15-30 sekundit, põleb napalm B kuni 10 minutit, kusjuures tulekollete arv on väiksem. Samuti kleepub see paremini pinnale ja pakub paremat hävitavat mõju. Seda ei ole nii lihtne süüdata. See vähendab sõdurite suitsetamisest põhjustatud õnnetuste arvu. Kui see põleb, tekib sellele iseloomulik lõhn.
Alates 1990. aastate algusest reklaamiti erinevatel veebisaitidel, sealhulgas The Anarchist Cookbook'il, omatehtud napalmi retsepte. Need retseptid koosnesid valdavalt võrdsetes osades bensiinist ja stürofoamist. See segu sarnaneb väga napalm-B-ga, kuid selles puudub benseeni protsent.
Napalm saavutab umbes 1200 °C (2 200 °F) põlemistemperatuuri. Lisada võib ka muid lisandeid, nt alumiinium- või magneesiumipulbrit või valget fosforit.
1950. aastate alguses töötas Norra välja oma naftapalmi, mis põhines vaalaõlis sisalduvatel rasvhapetel. Selle arengu põhjuseks oli see, et Ameerika toodetud paksendav aine toimis Norra külmas kliimas üsna halvasti. Toode oli tuntud kui Northick II.
Napalmpommid plahvatavad pärast Korea Vabariigi õhujõudude F-4E Phantom II lennukilt laskmist õppuse ajal.
Populaarkultuuris
Napalm ise sai Ameerika avalikkusele tuntuks pärast selle kasutamist Vietnami sõjas. Pärast seda on seda meedias ja kunstis mitu korda mainitud. See kokkuvõte ei ole mõeldud kõikehõlmavaks.
- Filmis "Apocalypse Now" kuulutab ründekopteri piloot kolonel Kilgore (Robert Duvall): "Ma armastan napalmi lõhna hommikul... See lõhnab nagu... võit".
- Ameerika ajalehtede koomiksis Calvin ja Hobbes on Calvini lemmik koomiksisuperkangelane (ja tegelane, kelleks ta tahab saada) kapten Napalm. Et lisada irooniat (eriti kui arvestada Napalmi kasutamist filmis "Apocalypse Now"), on kapten Napalmi tunnuslause "Ameerika tee kaitsja".
- Filmis "Üks ohvitser ja härrasmees" juhib seersant Foley (Louis Gossett jr.) kiiret marssi, mille refrääniks on "Ja napalm kleepub lastele!", mis oli tollal tõeline USA õhujõudude kadentsikõne.
- Skippy nimekirjas on punkt 58: ""Napalm kleepub lastele" on *ei* motivatsioonifraas".
- Filmis "Võitlusklubi" pidid stsenaristid algselt laskma Tyler Durdenil (keda mängib Brad Pitt) ette kanda napalmi tööretsepti. Kuid pärast seda, kui produtsentidele esitati ohutusega seotud küsimused, asendasid nad tema repliigid võltsitud retseptiga, milles väideti, et see koosneb võrdsetes osades bensiinist ja apelsinimahla kontsentraadist. Vastupidiselt levinud arvamusele muutis ka raamatu "Fight Club" kirjastaja raamatu originaalretsepti. Raamatu muudetud retseptides väidetakse, et lisaks apelsinimahule töötab ka bensiini ja dieetkoola võrdsete osade segamine või bensiini paksendamine kassiprahiga.
- 1973. aasta Jaapani kaiju-filmis "Godzilla vs. Megalon" näidati, et vaenlane Megalon suudab sülitada napalmpomme, mis kokkupuutel plahvatavad.
- On olemas metalbänd nimega Napalm Death.
Seotud leheküljed
- Leegifuugass
- Phan Thị Kim Phúc
Küsimused ja vastused
K: Mis on napalm?
V: Napalm on teatud tüüpi tuleohtlik vedelik, mida on kasutatud sõjas. See on tavaliselt bensiin, mis on muudetud želeks, ja see sisaldab nafteenhappe ja palmitiinhappe kopretsipiteeritud alumiiniumsoolasid.
K: Kes leiutas napalmi?
V: Napalmi leiutas Teise maailmasõja ajal Harvardi keemikute meeskond Louis Fieseri juhtimisel.
K: Millised olid varasemate tulekahjude süütamiseks kasutatud vedelike probleemid?
V: Varasemate tulekahjude süütamiseks kasutatud vedelike peamine probleem oli see, et need pritsisid ja voolasid liiga kergesti.
K: Miks eelistas USA kasutada bensiinigeeli kummist süütamisvahendite asemel?
V: USA eelistas kasutada bensiinigeeli, sest see oli palju odavam kui kummi baasil valmistatud süütepudelid, mis olid tol ajal väga nõutud ja kallid.
K: Millised on napalmpommide kasutamise mõjud?
V: Napalmpommide kasutamisel vähendavad need kiiresti olemasolevat õhku ja tekitavad suures koguses süsinikmonooksiidi, mis võib lämmatada läheduses olevad inimesed.
K: Kuidas kasutati napalmi Vietnami sõjas?
V: Vietnami sõjas kasutati napalmpomme helikopterite maandumisalade puhastamiseks.
K: Kui kaua on süütamisseadmeid kasutatud sõjapidamise eesmärgil? V: Põletusseadmed on olnud olemas juba antiikajast saadik sõjapidamise eesmärkidel - näiteks Kreeka tulekahju -, kuid tänapäeva napalm leiutati alles 20. sajandi II maailmasõja ajal.
