Napalm on nimetus mitmele tuleohtlikule vedelikule, mida on kasutatud sõjapidamises. Sageli on see želeeritud bensiin. Napalm ei ole iseenesest üksainus aine, vaid tegelikult selliste vedelike paksendaja nimi: kui paksendaja segatakse bensiiniga, moodustub kleepuv süütegeel. Selle töötas USA II maailmasõjas välja Harvardi keemikute meeskond meeskonna juhiks Louis Fieser. Nimetus napalm tuleneb koostisainetest, mida selle valmistamiseks esimesena kasutati: nafteenhappe ja palmitiinhappe koondalumiiniumsooladest, mis lisati tuleohtlikule ainele geelistumise tagamiseks.
Koostis ja variandid
Algsetel napalmi tüüpidel kasutati looduslikku kummipõhiseid paksendajaid; tänapäeval on levinud nn napalm-B, mis valmistatakse enamasti benseenist ja polüstüreenist. Napalmi erinevad variandid võivad erineda paksendaja ja kütuse tüübi poolest, kuid ühine omadus on nende võime moodustada kleepuv ja püsiv põletav mass, mis levib ja püsib pinnal.
Ajalugu ja kasutuselevõtt
Üks varaste süütevedelike (näiteks leegiheitjates kasutatavate) peamisi probleeme oli see, et need pritsisid ja voolasid liiga kergesti. USA leidis, et leegiheitjad, mis kasutavad bensiinigeeli, suudavad kaugemale tulistada ja on taktikaliste ülesannete täitmisel efektiivsemad. Bensiinigeeli oli raske toota, sest selleks kasutati looduslikku kummi, mis oli napp ja kallis; napalm pakkus odavamat ja tööstuslikult lihtsamini valmistatavat alternatiivi ning lahendas mitmeid kummi baasil tehtud süüteainetega seotud probleeme.
Kasutus sõjapidamises ja efektid
Napalmi kasutasid USA ja liitlasvägede leegiheitjad ja tulepommid. Napalm on valmistatud nii, et see põleb ühtlaselt ja kleepub materjalide külge; see muudab selle süütamise ja kustutamise raskemaks. Segades erinevaid koostisosi, saab napalmile anda soovitud voolavuse ja püsivuse, kuid need tehnilised detailid varieeruvad ning ei ole siin esitatud. Teine ohtlik toime, mida eriti kasutati pomme heites, oli see, et napalm tarbib kiiresti kohalolevat õhu hapnikku ning lisaks tekitab see suures koguses süsinikmonooksiidi, mis võib põhjustada lämbumist. Napalmpomme kasutati Vietnami sõjas ka helikopterite maandumisalade puhastamiseks.
Mõjud inimestele ja keskkonnale
Napalm põhjustab äärmiselt tõsiseid põletushaavu, mis võivad olla sügavad ja püsivad; kleepuv kate raskendab riietest eraldamist ning põletuste ravi. Lisaks otsestele põlengutest põhjustatud vigastustele põhjustab napalm suitsetamisel ja põletamisel tekkiv suits mürgistusi (nt süsinikmonooksiid) ning võib saastada pinnast ja vett. Pikaajalised keskkonnamõjud ja psühholoogilised tagajärjed kahjustatud piirkondades olid ja on sageli suurem probleem kui vaid sõjaline efekt.
Rahvusvaheline õigus ja ühiskondlik vastukaja
Napalm ja teised põletavad relvad on olnud tugeva ühiskondliku ja poliitilise kriitika all, eriti pärast laialdast kasutust Vietnami sõjas. Rahvusvahelised kokkulepped on püüdnud piirata põletavate relvade kasutust: näiteks ÜRO raames on vastu võetud konventsioonide ja protokollide tekstid, mis piiravad või keelavad põletavate relvade kasutamist tsiviilelanike vastu. Napalmi kasutuse eetilised ja juriidilised aspektid sõltuvad rakendusviisist ja sihtmärgist; üldiselt on põletavate relvade kasutamine tsiviilisikute vastu rangelt hukka mõistetud ja paljud riigid on selle kasutamisel kehtestanud ranged piirangud.
Tänapäev ja järeldus
Kuigi napalm oli 20. sajandi leiutis, on see osa pikemast ajaloost, kust pärinevad erinevad sütevahendid sõjapidamises. Ajalooliselt kasutati vedelaid põletusaineid juba ammu (vt Kreeka tulekahju), ja jalaväepõhine põlevvedelikkütuse relv, leegiheitja, võeti laialdasemalt kasutusele I maailmasõjas sakslaste poolt; erinevaid variante töötasid peagi välja ka teised konflikti osapooled. Tänapäeval on paljud armeeüksused vähendanud või lõpetanud napalmi kasutamise poliitiliste, juriidiliste ja humanitaarsete kaalutluste tõttu, ent põletavate relvade küsimus jääb rahvusvaheliseks ja eetiliseks aruteluteemaks.
- Oluline: käesolev artikkel kirjeldab napalmi ajalugu ja mõjusid, mitte juhiseid selle valmistamiseks või kasutamiseks.
- Kui teema huvitab sügavamalt, pöörduge usaldusväärse akadeemilise või õigusliku kirjanduse poole ning arvestage inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse raamistikke.
