Vietnami sõda (1955–1975): Teine Indohiina sõda ehk Ameerika sõda Vietnamis
Vietnami sõda (1955–1975) — Teine Indohiina ehk Ameerika sõda Vietnamis: konflikt, peamised lahingud, osapooled ja poliitilised tagajärjed põhjalikus ülevaates.
Vietnami sõda (tuntud ka kui Teine Indohiina sõda või Ameerika sõda Vietnamis) kestis 1. novembrist 1955–30. aprillini 1975 (19 aastat, 5 kuud, 4 nädalat ja 1 päev). See toimus Põhja- ja Lõuna-Vietnami vahel. Põhja-Vietnami toetasid Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea, Lõuna-Vietnami aga Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea, Tai, Austraalia, Uus-Meremaa ja Filipiinid. Ka teiste riikide elanikud läksid sõdima, kuid mitte oma riigi armees. See kommunistlike ja kapitalistlike riikide vaheline konflikt oli osa külmast sõjast.
Taust ja põhjused
Vietnami sõja taust ulatub tagasi Prantsuse koloniaalperioodini ja II maailmasõja järgsetesse aegadesse. Pärast Prantsuse väljapõgenemist Indo-Hiinast 1954. aasta Genfi konverentsi otsuse järel jagati Vietnam ajutiselt kaheks riigiks üle 17. parall eli (Põhja- ja Lõuna-Vietnam). Põhjas valitses kommunistlik juht Ho Chi Minh, lõunas püüdis võimule jääda antikommunistlik valitsus, mida juhiti algselt presidendi Ngô Đình Diẹmi poolt. Jagunemise ja siseriiklike pingete taustal tekkinud vastasseis kasvas ning Lõuna-Vietnamis tegutses massiliselt ka kommunistide toetusel paiknev vastupanuliikumine — Vietkong (Rahvuslik Vabastusrinne, NLF).
Sõjategevuse eskalatsioon
1950. ja 1960. aastatel kasvas vastasseis vägivallaks: Vietkong pidas Vietkong (tuntud ka kui Rahvuslik Vabastusrinne ehk NLF) oli Lõuna-Vietnami kommunistlik jõud, mida põhja pool aitas. See pidas sissisõda kommunismivastaste jõudude vastu lõunas. Vietnami rahvaarmee (tuntud ka kui Põhja-Vietnami armee) pidas tavapärasemat sõda, rakendades kohati suuri vägesid lahingusse.
Ameerika Ühendriikide osalus kasvas järk-järgult: algselt poliitiline ja majandusabi, siis nõustajate saatmine ning lõpuks otsene sõjaline kaasalöömine pärast 1964. aasta lahinguid Lõuna-Hiina mere piirkonnas (tuntud kui Gulf of Tonkin'i juhtum ja selle järel vastu võetud resolutsioon). 1965. aastast alates algas suurte USA väeüksuste sissetoomine, õhutasud ja laevastikuoperatsioonid – hulka kuulusid suured kampaaniad nagu Operation Rolling Thunder.
Sõjategevuse iseloom
Sõda oli kombineeritud tavapärasest positsioonisõjast ja tihedast sissisõjast. Põhja-Vietnami armee (PAVN) pidas tihti suuri lahinguid, Vietkong kasutas varjatust, maastikupõhist terrorismi, salakäike ja geriljatehnikat. Oluliseks strateegiliseks taristus sai Ho Chi Minhi rada – logistiline võrgustik, mis läbis Laos'i ja Kambodža, võimaldades varustust saata lõuna poole.
Konfliktis kasutati ulatuslikult ka õhurünnakuid ja keemilisi defoliaatoreid (nt Agent Orange), mis jätsid pikaajalisi keskkonna- ja tervisemõjusid. Sõdade karmid episõdid, nagu 1968. aasta Tet'i ofensiiv (suur vasturünnak NLF ja PAVN poolt) ning 1968. aasta My Lai veresaun, mõjutasid rahvusvahelist ja kodumaist arvamust.
Kodune vastuseis, meedia ja poliitika
Vietnami sõda oli väga vastuoluline, eriti Ameerika Ühendriikides, ja see oli esimene sõda, mida televisioonis otseülekandes kajastati. Pildid lahingutest, haavatutest tsiviilisikutest ja pealetükkivatest protestidest jõudsid otse inimeste elutubadesse, mis kasvataski massilist vastuseisu sõjale. See vastuolu ja kasvavad inimkaotused muutsid sõda poliitiliselt kurnavaks.
Sõja populaarsuse languse ja poliitilise surve tõttu otsustas USA administratsioon muuta lähenemist: president Nixon käivitas poliitika, mida kutsuti vietnamiseerimiseks — USA vägede järkjärguline vähenemine ja laiem vastutus Lõuna-Vietnami vägedele. Lõpuks nõustus Nixon 1973. aastal Ameerika sõdurid koju saatma, kuid sõjaline tegevus Vietnamis ja naabermaades jätkus enne lõplikku lahingute vaibumist.
Rahvusvahelised läbirääkimised ja lõpp
Intensiivsed diplomaatilised läbirääkimised viisid 1973. aasta Pariisi rahulepinguteni, mille tulemusena USA tõmbas ametlikult suure osa oma sõjaväest välja ja vabastas osa sõjavange. Kuid konflikt jätkus Põhja- ja Lõuna-Vietnami vahel; 1975. aasta aprillis vallutasid Põhja-Vietnami jõud Saigoni ning Lõuna-Vietnam langes — sündmus, mida sageli peetakse sõja ametlikuks lõpuks (30. aprill 1975). See viis kogu riigi ühildamisele kommunistliku juhtimise alla ning Vietnami ametlikuks taasühinemiseks 1976. aastal.
Ohvrite arv, majandus- ja humanitaarkahjud
Sõja humanitaar- ja majandusmõjud olid ulatuslikud: hinnanguliselt hukkus Vietnami (Põhja ja Lõuna kokku) kohta 1,5–3 miljonit inimest (sõjaväelased ja tsiviilisikud), kaotused Laosis ja Kambodžas olid samuti märkimisväärsed. Ameerika Ühendriikide sõjaväekaotused olid ligikaudu 58 000–59 000 hukkunut ning kümned tuhanded haavatud; lisaks jääb teema ümber palju puuduvate lahingupõgenike (POW/MIA) juhtumeid ja psühholoogilisi traumasid. Sõja kogumaksumus mõjutas rahandust ja poliitikat aastakümneteks.
Lisaks sõjalistele kaotustele põhjustasid kemikaalid nagu Agent Orange püsivaid tervisekahjustusi (ka järgnevatele põlvkondadele) ning suur hulk inimesi põgenes riigist (nn „boat people”) – viies ulatusliku pagulaskriisini.
Järjed ja pärand
Vietnami sõjalised ja sotsiaalsed mõjud olid suured nii Vietnamile kui ka osalevatele riikidele. Vietnam ühendati sotsialistlikuks riigiks, kuid majanduslik taastumine oli aeglane ning riik kannatas poliitiliselt ja materiaalset kahju. Ameerikas mõjutas sõda riigipoliitikat, usaldust valitsuse vastu, sõjaväepoliitikat ja ühiskondlikku arutelu välioperatsioonide üle maailmas.
Sõja pärand kajastub ka kultuuris, teadvuses, veteranide probleemides ja rahvusvahelises humanitaarias. Arutelud sõja põhjuste, meetodite ja moraali üle jätkuvad akadeemilises ja avalikus diskursuses ning mälestus sellest ajast on endiselt elav nii Vietnamis kui ka riikides, mis on sõja osa olnud.
Kokkuvõte: Vietnami sõda oli keerukas, pikaajaline konflikt, mis hõlmas nii klassikalist sõjategevust kui ka geriljasõda, millel olid sügavad poliitilised, humanitaarsed ja rahvusvahelised tagajärjed. See oli ka esimene sõda, mida televisioonis laialdaselt näidati ja mis mõjutas oluliselt avalikku arvamust ning riikidevahelisi suhteid.
Mängi meediat Lihtne video selgitus Vietnami sõjast
Taust ja põhjused
Prantsusmaa alustas Vietnami koloniseerimist aastatel 1859-1862, kui nad võtsid Saigoni kontrolli alla. Aastaks 1864 kontrollisid nad kogu Cochinchinat, Vietnami lõunaosa. Prantsusmaa võttis 1874. aastal kontrolli alla Annami, Vietnami suure keskosa. Pärast seda, kui Prantsusmaa alistas Hiina Hiina-Prantsuse sõjas (1884-1885), võtsid nad üle Tonkini, Vietnami põhjaosa. Prantsuse Indohiina moodustati 1887. aasta oktoobris nendest kolmest Vietnami piirkonnast (Cochinchina, Annam ja Tonkin) ning Kambodža kuningriigist. Laos lisandus pärast sõda Taiga, Prantsuse-Siami sõda, 1893. aastal.
Teise maailmasõja ajal, pärast seda, kui natsi-Saksamaa võitis 1940. aastal prantslased, kontrollis Prantsuse Indohiinat Vichy Prantsuse valitsus, mis oli natsi-Saksamaa poolt heaks kiidetud nukuvalitsus. Märtsis 1945 alustas keiserlik Jaapan teist Prantsuse Indohiina kampaaniat. Jaapan okupeeris Indohiinat kuni nende kapituleerumiseni augustis 1945.
Pärast natsi-Saksamaa lüüasaamist ei kontrollinud Vichy valitsus enam Prantsusmaad ega selle territooriume. Äsja moodustatud Prantsuse Vabariigi ajutine valitsus püüdis vajaduse korral jõuga tagasi võtta kontrolli oma endiste kolooniate üle Indohiinas. Kuid Prantsuse püüdlustele oma koloonia Vietnamis tagasi saada seisis vastu Vietnami armee nimega Viet Minh.
Vietminh oli asutatud 1941. aastal kommunistliku partei poolt ja seda juhtis HồChí Minh. See tõi kaasa esimese Indohiina sõja Prantsusmaa ja Vietminhi vahel. Võitlused algasid 1946. aasta novembris Haiphongi sadama Prantsuse pommitamisega ja lõppesid Vietminhi triumfiga Dien Bien Phu's.
1954. aasta juulis allkirjastasid Prantsusmaa ja Hiina Vietminh Genfi rahulepingu. Selle tulemusel jagunes Vietnam piki 17. paralleeli põhjaosaks, mida kontrollisid kommunistid eesotsas Ho Chi Minhiga presidendina, ja lõunaosaks, mida juhtis katoliiklasest antikommunist Ngo Dinh Diem. Jaotus pidi olema ajutine kuni 1956. aasta valimisteni. Diem hakkas aga 1956. aastal arreteerima kahtlustatavaid kommunistide sümpaatiaid, et hoida võimu enda jaoks. Valimisi ei peetud kunagi ja 1957. aastal alustasid põhjavietnamlased sissisõda lõunaosa vastu.
Ameerika Ühendriigid toetasid Lõuna-Vietnami kommunismivastast valitsust. Nad hakkasid saatma sõjalisi nõustajaid, kes aitasid Lõuna-Vietnami armeed välja õpetada ja toetada. Lõuna-Vietnam võitles Vietnami kommunistliku partei Viet Cong vastu, mis asus Lõuna-Vietnamis ja oli Põhja-Vietnamiga liitunud. Vietkong alustas 1957. aastal mõrvakampaaniat. 1959. aastal suurendas Põhja-Vietnam järsult oma sõjalist abi Vietkongile, mis seejärel hakkas ründama Lõuna-Vietnami sõjaväeüksusi. Ameerika doomino-teoorias kardeti, et kui kommunism Vietnamis kanda kinnitaks, leviks see ka teistesse lähiriikidesse.
Vietminh lehvitab oma lippu Dien Bien Phu vallutatud Prantsuse punkri kohal 1954. aastal. Prantsuse lüüasaamine Ðiện Biên Phủ lahingus viis Genfi konverentsile ja Vietnami jagamisele põhja- ja lõunaosaks.
Jaotatud Vietnami kaart, 1964. Kommunistide kontrolli all olev Põhja-Vietnam on punase värviga; suurem osa maavägede lahingutest toimus lõunas.
Hồ Chí Minh
Tonkini lahe resolutsioon
2. augustil 1964 oli hävitaja USS Maddox Tonkini lahes luuremissioonil Põhja-Vietnami rannikul. USA teatel ründasid hävitajat kolm Põhja-Vietnami torpeedopaati. Maddox tulistas tagasi ja kahjustas kolme torpeedopaati. USA väitis seejärel, et kaks päeva hiljem ründasid torpeedopaadid taas Maddoxi ja hävitajat USS Turner Joy. Selle teise rünnaku puhul ei näinud USA laevad tegelikult torpeedopaate, vaid väitsid, et leidsid need laeva radari abil.
Pärast väidetavat teist rünnakut alustas USA õhurünnakuid Põhja-Vietnami vastu. Kongress võttis 7. augustil 1964 vastu Tonkini lahe ühisresolutsiooni (H.J. RES 1145). See andis presidendile volitused viia Kagu-Aasias läbi suuremahulisi sõjalisi operatsioone ilma sõda välja kuulutamata. Nende rünnakute kohta oli vähe tõendeid ja mõned uskusid, et need olid ettekäändeks USA laiendatud sekkumisele Indohiinas.
Põhja-Vietnami ja Vietkong varustasid end ulatuslikust varjatud radade võrgustikust, mida tuntakse Ho Chi Minhi rada nime all. Mis oli väga hästi varjatud ja USA tegi palju katseid seda pommitada ja hävitada. Põhja-Vietnamist saadeti varusid ja sõdureid Laose kaudu kommunistide vägedele Lõuna-Vietnamis. Ameerika lennukid pommitasid tugevalt Ho Chi Minhi rada; Laosele pommitati 3 000 000 lühikest tonni (2 700 000 t) pomme. See aeglustas, kuid ei peatanud raja süsteemi.
Rasked kommunistide kaotused 1968. aasta Tet-pealetungi ajal võimaldasid USA-l paljud sõdurid välja viia. Osana poliitikast, mida kutsuti "Vietnamisatsiooniks", koolitati ja varustati Lõuna-Vietnami vägesid, et asendada lahkunud ameeriklased. Aastaks 1973 oli 95 protsenti Ameerika vägedest lahkunud.
Kõik osapooled sõlmisid 1973. aasta jaanuaris Pariisis rahulepingu, kuid võitlus jätkus kuni 1975. aastani.
Hävitaja USS Maddox
Geriljasõda
Vietnami sõja ajal toimusid mõned suuremahulised lahingud, kuid suurem osa võitlusest oli siiski sissisõda. Seda tüüpi sõjapidamine erineb suurte armeede vahel peetud lahingutest, nagu need, mis toimusid Teises maailmasõjas.
Sissisõjas peavad väikesed üksused piiratud lahinguid vaenlase vastu, loovad varitsusi, teevad üllatusrünnakuid ja taganevad seejärel maale või sulanduvad kohaliku elanikkonna hulka. See hõlmab ka vaenlase tegevuse raskendamist, tehes sabotaaži ja ahistades vaenlast surmavate vahenditega, nagu maamiinid ja miinipildujad. Kommunistlikud väed pidasid sagedamini sissisõda Lõuna-Vietnami ja Ameerika vägede vastu.
Kuigi enamik püüniseid olid mitteplahvatusohtlikud, oli ka mõned plahvatusohtlikud püünised, mis kõik kasutasid granaate. Paigaldati komistustraat ja kui sõdur komistas üle traadi, tõmmati granaadi tihvt välja ja granaat plahvatas, tappes sõduri.
Teine lõksu stiil sai hüüdnime "Venus Flytrap". Sellel oli umbes kaheksa okastraati, mis olid kinnitatud ristkülikukujulise raami külge, mis istus väikese augu peal. Karabiinid olid suunatud allapoole, nii et kui sõduri jalg sinna kinni jäi, ei oleks see valus, kuni ta oma jala välja tõmbab. Kui ta oma jala välja tõmbas, rebisid okastraadid ta jala läbi.
Teine Vietkongi lõks oli Punji lõks. Selle maskeerimiseks paigutati kaks puidust platvormi ja kaeti lehtedega. Puu siseküljel olid naelad. Kui sõdur tuli ja kõndis puidule, vajus see sisse ja naelad tungisid läbi sõduri jala. Need lõksud olid kõige levinumad, sest need olid kõige odavamad ja väga tõhusad. Samuti olid need sageli saastunud, nii et ka sõdur sai nakatuda.
Lisaks inimeste vigastamisele või tapmisele olid need lõksud head selleks, et tekitada hirmu ja alandada sõdurite moraali.
Lõikejoonis, millel on näidis Vietnami sõja ajal Vietkongi poolt kasutatud tunnelisüsteemi osast.
Seda piirkonda, kus oli kõige rohkem tunneleid, nimetasid ameeriklased Raudne kolmnurk. Neid tunneleid kasutasid Vietminh ja hiljem nende järeltulijad Vietcong.
Mõnedes suuremates tunnelkompleksides olid köögid, operatsiooniruumid, ühiselamud, laoruumid ja kooliruumid.
Vietkongi sõdur, kes kannab tüüpilisi riideid ja sandaalid tunnelis.
Sageli sõid ja magasid nad nendes tunnelites ning kadusid sinna, kui ameeriklased külasid rüüstasid.
Pildistatud foto, millel on näha Vietkongi väed, mis sõidavad lameda põhjaga paatidel, mida nimetatakse sampanideks.
USA õhudessantväed rünnaku all Dak To lahingu ajal (1967)
Saigoni langemine
Saigoni langemine oli Lõuna-Vietnami pealinna Saigoni vallutamine Vietnami rahvaarmee ja Rahvusliku Vabastusrinde poolt 30. aprillil 1975. aastal. See tähistas Vietnami sõja lõppu ja Vietnami ametliku taasühinemise algust kommunistlikuks riigiks.
Enne linna langemist lahkusid Vietnami vähesed Ameerika tsiviil- ja sõjaväelased koos kümnete tuhandete Lõuna-Vietnami sõdurite ja tsiviilisikutega.
Põhja-Vietnami väed kindral Văn TiếnDũng'i juhtimisel alustasid 29. aprillil kindral Nguyen Van Toan'i juhitud Saigoni vastu viimast rünnakut, mille käigus pommitati raskelt Tân Sơn Nhứt lennujaama suurtükiväega, mis tappis kaks viimast Vietnamis hukkunud ameerika sõjaväelast, Charles McMahoni ja Darwin Judge'i.
Järgmise päeva pärastlõunaks olid Põhja-Vietnami väed hõivanud linna olulised punktid ja heiskasid oma lipu Lõuna-Vietnami presidendipalee kohal. Lõuna-Vietnami valitsus andis peagi ametlikult alla.
Saigon nimetati ümber Ho Chi Minh Cityks, kommunistliku liidri Ho Chi Minhi järgi.
Kõik ameeriklased, kes sel ajal Saigonis viibisid, evakueeriti helikopterite või püsilennukitega. Saigoni kapitulatsiooni teatas Lõuna-Vietnami president ise, kindral Duong Van Minh. Ta ütles: "Me oleme siin, et anda teile võim üle, et vältida verevalamist". Kindral Minhist oli saanud Lõuna-Vietnami president kaheks päevaks, kui riik lagunes.
Vietnami põgenikud, kes põgenevad kommunistlike vägede eest Ameerika lennukikandjal Vietnami ranniku lähedal 29. aprillil 1975, päev enne Saigoni täielikku langemist.
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Kuidas nimetati ka Vietnami sõda?
V: Vietnami sõda oli tuntud ka kui Teine Indohiina sõda või Ameerika sõda Vietnamis.
K: Kui kaua sõda kestis?
V: Sõda kestis 1. novembrist 1955 kuni 30. aprillini 1975, kokku 19 aastat, 5 kuud, 4 nädalat ja 1 päev.
K: Kes toetasid Põhja- ja Lõuna-Vietnami?
V: Põhja-Vietnami toetasid Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea; Lõuna-Vietnami toetasid Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea, Tai, Austraalia, Uus-Meremaa ja Filipiinid.
K: Kes võitlesid Lõuna-Vietnami antikommunistlike jõudude vastu?
V: Vietkong (tuntud ka kui Rahvuslik Vabastusrinne või NLF) võitles sissisõda Lõuna-Vietnami antikommunistlike jõudude vastu.
K: Millist tüüpi sõjapidamist pidas Vietnami rahvaarmee?
V: Vietnami rahvaarmee (tuntud ka kui Põhja-Vietnami armee) tegeles tavalisema sõjapidamisega, rakendades aeg-ajalt suuri vägesid lahingusse.
K: Kuidas oli see konflikt seotud külma sõja pingetega?
V: Konflikt kommunistlike ja kapitalistlike riikide vahel oli osa külmast sõjast.
K: Miks nõustus president Richard Nixon lõpuks 1973. aastal Ameerika sõdureid koju saatma? V: Sõda muutus Ameerika Ühendriikides nii ebapopulaarseks, et president Richard Nixon nõustus lõpuks 1973. aastal Ameerika sõdurid koju saatma.
Otsige