Vietnami sõda (tuntud ka kui Teine Indohiina sõda või Ameerika sõda Vietnamis) kestis 1. novembrist 1955–30. aprillini 1975 (19 aastat, 5 kuud, 4 nädalat ja 1 päev). See toimus Põhja- ja Lõuna-Vietnami vahel. Põhja-Vietnami toetasid Nõukogude Liit, Hiina ja Põhja-Korea, Lõuna-Vietnami aga Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Korea, Tai, Austraalia, Uus-Meremaa ja Filipiinid. Ka teiste riikide elanikud läksid sõdima, kuid mitte oma riigi armees. See kommunistlike ja kapitalistlike riikide vaheline konflikt oli osa külmast sõjast.

Taust ja põhjused

Vietnami sõja taust ulatub tagasi Prantsuse koloniaalperioodini ja II maailmasõja järgsetesse aegadesse. Pärast Prantsuse väljapõgenemist Indo-Hiinast 1954. aasta Genfi konverentsi otsuse järel jagati Vietnam ajutiselt kaheks riigiks üle 17. parall eli (Põhja- ja Lõuna-Vietnam). Põhjas valitses kommunistlik juht Ho Chi Minh, lõunas püüdis võimule jääda antikommunistlik valitsus, mida juhiti algselt presidendi Ngô Đình Diẹmi poolt. Jagunemise ja siseriiklike pingete taustal tekkinud vastasseis kasvas ning Lõuna-Vietnamis tegutses massiliselt ka kommunistide toetusel paiknev vastupanuliikumine — Vietkong (Rahvuslik Vabastusrinne, NLF).

Sõjategevuse eskalatsioon

1950. ja 1960. aastatel kasvas vastasseis vägivallaks: Vietkong pidas Vietkong (tuntud ka kui Rahvuslik Vabastusrinne ehk NLF) oli Lõuna-Vietnami kommunistlik jõud, mida põhja pool aitas. See pidas sissisõda kommunismivastaste jõudude vastu lõunas. Vietnami rahvaarmee (tuntud ka kui Põhja-Vietnami armee) pidas tavapärasemat sõda, rakendades kohati suuri vägesid lahingusse.

Ameerika Ühendriikide osalus kasvas järk-järgult: algselt poliitiline ja majandusabi, siis nõustajate saatmine ning lõpuks otsene sõjaline kaasalöömine pärast 1964. aasta lahinguid Lõuna-Hiina mere piirkonnas (tuntud kui Gulf of Tonkin'i juhtum ja selle järel vastu võetud resolutsioon). 1965. aastast alates algas suurte USA väeüksuste sissetoomine, õhutasud ja laevastikuoperatsioonid – hulka kuulusid suured kampaaniad nagu Operation Rolling Thunder.

Sõjategevuse iseloom

Sõda oli kombineeritud tavapärasest positsioonisõjast ja tihedast sissisõjast. Põhja-Vietnami armee (PAVN) pidas tihti suuri lahinguid, Vietkong kasutas varjatust, maastikupõhist terrorismi, salakäike ja geriljatehnikat. Oluliseks strateegiliseks taristus sai Ho Chi Minhi rada – logistiline võrgustik, mis läbis Laos'i ja Kambodža, võimaldades varustust saata lõuna poole.

Konfliktis kasutati ulatuslikult ka õhurünnakuid ja keemilisi defoliaatoreid (nt Agent Orange), mis jätsid pikaajalisi keskkonna- ja tervisemõjusid. Sõdade karmid episõdid, nagu 1968. aasta Tet'i ofensiiv (suur vasturünnak NLF ja PAVN poolt) ning 1968. aasta My Lai veresaun, mõjutasid rahvusvahelist ja kodumaist arvamust.

Kodune vastuseis, meedia ja poliitika

Vietnami sõda oli väga vastuoluline, eriti Ameerika Ühendriikides, ja see oli esimene sõda, mida televisioonis otseülekandes kajastati. Pildid lahingutest, haavatutest tsiviilisikutest ja pealetükkivatest protestidest jõudsid otse inimeste elutubadesse, mis kasvataski massilist vastuseisu sõjale. See vastuolu ja kasvavad inimkaotused muutsid sõda poliitiliselt kurnavaks.

Sõja populaarsuse languse ja poliitilise surve tõttu otsustas USA administratsioon muuta lähenemist: president Nixon käivitas poliitika, mida kutsuti vietnamiseerimiseks — USA vägede järkjärguline vähenemine ja laiem vastutus Lõuna-Vietnami vägedele. Lõpuks nõustus Nixon 1973. aastal Ameerika sõdurid koju saatma, kuid sõjaline tegevus Vietnamis ja naabermaades jätkus enne lõplikku lahingute vaibumist.

Rahvusvahelised läbirääkimised ja lõpp

Intensiivsed diplomaatilised läbirääkimised viisid 1973. aasta Pariisi rahulepinguteni, mille tulemusena USA tõmbas ametlikult suure osa oma sõjaväest välja ja vabastas osa sõjavange. Kuid konflikt jätkus Põhja- ja Lõuna-Vietnami vahel; 1975. aasta aprillis vallutasid Põhja-Vietnami jõud Saigoni ning Lõuna-Vietnam langes — sündmus, mida sageli peetakse sõja ametlikuks lõpuks (30. aprill 1975). See viis kogu riigi ühildamisele kommunistliku juhtimise alla ning Vietnami ametlikuks taasühinemiseks 1976. aastal.

Ohvrite arv, majandus- ja humanitaarkahjud

Sõja humanitaar- ja majandusmõjud olid ulatuslikud: hinnanguliselt hukkus Vietnami (Põhja ja Lõuna kokku) kohta 1,5–3 miljonit inimest (sõjaväelased ja tsiviilisikud), kaotused Laosis ja Kambodžas olid samuti märkimisväärsed. Ameerika Ühendriikide sõjaväekaotused olid ligikaudu 58 000–59 000 hukkunut ning kümned tuhanded haavatud; lisaks jääb teema ümber palju puuduvate lahingupõgenike (POW/MIA) juhtumeid ja psühholoogilisi traumasid. Sõja kogumaksumus mõjutas rahandust ja poliitikat aastakümneteks.

Lisaks sõjalistele kaotustele põhjustasid kemikaalid nagu Agent Orange püsivaid tervisekahjustusi (ka järgnevatele põlvkondadele) ning suur hulk inimesi põgenes riigist (nn „boat people”) – viies ulatusliku pagulaskriisini.

Järjed ja pärand

Vietnami sõjalised ja sotsiaalsed mõjud olid suured nii Vietnamile kui ka osalevatele riikidele. Vietnam ühendati sotsialistlikuks riigiks, kuid majanduslik taastumine oli aeglane ning riik kannatas poliitiliselt ja materiaalset kahju. Ameerikas mõjutas sõda riigipoliitikat, usaldust valitsuse vastu, sõjaväepoliitikat ja ühiskondlikku arutelu välioperatsioonide üle maailmas.

Sõja pärand kajastub ka kultuuris, teadvuses, veteranide probleemides ja rahvusvahelises humanitaarias. Arutelud sõja põhjuste, meetodite ja moraali üle jätkuvad akadeemilises ja avalikus diskursuses ning mälestus sellest ajast on endiselt elav nii Vietnamis kui ka riikides, mis on sõja osa olnud.

Kokkuvõte: Vietnami sõda oli keerukas, pikaajaline konflikt, mis hõlmas nii klassikalist sõjategevust kui ka geriljasõda, millel olid sügavad poliitilised, humanitaarsed ja rahvusvahelised tagajärjed. See oli ka esimene sõda, mida televisioonis laialdaselt näidati ja mis mõjutas oluliselt avalikku arvamust ning riikidevahelisi suhteid.