Richard Nixon

Varajane elu, uskumused ja Kalifornia pärand

Nixon sündis 1913. aastal oma perekonna kodus Yorba Lindas, Californias, Hannah ja Francis Nixoni peres. Ta on ainus Californias sündinud president. Ta sai nime kuningas Richard Lõvisüdame järgi ja teda kasvatati kveekerina. Tema vend Edward oli ärimees. Herbert Hoover oli ainus teine Ameerika Ühendriikide president, kes kuulus kveekerite usku (juhuslikult oli Hoover ka üks kolmest presidendist, kellest üks oli Nixon, kes oli pärit Californiast). Nixon kasvas üles Whittieris, Californias. Tema isa oli šoti-iiri päritolu ning ema saksa, inglise ja iiri päritolu. Ta käis Whittier High School'is, Whittier College'is ja Duke'i ülikoolis. Teise maailmasõja ajal teenis ta mereväes. Hiljem abiellus ta Thelma Nixoniga (hiljem Patricia Nixon) ja neil oli kaks tütart, Tricia ja Julie.

Harvardi stipendium & rohkem

Nixon oli väga tark. Ta oli ühel hetkel kogu California kõige targem õpilane. Ühel hetkel sai ta stipendiumi Harvardisse, kuid keeldus sellest, et aidata oma peret talus. Nixon võeti ka FBI-sse tööle. Ta oli väga rahul, kuid viimasel hetkel lükati ta eelarvekärbete tõttu tagasi.

Varajane poliitiline karjäär

Nixon valiti 1946. aastal esindajatekotta. Kui ta oli esindajatekojas, kuulus ta House Un-American Activities Commission'i, kongresmenide rühma, mis püüdis paljastada Ameerika Ühendriikides inimesi, kes võisid olla kommunistid.

Hiljem valiti ta 1950. aastal senaatoriks pärast vastuolulist kampaaniat Helen Gahagan Douglase vastu.

1952. aasta presidendivalimistel valis Dwight D. Eisenhower Nixoni asepresidendiks. Inimesed süüdistasid teda selles, et ta on saanud ebaseaduslikke rahasüsti oma kampaaniasse, ja mõned inimesed soovisid, et Eisenhower valiks teise asepresidendi, kuid Eisenhower jättis siiski Nixoni. Nixon pidas pärast süüdistusi kõne, milles ütles, et ükskõik, mida inimesed teda kampaania ajal ebaseaduslikult saadud raha eest ka ei süüdistaks, ta hoiab siiski ühe kampaaniakingituse: oma koera nimega Checkers.

Vabariiklik partei otsustas jätta Nixoni oma asepresidendikandidaadiks ja kui Eisenhower võitis valimised, sai Nixonist Ameerika Ühendriikide asepresident aastatel 1953-1961. Oma asepresidendiameti ajal oli ta väga hõivatud ja reisis üle maailma, näiteks Lõuna-Ameerikasse. Kui ta oli asepresident, käis ta Nõukogude Liidus ja pidas arutelu Nõukogude liidri Nikita Hruštšoviga. Nad mõlemad väitsid, et nende riik on parem.

1960. aasta presidendivalimistel kandideeris ta demokraat John F. Kennedy vastu. Esialgu eeldati, et Kennedy võidab (sest ta võitis esimese teledebati Nixoni vastu), kuid valimispäeva lähenedes jõudis Nixon järjest lähemale. Lõpuks võitis Kennedy, kuid valimised olid väga napid.

1962. aastal kaotas Nixon California kuberneri valimistel Pat Brownile. Pärast kaotust ütles Nixon: "Teil ei ole enam Nixonit, keda peksta, sest, härrased, see on minu viimane pressikonverents." See viis paljud eksperdid järeldusele, et Nixoni poliitiline karjäär on läbi.

1968. aastal võitis Richard Nixon presidendivalimistel Hubert Humphrey ja sai 1969. aastal Ameerika Ühendriikide presidendiks. Kuigi Humphrey kaotas napilt rahvahääletuse, kaotas ta valijaskonna ülekaalukalt, saades vaid viieteistkümnes osariigis esikoha.

Eesistujariik

Nixon võttis Vietnami sõja Lyndon Johnsonilt üle ja jätkas seda USA vägede aeglase väljaviimise strateegiaga, et Lõuna-Vietnami väed saaksid ise lahingutegevuse üle võtta. Nixon pommitas salaja paljusid vaenlase sihtmärke Kambodžas ja Põhja-Vietnamis, samal ajal kui ta tõi Ameerika väed koju, et hõlbustada Lõuna-Vietnami võitu. Kui tema pommitamise laiendamine Kambodžasse ja Laosesse 1970. aastal teatavaks sai, põhjustas see Ameerikas suuremaid proteste kui kunagi varem, sealhulgas Kent State'is ja isegi Washingtonis, kus 1971. aasta mais, protestide kõrgpunktis, arreteeriti üle 12 000 inimese. Osaliselt vastuseisu suuruse tõttu kiirendas Nixon vägede väljaviimist ja lõpetas ajateenistuse.

Nixon oli väga edukas diplomaatias (läbirääkimised suhetes välisriikidega). Ta alustas poliitikat, mida nimetati "leebumiseks", mis vähendas pingeid Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel. Kaks riiki said omavahel läbi ja sõlmisid lepingud, mis piirasid mõlema poole vahel tuumarelvade tootmist. Nixon sõitis kommunistlikku Hiinasse ja lõi nendega väga head suhted. Enne seda ei olnud Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel peaaegu mingeid suhteid. See avas ukse aastakümnete pikkuseks kaubanduseks tulevikus, mistõttu paljud Ameerika Ühendriikide esemed valmistati Hiinas. Tema diplomaatiat Hiinaga peetakse üheks tema suurimaks saavutuseks. Hiljem, president Carteri ajal, katkestas USA suhted Hiina Vabariigiga ja tunnustas kommunistlikku Hiinat, mitte Taiwani, kui Hiina seaduslikku valitsust.

Kodus viis Nixon paljud reformid seadusena ellu. Ta lõi Keskkonnakaitseameti, toetas uimastivastaseid seadusi, toetas kuritegevuse vastaseid seadusi ja diskrimineerimisvastaseid seadusi. Kui inflatsioon (see tähendab, et raha väärtus langeb ja hinnad tõusevad) oli kõrge, andis ta korralduse, et hinnad tuleb 90 päevaks külmutada. Kuigi teda tunti enne presidendiks saamist konservatiivse vabariiklasena, toetas ta presidendina olles mõningaid liberaalseid ideid, mida demokraadid toetasid. 1974. aastal pidas Nixon kõne, milles visandas üldise tervishoiu kava.

Nixon valiti 1972. aastal ülekaalukalt tagasi ja enamik ameeriklasi kiitis teda heaks, kuid varsti pärast seda hävitati Nixoni maine ja enamik ameeriklasi ei kiitnud teda heaks. Skandaali "Watergate" tõttu, mille käigus Nixon püüdis kaitsta (või tõenäoliselt käskis) mehi, kes murdsid sisse demokraatide rahvuspartei peakorterisse, kavatses kongress ta kohtu alla anda protsessis, mida nimetatakse impeachment'iks (et teda võimult kõrvaldada). Nixon püüdis skandaali varjata, kuid lõpuks nõudis ülemkohus, et ta saadaks neile oma lindistatud vestlused (milles ta rääkis Watergate'i varjamisest). Alexander Haig arvas, et Nixon mõistetakse süüdi ja visatakse ametist välja. Et seda vältida, astus Nixon 1974. aastal presidendist tagasi (loobus).

Pärast eesistumise lõppu

Nixoni teine asepresident Gerald Ford andis Nixonile armu kõikidest Watergate'i ajal toime pandud kuritegudest. Ford tahtis kriisi võimalikult kiiresti lõpetada, sest riigil seisid ees tähtsamad probleemid. Paljud inimesed heitsid Fordile ette, et ta lasi Nixonil karistuseta, ja hääletasid tema vastu, kui ta 1976. aasta valimistel kandideeris.

Nixoni avalik maine ei taastunud kunagi täielikult, kuid ta kogus siiski mõningast heakskiitu vabariiklaste seas, sest ta kaitses sageli oma pärandit. Ta jäi hilisemate presidentide ning teiste valitsuses ja meedias töötavate inimeste, eriti Briti ajakirjaniku David Frosti konsultandiks. Tema memuaare peetakse oluliseks lugemiseks. Tema tööd läbirääkimistel Hiinaga 1970. aastate alguses kiideti tema ja Hiina vaheliste suhete parandamise eest. Nixon suri 1994. aastal insuldi tagajärjel, kümme kuud pärast tema abikaasa Pat'i surma. Kuna ta ei suutnud enam oma pärandit kaitsta, langes tema üldine populaarsus ning enamik inimesi tunnistab tänapäeval tema Watergate'iga seotud vigu. Maja, kus ta sündis, on nüüd osa Richard M. Nixoni presidendi raamatukogust ja muuseumist. Ta maeti raamatukokku.

Seotud leheküljed

• Richard Nixoni surm ja riiklikud matused