Watergate'i skandaal 1972–1974: Nixon, paljastused ja tagasiastumine

Watergate'i skandaal 1972–1974: Nixon, varjatud jälgimine, meedia paljastused ja ajalooline tagasiastumine — loo mõju USA poliitikale ja usaldusele.

Watergate'i skandaal oli skandaal 1972. aasta presidendivalimiste ajal ja pärast neid.

Ameerika Ühendriikide president ja vabariiklane Richard Nixon kandideeris demokraat George McGoverni vastu. Turvatöötaja Frank Wills avastas vihjeid, et endised FBI ja CIA agendid murdsid kuu aega enne valimisi Demokraatliku Partei ja George McGoverni kontoritesse. Need inimesed kuulasid telefoniliine pealt ja salajasi dokumente varastati.

Kui need mehed leiti, selgus, et Nixon oli kaasatud ja ta oli aidanud neil seda kõike varjata ning võis isegi neid mehi palgata. Washington Post oli ajaleht, mis mängis suurt rolli väärkäitumiste paljastamisel, täpsemalt reporterid Bob Woodward ja Carl Bernstein. See näitas avalikkusele, et Nixonit ei saa usaldada, ja ühiskond hakkas teda teises valguses vaatama.

Nixon otsustas 9. augustil 1974 ametist tagasi astuda, sest ta soovis, et teda ei süüdistataks süüdistuses. See tähendab, et teda oleks võinud süüdistada kuritegudes. USA kongress ei saanud teda süüdi mõista, kui ta tagasi astus. Pärast seda sai vaikimisi presidendiks tema asepresident Gerald Ford. Ford andis hiljem Nixonile kõik tema kuriteod andeks ja andis talle armu. Nimi "Watergate" pärineb Washingtonis asuvast hotellist, kus toimus esimene kuritegu, ja seda seostatakse sageli poliitiliste skandaalidega. Nixon varastas teavet ja kuritarvitas oma presidendivõimu, et püüda ametis püsida.

Lühike kronoloogia ja peamised sündmused

• 17. juuni 1972 – viis meest peetakse kinni Watergate'i-hotelli Demokraatliku Partei peakorteri murdmise eest. Kinnipeetute seas olid James McCord ja teised, kelle sidemed viisid välja presidenti toetava kampaania organisatsioonini (CREEP).
• 1972–1973 – uurimine ja ajakirjanduse paljastused. Washington Posti reporterid Bob Woodward ja Carl Bernstein avaldasid seeria lugusid, mille kaudu lekkis ka salajane allikas („Deep Throat”).
• 1973 – Senati Watergate'i komitee avalikud istungid (esimesed laiaulatuslikud televisioonis näidatud kuuldused) tõid juhtumi laiemale avalikkusele. Erinevad Nixoniga seotud ametnikud andsid tunnistusi ja astusid ametist (nt H. R. Haldeman, John Ehrlichman).
• 20. oktoober 1973 – nn "Saturday Night Massacre": Nixon vallandas eriprokuröri Archibald Coxi; see viis peaprokuröri ja asepeaprokuröri vallandamiseni või lahkumiseni ja tekitas tugeva kriisi usu ametivõimu sõltumatuse suhtes.
• 1974 – kohus ja salvestised: ilmus teave, et Valge Maja salvestussüsteem salvestas Nixoniga seotud vestlusi. Pärast pikast vaidlust kohus (Ühendriikide ülemkohus) otsustas, et Nixon peab salvestised andma uurijatele (United States v. Nixon, 24. juuli 1974).
• 8.–9. august 1974 – Nixon teatas oma tagasiastumisest 8. augusti õhtul; tagasiastumine jõustus 9. augustil 1974.
• 8. september 1974 – president Gerald Ford andis Nixonile üldise armu, mis lõpetas võimalikud kriminaalsüüdistused tema ametiaja tegude eest.

Peamised isikud ja institutsioonid

• Richard Nixon – president, kelle administraatorliku delegeerimise ja katmise muudatused ning salvestiste sisu lõppkokkuvõttes viisid tema tagasiastumiseni.
• John Mitchell, H. R. Haldeman, John Ehrlichman – Nixoniga seotud kõrged ametnikud ja kampaaniajuht, kelle rollid uurimises said keskseks teemaks.
• Archibald Cox ja Leon Jaworski – eriprokurörid, kes juhtisid uurimist; Cox vallandati 1973, Jaworski jätkas uurimist.
• Senati Watergate'i komitee (esimees senaator Sam Ervin) – viis läbi avalikke istungeid, mis suurendasid avalikku huvi ja survet.
• Meedia – eriti Washington Post, mille reportazhid ja uurimised olid olulised skandaali avalikustamiseks; allikas „Deep Throat” (hiljem tuvastatud kui Mark Felt) aitas toimetustel saada edasisi vihjeid.

Skandaali mõju ja järeldused

Watergate'i skandaal mõjutas Ameerika ühiskonda ja poliitikat mitmel viisil:

• Usalduse langus riigiasutuste ja presidendi vastu – Watergate suurendas avalikkuse skepsist poliitika suhtes.
• Õiguslikud ja institutsionaalsed reformid – näited: tugevam regulatsioon kampaaniirahastuses, uued aususe- ja läbipaistvusnõuded ning hilisemad seadused, mis lõid aluse sõltumatumale uurimisele (nt Ethics in Government Act ja tugevamad kontrollmehhanismid).
• Pretsedent presidendi vastutusele – Ühendriikide ülemkohus otsus ja kongressi uurimine näitasid, et isegi president ei ole seaduse kohal.
• Poliitiline karjäär ja maine – mitmed Nixoniga seotud ametnikud sattusid kohtu ette või kaotasid ametikohad; Nixon ise taganes avalikust elust, tema pärand jäi vastuoluliseks.

Miks nimetatakse skandaali "Watergate'iks"?

Nimi tuleb Washingtonis asuvast Watergate'i kompleksist, kus asus Demokraatliku Partei peakorter ja kus toimus 17. juuni 1972 murdmisjuhtum. Aega edenedes sai nimetus "Watergate" laiemalt tähistamaks poliitilist varjamist või skandaali (nt "-gate" järelmoodustis muud terminites).

Kokkuvõte

Watergate ei olnud ainult üks murdmisjuhtum, vaid järjestikuste varjamiste, juriidiliste lahingute, avaliku paljastamise ja kõrgetasemelise poliitilise vastutuse protsess. See tõi kaasa presidendi ametist lahkumise esimest korda Ameerika ajaloos, muutis meedia rolli poliitikas ja sundis reformima avaliku sektori läbipaistvust ning vastutust. Nixon lahkus ametist 9. augustil 1974, Gerald Ford sai presidendiks ja hiljem andis Nixonile amnestia, mis lõpetas ametiaegse süüdistuse võimaluse.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Watergate'i skandaal?

Küsimus: Kes olid Richard Nixoni vastased 1972. aasta presidendivalimistel?

K: Kuidas Frank Wills avastas vihjeid Watergate'i skandaali kohta?

K: Kes aitas Nixoni väärkäitumise avalikkusele paljastada?

K: Miks astus Richard Nixon 9. augustil 1974 ametist tagasi?

K: Kes sai presidendiks pärast Nixoni tagasiastumist?

K: Kust pärineb sõna "Watergate"?

Otsing