Woodstocki muusika- ja kunstifestival oli rockmuusika festival, mis toimus Max Yasguri 601 aakri (2,4 km²) suurusel piimafarmil Betheli linnas New Yorgis 15.–18. augustil 1969. Festivalist on saanud üks tuntumaid ja enim kajastatud rokk-kontserte ja -festivale ajaloos. Paljude jaoks sümboliseeris Woodstock 1960. aastate vastukultuuri ja nn "hipiajastut": noortepõlv, protestid, vabadusideaalid ja muusika – kokku võetud festivalilt tuntud loosungiga "Kolm päeva rahu ja muusikat".
Paljud tolle aja tuntumad artistid ja ansamblid esinesid vihmasel nädalavahetusel, nagu on jäädvustatud 1970. aasta filmis "Woodstock". Selle sündmuse eest kirjutatud ja inspireeritud lugudest sai laialt tuntud Joni Mitchelli laul "Woodstock"; sama teema võttis suurema avalikkuse jaoks üles Crosby, Stills, Nash & Youngi. Pärast esialgset edu on tehtud mitmeid katseid Woodstocki taasluua (näiteks 1994. ja 1999. aastal), kuid 1969. aasta originaal on kujunenud legendaarseks ja kultuuriliseks ikooniks.
Festival kandis nime "Woodstock", sest seda toetanud investeerimisgrupp nimetas end "Woodstock Ventures". Algne plaan oli korraldada kontsert Saugertiesis ning seejärel Orange'i maakonnas asuvas Wallkilli linnas (mitte segi ajada Ulsteri maakonnas asuva Wallkilli linnaga). Wallkilli võimud kehtestasid kiiresti eeskirja, mis nõudis eriluba üle 5 000 inimese suuruste kogunemiste korral; taotlus lükati tagasi, sest kavandatud teisaldatavaid tualette peeti ebapiisavaks. Sullivani maakonna talunik Max Yasgur kuulis festivaliprobleemidest ja pakkus oma talu Bethelis. Talle maksti festivali toimumise eest umbes 10 000 dollarit kolme päeva eest.
Korraldajad olid ametnikele väitnud, et osalejaid ei tule rohkem kui umbes 50 000, kuid nad proovisid valmistuda ka suuremaks huviliste hulgaks – ennustati kuni 150 000 külastajat. Tegelikult kogunes Bethelisse hinnanguliselt umbes 400 000–500 000 inimest kolme päeva jooksul, mis ületas kõik ootused. Sissepääsu tarvis müüdud piletimüügi korraldus murdus ja paljud tuhanded pääsesid alale tasuta; sel põhjusel kaotas festival rahaliselt. Kontserdipaiga juurde viivad teed (liiklusest) muutusid ummistunuks; inimesed jätsid autod maha ja kõndisid pikki vahemaid, et lavani jõuda.
Nädalavahetus oli tihti vihmane ja ülerahvastatud. Fännid jagasid toitu, alkohoolseid jooke ja narkootikume, ning vastastikune abi ja kogukonnatunne olid tugevalt tajutavad. Paljud lähedalasuvas Camp Ma-Ho-Ge'is elanud inimesed andsid abi ning jagasid tekke ja sööki vabal tahtel. Meditsiinilised ja hädaabiteenused töötasid väsimatult, et aidata paljusid vigastusi ja terviseprobleeme, kuid suured rahvahulgad ja vähene infrastruktuur tekitasid logistilisi väljakutseid.
Pärast kahepäevast vihma kujunesid paljud alad sügavaks mudaks. Vett oli pesemiseks väga vähe ning tualettruumid olid ebapiisavad, mistõttu mõnedes telkides ja laagrites tekkisid hügieeniprobleemid. Paljudele oli festival siiski meeldejääv mitte tingimata mugavuse, vaid ühtsuse tõttu: hoolivus ja sõbralikkus aitasid säilitada rahumeelse õhkkonna poole miljoni inimese seas, mis paljude tunnistuste järgi oli üllatavalt rahulik ja koostööaldis kogemus.
Woodstocki lava pühendus mitmetele silmapaistvatele esinejatele. Ühed meeldejäävamad etteasted tegid The Who ja Jimi Hendrix. Tasu üle peetud vaidluste tõttu alustasid The Who hiliselt ning nende esinemine venis kuni varahommikuni; üks nende meeldejäävamaid hetki oli laul "See Me, Feel Me", kui päike tõusis ja laulusära kattus rahva ärkamisega. Esinemise ajal sekkus lühiajaliselt lavale ka Abbie Hoffman, keda saadi varsti tagasi publikusse. The Who esinemine aitas neil saavutada veelgi suuremat tuntust ja suurendas ansambli albumi Tommy populaarsust.
Jimi Hendrix mängis festivali lõpetajana esmaspäeva hommikul ja tema eeskujuliku etteaste hulka kuulus ka uus interpretatsioon "The Star Spangled Bannerist". See tõlgendus tekitas arutelusid, sest seda esitades kasutas Hendrix oma kitarrikeelt, et luua helimaastikuid, mis paljude kuulajate arvates peegeldasid tollase Vietnami sõja konteksti ja selle pakilist vägivallataset. Kuigi nii The Who kui ka Hendrix isiklikult arvasid, et nende etteasted polnud tingimata parimad, peetakse neid rock-muusika ajaloo olulisteks ja mälestusväärseteks momentideks.
Festivali korraldasid ja panid kokku Michael Lang, Artie Kornfeld, John Roberts ja Joel Rosenman. Roberts oli rahastaja ning Rosenman advokaadi haridusega entusiast; Kornfeld töötas plaaditööstuses (Capitol Recordsi tasandil) ja Lang oli muusikalise taustaga mõjutaja, kellel olid ideed stuudio rajamiseks Woodstocki piirkonda, et teenida kunstnikke nagu Bob Dylan ja Janis Joplin. Korraldajad valisid festivalile loosungi "Kolm päeva rahu ja muusikat" ning tellisid kunstnik Arnold Skolnickilt ikoonilise plakati kujunduse. Alles pärast 3-LP albumi ja dokumentaalfilmi edu hakkasid algsed investorid osa oma investeeringutest tagasi teenima.
Woodstocki pärand on mitmekihiline: lisaks muusikalisele mõjule mõjutas festival ka poliitikat, noorteliikumisi ja popkultuuri üldiselt. Sellel sai alguse mitmeid tõsiseid arutelusid sündmuste korraldamise, avaliku korra, turvalisuse ja tervishoiu kohta suurte avalike ürituste puhul. Hilisemad ettevõtmised Woodstocki nime all (sh 1994. ja 1999. aasta üritused) leidsid võimalusi mälestust taaselustada, kuid ei saavutanud algse festivali ajaloolist ja kultuurilist tähendust.
1997. aastal ostis Alan Gerry algse kontserdipaiga ja ligikaudu 1 400 hektarit ümbritsevat maad, millest kujunes Bethel Woods Center for the Arts. Keskus avati suurejooneliselt 1. juulil 2006 New Yorgi Filharmoonikute kontserdiga ja sai kohaks, kus muusikaajalugu ja haridusühendused kohtuvad. 13. augustil 2006 üllatasid Crosby Stills Nash & Young uues keskuses 16 001 fänni – täpselt 37 aastat pärast nende esinemist Woodstockis – näidates, et festivali pärand elab edasi nii kultuurilises mäluaines kui ka tänapäevastes muusikasündmustes.
