Bob Dylan — Ameerika laulja, laulukirjutaja ja Nobeli laureaat
Bob Dylan (sündinud Robert Allen Zimmerman; 24. mai 1941) on Ameerika muusik. Ta on üks viimase 50 aasta kuulsamaid ja edukamaid populaarlauljaid.
Ta sündis 1941. aastal Minnesotas. Noorena oli ta suur rock'n'roll-fänn ja moodustas keskkoolis mitu bändi. Dylan sai aga esmalt kuulsaks folkmuusikuna. 1962. aastal andis ta välja oma esimese albumi, mis kandis lihtsalt nime Bob Dylan. Järgmisel aastal avaldas ta folkloo "Blowin' in the Wind", mis sai väga populaarseks. 1965. aastal hakkas ta mängima rock'n'roll'i. Samal aastal avaldas Dylan "Like a Rolling Stone", mida on nimetatud kõigi aegade suurimaks popmuusika lauluks. Ta ühendas need kaks muusikastiili uuel viisil, mis sai väga populaarseks.
Järgmisel aastal sattus Dylan mootorrattaõnnetusse, mis murdis talle kaela. Tema taastumine võttis mitu kuud ja ta ei andnud selle aja jooksul välja uut muusikat ega plaate. Dylan vaatas taastumise ajal oma elu uuesti üle, nägi, mida teised muusikud teevad, ja tegi oma stiili muudatusi. Tema tagasipöördumise album "John Wesley Harding" erines tema varasemast loomingust. Kuigi ta tegi 1960ndate keskel palju esinemisturneesid, esines ta kuni 1970ndate keskpaigani väga vähe avalikult.
Hiljem sai Dylanist kristlane, seejärel eemaldus ta kristlusest, uurides isegi uuesti judaismi, mida tema perekond järgis. Nüüd ei taha ta oma religioonist rääkida. Alates 1980. aastatest on ta keskendunud tuuritamisele.
Samuti on Dylan üks neist kuulsatest inimestest, kes on The Beatlesi "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Bandi" kaanel.
2016. aastal sai Dylan Nobeli kirjandusauhinna "uute poeetiliste väljendusviiside loomise eest suures Ameerika laulutraditsioonis".
Täiendavad faktid ja selgitused:
Varajane elu ja mõjutused: Bob Dylan sündis Duluthis ja kasvas üles Hibbingis, Minnesota osariigis. Tema perekond oli juudi päritolu ning nooruses mõjutasid teda eelkõige bluus, folk ja varajane rock'n'roll. 1961. aastal kolis ta New Yorki ja sattus Greenwich Village'i elavasse folkmuusika keskkonda, kus tema suurimaks mõjutajaks loetakse Woody Guthriet ning kus ta kiiresti tõusis tuntud autorilauljate hulka.
Muusikaline areng ja olulised lood: 1960ndate alguses kirjutas Dylan laule, mis ühendasid poliitilist ja sotsiaalset sõnumit poeetilise keelekasutusega — näited on "Blowin' in the Wind" ja "The Times They Are a-Changin'". Pärast üleminekut elektrilisele kitarrile 1965. aastal (mälestusväärne esinemine Newporti folkfestivalil) muutus tema heli uuenduslikuks ja mõjukaks kogu populaarmuusikas. Tema samanimeline loominguline julge olek tõi kaasa nii kriitika kui ka laialdase tunnustuse.
Õnnetus ja loominguline paus: mootorrattaõnnetus 1966. aastal sundis Dylani ajutiselt taanduma. Selle aja jooksul ta mõtiskles oma loomingulise suuna üle ning naasis teistsuguse, tihti introspektiivsema ja lüüriliselt kokkuvõtlikuma materjaliga — näiteks John Wesley Harding ja hiljem ilmunud raamistikud.
Usuline periood ja hilisem looming: 1979.–1981. aastatel avaldas Dylan mitmeid kristlikke temaatikaga albumeid (Slow Train Coming, Saved, Shot of Love). Aastate jooksul on ta liikunud erinevate vaimsete ja muusikaliste huvide vahel, meenutades ka oma juudi juuri. 1980ndate lõpus osales ta supergrupis Traveling Wilburys koos teiste tuntud muusikutega. 1990. aastatest alates sai oluliseks tema katkematu esinemiste sari, mida meedias sageli kutsutakse "Never Ending Tour".
Hilisaegsed saavutused: 1997. aasta album Time Out of Mind tõi talle laialdast kriitilist tunnustust ja mitu auhinda; samuti on ta pälvinud mitmeid Grammysid. 2000. aastal võitis Dylan Oscari lauluga "Things Have Changed" filmist Wonder Boys. 2012. aastal pälvis ta Ameerika presidendi kõrge autasu Presidential Medal of Freedom. 2008. aastal sai ta Pulitzeri eriauhinna muusikalise ja kultuurilise panuse eest. 2020. aastal ilmus tema album Rough and Rowdy Ways, mida kriitikud hindasid kõrgelt — see oli tema esimene originaallugude album pärast pikka pausi ja tõi esile tema jätkuva loo- ja lüürikatäpsuse.
Kirjandus ja pärand: Dylan on avaldanud ka memuaarid (Chronicles: Volume One, 2004) ja laulukirjete kogumikke. Tema loomingut on laialdaselt uuritud nii muusikas kui kirjanduses — tema laulutekstid on tihti võrreldud moodsa luulega. Tema lauludeid on tõlgendanud ja katnud paljud artistid üle maailma (näiteks Jimi Hendrixi ja paljude teiste tõlgendused on muutnud tema laule edaspidiseks klassikaks).
Autasud ja tunnustus (valik):
- Rock and Roll Hall of Fame'i sissepääs (1988)
- Nobeli kirjandusauhind (2016)
- Pulitzeri eriauhind (2008)
- Academy Award (Oscar) lauluteksti eest (2001)
- Presidential Medal of Freedom (2012)
- Mitmed Grammy auhinnad
Seis 2020ndatel: Dylan jätkab esinemist ja salvestamist ning tema mõju populaarsele muusikale ja laulukirjutamisele on jätkuvalt märkimisväärne. Tema karjäär on näide vähestest, kes on suutnud mitmel aastakümnel olla nii loominguliselt aktiivsed kui ka kultuuriliselt mõjukad.
Rahvalaulmine
1960. aastal jättis Dylan kolledži pooleli ja kolis New Yorki, kus tema iidol, legendaarne folklaulja Woody Guthrie, sattus haiglasse haruldase päriliku närvihaigusega. Dylan külastas Guthrie'd regulaarselt tema haiglaruumis. Samuti sai temast Greenwich Village'i folk-klubide ja kohvikute püsikülaline. Ta kohtus paljude teiste muusikutega ja hakkas hämmastava kiirusega kirjutama laule, sealhulgas Woody Guthrie'ile pühendatud "Song to Woody". 1961. aasta sügisel, pärast seda, kui üks tema esinemistest sai New York Timesis ülistava arvustuse, sõlmis Dylan plaadilepingu Columbia Recordsiga. Plaat "Bob Dylan", mis ilmus 1962. aasta alguses, sisaldas vaid kaks originaallugu, kuid demonstreeris Dylani kruusase häälega laulustiili mitmetes traditsioonilistes folk- ja bluusilauludes.
1963. aastal ilmunud "The Freewheelin' Bob Dylan" tähistas Dylani esilekerkimist ühe kõige originaalsema ja poeetilisema häälega Ameerika popmuusika ajaloos. Plaat sisaldas kahte meeldejäävamat 1960. aastate folklaulu: "Blowin' in the Wind" (millest hiljem sai folk-trio Peter, Paul ja Mary suur hitt) ja "A Hard Rain's A-Gonna Fall". Tema järgmine album "The Times They Are A-Changin'" tegi Dylanist kindlalt 60ndate protestiliikumise lõpliku laulukirjutaja. See maine kasvas alles pärast seda, kui ta 1963. aastal ühines ühe liikumise väljakujunenud ikooniga, Joan Baeziga. Kuigi tema romantiline suhe Baeziga kestis vaid kaks aastat, oli see mõlemale esinejale nende muusikakarjääri seisukohalt tohutult kasulik. Dylan kirjutas mõned Baezi tuntuimad lood ja Baez tutvustas teda oma kontsertide kaudu tuhandetele fännidele. 1964. aastaks andis Dylan 200 kontserti aastas, kuid oli väsinud oma rollist protestiliikumise "folklaulja-laulukirjutajana". 1964. aastal salvestatud "Another Side of Bob Dylan" oli palju isiklikum, introspektiivsem laulude kogumik, mis oli palju vähem poliitiliselt laetud kui Dylani varasemad tööd.
Oma kuvandi taasleidmine
1965. aastal skandaalis Dylan paljusid oma folkmuusika fänne, salvestades pooleldi akustilise, pooleldi elektrilise albumi "Bringing It All Back Home", mida toetas üheksaliikmeline bänd. 25. juulil 1965 sai ta Newport Folk Festivalil kuulsalt buuatud, kui ta esmakordselt elektriliselt esines. Järgnevad albumid "Highway 61 Revisited" (1965), mis sisaldas põhjapanevat rokilaulu "Like a Rolling Stone", ja kahe plaadi kogumik "Blonde on Blonde" (1966) esindasid Dylani kõige uuenduslikumal ajal. Oma eksimatu hääle ja unustamatute laulusõnade abil ühendas Dylan muusika- ja kirjandusmaailma nii, nagu keegi teine ei ole seda teinud.
Järgmise kolme aastakümne jooksul jätkas Dylan enda ümberkujundamist. Pärast 1966. aasta juulis toimunud peaaegu surmaga lõppenud mootorrattaõnnetust veetis Dylan peaaegu aasta erakonnas taastudes. Tema kaks järgmist albumit, "John Wesley Harding" (1968) - sealhulgas "All Along the Watchtower", mille hiljem salvestas suur kitarrist Jimi Hendrix - ja häbematult kantriline "Nashville Skyline" (1969), olid palju leebemad kui tema varasemad teosed. Kriitikud kiitsid kaheplaadilist kogumikku "Self-Portrait" (1970). "Tarantula", Dylani 1971. aastal avaldatud kauaoodatud kirjutiste kogumik, sai samuti kehva vastuvõtu. 1973. aastal esines Dylan Sam Peckinpah' lavastatud mängufilmis "Pat Garrett ja Billy the Kid". Ta kirjutas ka filmi soundtracki, millest sai hitt ja mis sisaldas nüüdseks klassikaks saanud laulu "Knockin' on Heaven's Door".
Reisimine ja religioon
1974. aastal alustas Dylan oma esimest täiemahulist tuuri pärast õnnetust, alustades koos oma kauaaegse taustabändi The Bandiga üleriigilist turneed. Bändiga salvestatud album "Planet Waves" sai tema esimeseks number 1 albumiks. Neile edule järgnesid 1975. aasta kuulsad albumid "Blood on the Tracks" ja "Desire" (1976), mis mõlemad jõudsid samuti esikohale. "Desire" sisaldas laulu "Hurricane", mille Dylan kirjutas poksija Rubin "Hurricane" Carterist, kes istus toona eluaegselt vanglas pärast paljude arvates ebaõiglast süüdimõistmist 1967. aastal kolmekordse tapmise eest. Dylan oli üks paljudest tuntud avaliku elu tegelastest, kes aitas Carteri asja populariseerida, mis viis 1976. aastal uuele kohtuprotsessile, kus ta taas süüdi mõisteti.
Pärast valusat lahkuminekut oma naisest Sara Lowndesist - laul "Sara" plaadil "Desire" oli Dylani kaeblik, kuid ebaõnnestunud katse võita Lowndes tagasi - leiutas Dylan end uuesti, kuulutades 1979. aastal, et ta on uuesti sündinud kristlane. Evangeelne "Slow Train Coming" oli kommertshitt ja võitis Dylanile tema esimese Grammy auhinna. Järgnenud tuur ja albumid olid siiski vähem edukad ning Dylani religioossed kalduvused muutusid tema muusikas peagi vähem ilmsiks.
1980ndad - Praegune
1980ndatest alates hakkas Dylan täiskohaga tuurile minema, mõnikord koos teiste legendide Tom Petty and the Heartbreakersi ja Grateful Deadiga. Märkimisväärsed albumid sel perioodil olid "Infidels" (1983), viieplaadiline retrospektiiv "Biograph" (1985), "Knocked Out Loaded" (1986) ja "Oh Mercy" (1989), mis sai tema parimaks albumiks aastate jooksul. Ta salvestas kaks albumit koos ansambliga Traveling Wilburys, kus mängisid ka George Harrison, Roy Orbison, Tom Petty ja Jeff Lynne. 1994. aastal pöördus Dylan tagasi oma folk'i juurte juurde, saades Grammy auhinna parima traditsioonilise folk'i albumi eest "World Gone Wrong" eest.
1989. aastal, kui Dylan viidi Rock and Roll Hall of Fame'i, rääkis Bruce Springsteen tseremoonial ja teatas, et "Bob vabastas meele nii, nagu Elvis vabastas keha ... Ta leiutas uue viisi, kuidas poplaulja võiks kõlada, murdis läbi piirangud, mida plaadistav artist saavutada võis, ja muutis igaveseks rock'n'rolli nägu." 1997. aastal sai Dylanist esimene rokkstaar, kes sai Kennedy Center Honors'i, mida peetakse riigi kõrgeimaks auhinnaks kunstiliste saavutuste eest.
Dylani 1997. aasta album "Time Out of Mind" taastas selle kunagise folk-ikooni positsiooni ühe väljapaistva rokkmuusikuna, mis võitis kolm Grammy auhinda. Ta jätkas oma jõulist tuuritamist, sealhulgas 1997. aastal meeldejääv esinemine paavst Johannes Paulus II-le, kus ta mängis "Knockin' on Heaven's Door", ja 1999. aasta tuur koos Paul Simoniga. 2000. aastal salvestas ta singli "Things Have Changed" filmi Wonder Boys soundtrack'ile, mille peaosas mängis Michael Douglas. Lauluga võitis Dylan Kuldgloobuse ja parima originaalloo Oscari.
2016. aasta detsembri seisuga oli Dylan salvestanud 35 stuudioalbumit.
Seotud leheküljed
- Ma ei ole seal
Küsimused ja vastused
K: Mis on Bob Dylani sünninimi?
V: Bob Dylani sünninimi on Robert Allen Zimmerman.
K: Kus on Bob Dylan sündinud?
V: Bob Dylan sündis 1941. aastal Minnesotas.
K: Millise muusikaga sai Bob Dylan kõigepealt kuulsaks?
V: Bob Dylan sai esmalt kuulsaks kui folkmuusik.
K: Mis aastal andis ta välja oma esimese albumi?
V: 1962. aastal andis ta välja oma esimese albumi, mille nimi oli lihtsalt Bob Dylan.
K: Milline laul tegi ta järgmisel aastal väga populaarseks?
V: Järgmisel aastal avaldas ta folklaulu "Blowin' in the Wind", mis sai väga populaarseks.
K: Millal ta hakkas rock'n'roll'i mängima?
V: 1965. aastal hakkas ta mängima rock'n'roll'i.
K: Millise auhinna sai ta 2016. aastal?
V: 2016. aastal sai Dylan Nobeli kirjandusauhinna "uute poeetiliste väljenduste loomise eest suures Ameerika laulutraditsioonis".
