Wende }}

Algused

Wende sündmused olid osa kommunismi kokkuvarisemisest kogu Ida-Euroopas, näiteks Poolas, Ungaris või Tšehhoslovakkias. Peagi toimusid neis riikides reformid. Augustis 1989 avas Ungari oma piirid Austriaga ning paljud Ida-Saksamaa turistid ületasid piiri ja põgenesid lääneriikidesse.

Septembris ei lubatud idasakslastel enam Ungarisse minna. Varsti läks üha rohkem idasakslasi Lääne-Saksamaa saatkondadesse Varssavis ja eriti Prahas. Varsti oli Praha saatkonnas üle 4000 inimese. Lääne-Saksamaa suutis jõuda selleni, et Ida-Saksamaa lubas oma inimestel minna. 30. septembril 1989 tuli Lääne-Saksamaa välisminister Hans-Dietrich Genscher Prahasse ja ütles idasakslastele saatkonna aias, et nad võivad minna. Lääne-Saksamaale sõitsid nad rongidega, mis läksid läbi DDR-i. Oktoobri esimestel päevadel sõitis Prahasest Lääne-Saksamaale veel rohkem idasakslasi.

Esmaspäevased demonstratsioonid

DDR-s endas asutati mõned opositsioonilised rühmitused, näiteks Neues Forum ("Uus foorum"), Demokratischer Aufbruch ("Demokraatlik ärkamine") või Demokratie Jetzt ("Demokraatia nüüd").

Alates 1989. aasta oktoobrist toimus palju meeleavaldusi SED vastu ning demokraatia ja inimõiguste eest. Leipzigi linnas kogunesid inimesed igal esmaspäeval kirikus, mille nimi on Nikolaikirche. Nad palvetasid rahu ja vabaduse eest ning pärast seda läksid nad välja ja demonstreerisid. Neid meeleavaldusi nimetatakse Montagsdemonstrations ("esmaspäevased meeleavaldused").

7. oktoobril 1989 oli DDRi 40. "sünnipäev". SED korraldas Ida-Berliinis ja teistes linnades suuri pidustusi ja festivale. Samal ajal protestis tänavatel palju inimesi, kellest üle 1000 arreteeriti. Plauenis, Ida-Saksamaa lõunaosas, kogunesid paljud inimesed meeleavaldusele. Kaks päeva hiljem, 9. oktoobril, toimus Leipzigis järgmine esmaspäevane meeleavaldus. Umbes 70 000 inimest liikus rahumeelselt läbi kesklinna ning politsei või riigikaitse (Stasi) ei teinud midagi, et neid peatada.

18. oktoobril otsustasid SEDi peamised juhid, et nende esimees Erich Honecker peab tagasi astuma. SED uueks juhiks (Generalsekretär des Zentralkomitees der SED) ja riigipeaks (Staatsratsvorsitzender) sai Egon Krenz. Ta ütles, et tahab alustada "Wende", kuid meeleavaldajad tahtsid siiski, et SED loobuks kogu võimust.

Meeleavaldus Plauenis 30. oktoobril 1989

Müüri langemine

4. novembril toimus Ida-Berliini Alexanderplatzil väga suur meeleavaldus. Sellest võttis osa üle 400 000 inimese ja meeleavaldust näidati otseülekandes Ida-Saksa televisioonis.

DDRi valitsus arutas uut seadust reiside kohta Lääne-Saksamaale ja teistesse riikidesse. 9. novembri 1989. aasta õhtul toimus pressikonverents, kus osales SED Keskkomitee pressisekretär Günter Schabowski. Vahetult enne seda pressikonverentsi oli Egon Krenz andnud Schabowskile paberilehe uue reisiseaduse kohta. Enne pressikonverentsi lõppu esitas üks Itaalia ajakirjanik Schabowskile küsimuse reisivabaduse kohta. Schabowski luges ette oma paberilehe, kus oli kirjas, et igaühel peaks olema lubatud riigist lahkuda ja tagasi tulla, millal iganes ta soovib. Küsimusele, millal see reegel peaks jõustuma, vastas Schabowski "kohe" ja "kohe".

Paljud inimesed jälgisid seda pressikonverentsi televiisorist ja Lääne-Saksa massimeedia teatas, et DDR tahab "kohe" avada piirid. Nii läks üha rohkem idasakslasi müüri juurde, et näha, kas see vastab tõele. Kui nad nägid, et Müür oli ikka veel suletud, muutusid nad üha vihasemaks. Pärast 23:00 avati piir ühes piiripunktis, Bornholmer Straße'l, ja peagi järgnesid teised piiripunktid. Sel ööl läks palju inimesi Lääne-Berliini ja tagasi. Järgnevatel päevadel ja nädalatel külastasid tuhanded inimesed Lääne-Saksamaad.

Schabowski pressikonverents 9. novembril 1989. aastal


Ida-Saksamaa reisijad teel Lääne-Saksamaale, 12. november 1989

"Ümarlauad" ja Stasi lõpp

13. novembril 1989 sai Hans Modrow Ida-Saksamaa uueks ministri-presidentiks. Ta asutas poliitiliste otsuste tegemiseks ümarlaua. Ümarlauas osalesid SED ja selle massiorganisatsioonide, opositsiooniliste rühmituste ja kirikute liikmed. Linnades, alevikes ja külades loodi ka palju teisi ümarlaudu.

Paljud inimesed DDRis kartsid endiselt riikliku julgeoleku ministeeriumi, mida tunti "Stasi" nime all. Modrow nimetas ministeeriumi ümber Amt für Nationale Sicherheit ("Riikliku julgeoleku amet"; AfN). AfN hakkas hävitama dokumente, mida nad olid aastate jooksul kogunud. Opositsioonilised jõud tahtsid, et dokumendid säiliksid, ja nii hõivasid nad 1989. aasta detsembris ja 1990. aasta jaanuaris kõik Stasi kontorid riigis. Viimane oli Stasi peakorter Ida-Berliinis 15. jaanuaril 1990.

Vabad valimised

18. märtsil 1990 toimusid vabad valimised Ida-Saksamaa parlamendis, Volkskammer ("Rahvakoda"). Need valimised võitis erakondade ühendus Allianz für Deutschland ("Liit Saksamaa eest"), mis soovis, et DDR liidetakse Lääne-Saksamaaga. Kõige tähtsam erakond oli CDU ja nende esimees Lothar de Maizière sai DDRi uueks ministri-presidendiks. Uus valitsus alustas taasühendamisprotsessi, mis lõppes lõpuks 3. oktoobril 1990. aastal.