Televiisor (teler) — määratlus, ajalugu, tööpõhimõte ja tüübid

Avasta telerite maailm: televisiooni ajalugu, tööpõhimõte, ekraanitüübid ja ostunõuanded — kõik, mida tead televiisoridest, selgelt ja lühidalt.

Teler (tuntud ka kui televiisor) on ekraaniga masin, mis võtab vastu signaale ja kuvab neist pildi ning heli. Telerid võtavad vastu ringhäälingusignaalid ja muudavad need pildiks ja heliks. Sõna "televisioon" tuleneb kreeka keele päritoluga eesliitest tele ("kaugele") ja sõnast vision (nägemine), ehk siis kaugel nähtava edastamisest.

Määratlus ja kasutus

Teler võimaldab vaadata telekanalitest edastatavat sisu, aga ka sisu, mis pärineb mujalt allikatest — näiteks arvutitest või mobiilseadmeidest. Tänapäeval kasutatakse telerit sageli ka mängimiseks, videote vaatamiseks ja internetipõhiste teenuste tarbimiseks. Paljud inimesed ühendavad teleriga välisseadmeid, et vaadata telesaadete järelvaatamist, filme või mängida mänge.

Ajalugu lühidalt

Televisioon kui tehniline lahendus hakkas tekkima 1920. aastatel. Esimesed seadmed olid keerulised, kallid ja pildikvaliteet oli tagasihoidlik. 1950. aastateks paranes tehnoloogia ning telerid muutusid massiliselt kättesaadavaks. Algusaegadel kasutati peamiselt antenni‑põhist vastuvõttu: antenni abil võeti vastu ringhäälingu signaale, mis võisid tulla mitme miili või kilomeetri kauguselt. Hiljem levisid ka teised levikanalid ja meediumid.

Tööpõhimõte (kuidas teler töötab)

• Teleriga saabuv signaal (nt ringhäälingusignaalid või kaabel/satelliit) läbib esmalt vastuvõtja (tuner), mis valib soovitud kanali.
• Seejärel demoduleeritakse ja dekodeeritakse signaal (analoog- või digitaalsignaal), muutes selle pildiks ja heliks.
• Ekraan kuvab pildi: vanadel teleritel seda tegi katoodkiiretoru, uutel seadmetel LED/LCD/OLED-põhine paneel.
• Sisseehitatud kõlarid (või välised heliseadmed) annavad helisignaali kuuldavaks.

Lisaks ringhäälingule võivad teleritega olla ühendatud ka näiteks VCD- ja DVD-mängijad või videomagnetofonist. Paljud tänapäeva telerid toetavad digikanaleid, voogedastust ja internetipõhiseid rakendusi.

Tüübid ja ekraani tehnoloogiad

Televise tehnoloogia on arenenud läbi mitme põlvkonna. Peamised ekraani- ja tehnikatüübid on:

• Katoodkiiretoru (CRT) — vanem tehnoloogia, mille iseloomulik element oli kumer klaasist toru ja ümarad nurgad. CRT-telerid olid raske konstruktsiooniga ja istusid sageli nagu mööbel.
• LCD/LED — õhemad, kergemad ja energiasäästlikumad ekraanid; LED on tegelikult LCD-paneeli taustvalgustuse tüüp.
• OLED — pakub sügavamaid musti toone ja paremat kontrasti, sest iga piksel valgustub iseseisvalt.
• Plasma — varem populaarne suuremate ekraanide puhul (nüüd vähem levinud).
• QLED ja teised hübriidtehnoloogiad — suunatud paremale värvigamutile ja heledusele.

Ekraani kuvasuurused ja vormingud

Tänapäeval on lameekraanid tavapärased. Sageli on kasutusel laiekraaniformaat, mida nimetatakse ka laiekraaniks (16:9). See meenutab rohkem kinokino formaati kui vanem 4:3 kuvasuhe. Näide kuvasuhetest: 4:3 oli tavaline vanematel mudelitel, laiem 16:9 on tänapäevane standard.

Pildikvaliteet ja resolutsioon

Televisiooni pildikvaliteeti mõjutavad resolutsioon (SD, HD, Full HD, 4K, 8K), värviruumi, kontrast ja tehnoloogilised täiustused nagu HDR. Samuti sõltub kvaliteet lähteallikast: analoog‑ainestik annab madalama eraldusvõime kui kaasaegne digitaalne signaal.

Levitusviisid ja ühenduvus

Põhilised levikanalid ja ühenduse võimalused:

• Antenni (vaba õhu vastuvõtt) — traditsiooniline viis kanalite saamiseks.
• Kaabeltelevisioon — pakub tavaliselt rohkem kanaleid ja stabiilsemat signaali kui antenn.
• satelliittelevisioon — levitab signaali suurele alale, sh kohtadesse, kus kaabel ei ulatu.
• Internetipõhised teenused ja voogedastus — nõuavad moodsaid nutitelerite ja seadmete ühendusporte (Wi‑Fi, Ethernet, HDMI, USB).
• Lisaseadmed: Videomängukonsoolid, arvutid ja meediamängijad saab enamasti ühendada tänapäevaste teleritega.

Mõned arvutit võimalused lubavad kasutada telerit ka arvutimonitorina, mis on mugav multimediatööks või mängimiseks.

Värvid ja must‑valge ajastu

Enne 1950. aastaid olid telerid enamasti "must-valged", mis kuvasid pilti halltoonides. Pärast värvitelevisiooni levikut muutusid seadmed värviliseks ning sellest alates on pildikvaliteet ja värvitäpsus pidevalt paranenud.

Digitaalne üleminek

21. sajandi alguses suruti järk‑järgult kasutusele digitaaltelevisiooni levitus, mis asendas analoogtelevisioonist edastamise mitmes riigis. Digitaalne levitus võimaldab paremat pildi- ja helikvaliteeti, rohkem kanaleid ning lisateenuseid (nt subtiitrid, infoekraani teenused).

Hooldus ja ohutus

• Puhastada ekraani õrnalt, sobiva riide ja puhastusvahendiga; väldi tugevat survet ekraanile.
• Paigalda teler stabiilsele pinnale või seinale vastavalt juhendile; järgi kaalupiiranguid.
• Väldi otsest päikesevalgust ja liigset niiskust, mis võivad kahjustada elektroonikat.

Tulevikusuundumused

Tulevikus on suundumus voogedastuse, nutiteenuste integreerimise ja kõrgema resolutsiooni (nt 8K) poole. Samuti kasvab tehisintellekti roll pildi- ja helitöötluses, nutika sisu soovitustes ning juhtimises häälkäskluste kaudu.

Kokkuvõttes on teler tänaseks mitmekülgne meediakeskus, mis on arenenud ajaloos lihtsast kastist keerukaks nutikaks seadmeks. Olenevalt vajadusest võib valida erineva tehnoloogia, ekraanisuuruse ja ühendusvõimalustega mudeli.

Küsimused ja vastused

K: Mis on televiisor?

K: Kust tuleb sõna "televisioon"?

K: Kuidas nägid vanemad televiisorid välja?

K: Mida võivad moodsad telerid näidata?

K: Mis värvi olid 20. sajandi alguse ekraanid?

K: Millal muutus digitaalne edastamine levinumaks kui analoogülekanne?

Otsing