Elektronkiiretoru
Katoodkiiretoru ehk CRT leiutas Karl Ferdinand Braun. See oli aastaid kõige levinum kuvaritüüp. Seda kasutati peaaegu kõigis arvutimonitorides ja televiisorites, kuni hakati kasutama LCD- ja plasmakraane.
Katoodkiiretorul on elektronpüstol. Katood on elektrood (metall, mis võib kuumutamisel elektrone välja saata). Katood on klaasist toru sees. Samuti on klaastoru sees anood, mis tõmbab elektrone ligi. Seda kasutatakse elektronide tõmbamiseks klaastoru esiosa poole, nii et elektronid tulistavad välja ühes suunas, moodustades katoodikiirte. Et paremini kontrollida kiirte suunda, eemaldatakse torust õhk, mis tekitab vaakumi.
Elektronid tabavad toru esiosa, kus on fosfori ekraan. Elektronid panevad fosfori põlema. Elektronid saab suunata magnetvälja tekitamisega. Hoolikalt kontrollides, millised fosforitükid süttivad, saab vaakumtoru esiosale heleda pildi. Kui seda pilti 30 korda sekundis muuta, siis tundub, et pilt liigub. Kuna toru sees on vaakum (mis peab olema piisavalt tugev, et õhku välja hoida) ja toru peab olema klaasist, et fosfor oleks nähtav, peab toru olema valmistatud paksust klaasist. Suure televiisori puhul võib see vaakumtoru olla üsna raske.
Katoodkiiretoru leiutati 1897. aastal ja seda kasutati ostsilloskoobina (lainete näitamise seade). Hiljem kasutas seda koos teiste leiutiste ja täiustustega Philo T. Farnsworth 1920. aastatel esimese kaasaegse elektroonilise televisiooni loomiseks. CRT oli peamine teleriekraani tüüp kuni vedelkristallkuvar muutus populaarseks 2000. aastate alguses.
Katoodkiiretoru, mis kasutab elektromagnetilist fookust ja kõrvalekaldumist
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Kes leiutas katoodkiiretoru?
V: Karl Ferdinand Braun leiutas katoodkiiretoru.
K: Mis on katoodkiiretoru?
V: Katoodkiiretoru on ekraanitüüp, mis kasutab elektronipüstolit, metallelektroodi (katoodi) ja anoodi, et luua klaasist toru sees vaakum. Seejärel tabavad elektronid toru esiosa, kus on fosforekraan, mis elektronide tabamisel süttib.
K: Kuidas see töötab?
V: Elektronid tõmbuvad anoodi külge ja tulistatakse välja ühes suunas, tekitades katoodkiirte. Et selle kiirte suunda paremini kontrollida, võetakse klaasist torust välja õhk, et luua vaakum. Seejärel tabavad elektronid klaastoru esiosas asuvat fosforekraani, mis paneb selle süttima. Hoolikalt kontrollides, millised fosforitükid süttivad, saab selle vaakumtoru esiküljel tekitada kujutisi. Neid pilte 30 korda sekundis muutes näib, et need liiguvad.
K: Millal seda esimest korda televisioonis kasutati?
V: CRT-d kasutas kaasaegse elektroonilise televisiooni jaoks esmakordselt Philo T Farnsworth 1920. aastatel.
K: Millal hakati selle asemel kasutama LCD- ja plasmaekraane?
V: LCD- ja plasmaekraane hakati selle asemel kasutama 2000. aastate alguses.
K: Mis teeb CRT-d raskeks?
V: CRT-d on valmistatud paksust klaasist, mille sees on piisavalt tugev vaakum, mis hoiab õhku välja, mistõttu on need suurte televiisorite või monitoride puhul üsna rasked.
