Plasmakuvariga (PDP) telerid on palju õhemad kui katoodkiiretorud ja sageli suurema lahutusvõimega. Kuigi kunagi olid plasmaekraanid televisioonituru tipptoode, kasutavad tänapäeval vaid mõned mudelid PDP-tehnoloogiat, sest turule tulid odavamad ja energiatõhusamad alternatiivid.

Mis on plasmaekraan?

Plasmaekraan koosneb kahest paralleelsest klaasplaadist, mille vahele on paigutatud tuhanded väikesed kambrid ehk rakud. Iga kamber on täidetud seguga, kus võtmetähtsusega gaasid on ksenoon ja neoon. Iga selline rakuke toimib omamoodi väikeses elektrilise lambi stiilis, mille mõju all tekib valgus.

Kuidas plasma töötab?

Plasmaekraan töötab järgmiselt:

  • Kui rakule rakendatakse sobivat pinget, ioniseeruvad gaasid ja tekib plasma (erinevalt staatilisest gaasist on see elektriliselt laetud olek).
  • Ioniseerudes kiirgavad gaasid ultraviolettkiirgust, mis omakorda sütitab kambrite seintel asuvad värvilised fosforid — iga piksel koosneb tavaliselt kolmest alampikslist (punane, roheline ja sinine).
  • Fosforid neelavad UV-kiirgust ja kiirgavad nähtavat valgust, nii tekib ekraanil õige värv ja heleduseaste. See tööpõhimõte on väga sarnane luminofoorlampidega.

Ajalugu ja areng

Plasmaekraanide arendust alustati juba 1960. aastatel — esimesed ekraanid olid aga väga piiratud värvivalikutega (1964. aastal suudeti esialgu toota vaid kahte värvi). Aja jooksul tehnoloogia paranes ning ilmusid suured kõrglahutusega ekraanid, kuni umbes 150-tollised kõrglahutusega mudelid. 21. sajandi alguses hakkasid tarbijad aga eelistama vedelkristallkuvareid (LCD), mis olid sageli kergemad, odavamad ja vähem energiatarbijad, mistõttu plasma tootmine vähenes.

Eelised ja puudused

  • Eelised: väga head vaatenurgad (värvid ei muutunud suurel vaatamisnurgal), hea kontrast ja sügavad mustad toonid; sujuv pildiliikumine, mis sobis hästi kiirete kaadritega (sport, filmid).
  • Puudused: suhteliselt suur energiatarve võrreldes tänapäevaste LCD- ja OLED-ekraanidega; risk püsivast kujutise jäljest ehk burn‑inʼist, kui samal staatilisel pildil on kaua aega; raskem ja paksem kui mõned tänapäevased alternatiivid; fosforite ja muude materjalide kulumine aja jooksul võib vähendada heledust.

Kus ja milleks plasma sobis?

Plasmakuvarid sobisid eriti hästi suuremate ekraanide nõudluse korral ja paigaldustesse, kus tähtis oli laiaulatuslik värvinäitus ja hea liikumise esitamine (nt kodukinosüsteemid, avalikud vaatamisalad). Kuna suured PDP-ekraanid olid tehniliselt võimalikud ja kvaliteetsed, kasutati neid tihti ka professionaalses multimeedias ja esitlustehnikas.

Hooldus, vastupidavus ja keskkond

  • Plasmaekraanide eluiga sõltub mudelist ja kasutustingimustest; tavaliselt on see kümneid tuhandeid tunde, kuid fosforite kulumine vähendab heledust aja jooksul.
  • Burn‑ini riski vähendamiseks on soovitatav vältida pikka staatilist pildi kuvamist, kasutada ekraanisäästjaid ning reguleerida heledust mõistlikule tasemele.
  • Taaskasutus: ekraanid sisaldavad klaasi, metalle ja elektronikat — ohutuma ning keskkonnasõbralikuma hävitamise huvides tuleks vanad plasma-TV‑d viia vastavasse kogumispunkti või taaskasutuskeskusesse.

Plasma vs. teised ekraanitehnoloogiad

  • LCD (vedelkristallkuvarid): olid tavaline alternatiiv, pakkudes sageli madalamat hinnataset ja väiksemat energiatarvet; LCD parandus nõustus, et paljud tarbijad asendasid plasma LCD-ga.
  • OLED: pakub tänapäeval veel sügavamaid musti ja suuremat kontrasti ning on õhem ja energiasäästlikum teatud kasutusolukordades; OLED ei kasuta gaase ega fosforeid samal viisil kui plasma.

Kuigi plasmaekraanide tootmine on tänapäeval piiratum, jäävad nad oluliseks etapi- ja tehnoloogiaajaloos televisioonide arengu mõistmisel. Plasma töötamise põhimõte — gaasi ioniseerimine UV‑kiirguse tekitamiseks ning fosforite valgusluminestsents — selgitab, miks need ekraanid olid kord hinnatud just pildikvaliteedi ja liikumisteravuse poolest.