Plasmateler definitsioon ja tööpõhimõte
Plasmakuvariga (PDP) telerid on palju õhemad kui katoodkiiretorud ja sageli suurema lahutusvõimega. Kuigi kunagi olid plasmaekraanid televisioonituru tipptoode, kasutavad tänapäeval vaid mõned mudelid PDP-tehnoloogiat, sest turule tulid odavamad ja energiatõhusamad alternatiivid.
Mis on plasmaekraan?
Plasmaekraan koosneb kahest paralleelsest klaasplaadist, mille vahele on paigutatud tuhanded väikesed kambrid ehk rakud. Iga kamber on täidetud seguga, kus võtmetähtsusega gaasid on ksenoon ja neoon. Iga selline rakuke toimib omamoodi väikeses elektrilise lambi stiilis, mille mõju all tekib valgus.
Kuidas plasma töötab?
Plasmaekraan töötab järgmiselt:
- Kui rakule rakendatakse sobivat pinget, ioniseeruvad gaasid ja tekib plasma (erinevalt staatilisest gaasist on see elektriliselt laetud olek).
- Ioniseerudes kiirgavad gaasid ultraviolettkiirgust, mis omakorda sütitab kambrite seintel asuvad värvilised fosforid — iga piksel koosneb tavaliselt kolmest alampikslist (punane, roheline ja sinine).
- Fosforid neelavad UV-kiirgust ja kiirgavad nähtavat valgust, nii tekib ekraanil õige värv ja heleduseaste. See tööpõhimõte on väga sarnane luminofoorlampidega.
Ajalugu ja areng
Plasmaekraanide arendust alustati juba 1960. aastatel — esimesed ekraanid olid aga väga piiratud värvivalikutega (1964. aastal suudeti esialgu toota vaid kahte värvi). Aja jooksul tehnoloogia paranes ning ilmusid suured kõrglahutusega ekraanid, kuni umbes 150-tollised kõrglahutusega mudelid. 21. sajandi alguses hakkasid tarbijad aga eelistama vedelkristallkuvareid (LCD), mis olid sageli kergemad, odavamad ja vähem energiatarbijad, mistõttu plasma tootmine vähenes.
Eelised ja puudused
- Eelised: väga head vaatenurgad (värvid ei muutunud suurel vaatamisnurgal), hea kontrast ja sügavad mustad toonid; sujuv pildiliikumine, mis sobis hästi kiirete kaadritega (sport, filmid).
- Puudused: suhteliselt suur energiatarve võrreldes tänapäevaste LCD- ja OLED-ekraanidega; risk püsivast kujutise jäljest ehk burn‑inʼist, kui samal staatilisel pildil on kaua aega; raskem ja paksem kui mõned tänapäevased alternatiivid; fosforite ja muude materjalide kulumine aja jooksul võib vähendada heledust.
Kus ja milleks plasma sobis?
Plasmakuvarid sobisid eriti hästi suuremate ekraanide nõudluse korral ja paigaldustesse, kus tähtis oli laiaulatuslik värvinäitus ja hea liikumise esitamine (nt kodukinosüsteemid, avalikud vaatamisalad). Kuna suured PDP-ekraanid olid tehniliselt võimalikud ja kvaliteetsed, kasutati neid tihti ka professionaalses multimeedias ja esitlustehnikas.
Hooldus, vastupidavus ja keskkond
- Plasmaekraanide eluiga sõltub mudelist ja kasutustingimustest; tavaliselt on see kümneid tuhandeid tunde, kuid fosforite kulumine vähendab heledust aja jooksul.
- Burn‑ini riski vähendamiseks on soovitatav vältida pikka staatilist pildi kuvamist, kasutada ekraanisäästjaid ning reguleerida heledust mõistlikule tasemele.
- Taaskasutus: ekraanid sisaldavad klaasi, metalle ja elektronikat — ohutuma ning keskkonnasõbralikuma hävitamise huvides tuleks vanad plasma-TV‑d viia vastavasse kogumispunkti või taaskasutuskeskusesse.
Plasma vs. teised ekraanitehnoloogiad
- LCD (vedelkristallkuvarid): olid tavaline alternatiiv, pakkudes sageli madalamat hinnataset ja väiksemat energiatarvet; LCD parandus nõustus, et paljud tarbijad asendasid plasma LCD-ga.
- OLED: pakub tänapäeval veel sügavamaid musti ja suuremat kontrasti ning on õhem ja energiasäästlikum teatud kasutusolukordades; OLED ei kasuta gaase ega fosforeid samal viisil kui plasma.
Kuigi plasmaekraanide tootmine on tänapäeval piiratum, jäävad nad oluliseks etapi- ja tehnoloogiaajaloos televisioonide arengu mõistmisel. Plasma töötamise põhimõte — gaasi ioniseerimine UV‑kiirguse tekitamiseks ning fosforite valgusluminestsents — selgitab, miks need ekraanid olid kord hinnatud just pildikvaliteedi ja liikumisteravuse poolest.
Kaasaegne plasmaekraaniga televiisor. Need telerid on kerged ja säästavad palju ruumi.
Eelised
Plasmatelerites on rohkem piksleid (pisikesi punkte, mis kokku panduna võivad luua pildi) tolli kohta kui vanaaegsetel katoodkiiretoru (CRT) ekraanidel, nii et nad suudavad toota palju teravamat pilti. Vanas stiilis CRT-ekraanidel koosnesid pildid joontest. Kui te vaatate plasmaekraani tähelepanelikult, ei näe te ühtegi joont. Te saate teada, et enamikul Plasma-ekraanidel on lai ekraan, nii et saate vaadata filme nii, nagu need olid mõeldud kinodes. Samuti on need ideaalsed uusimate digitaalsete ringhäälingumeetodite jaoks.
Üks suur eelis on ruumi kokkuhoid. Vanade katoodkiiretorude probleem oli see, et nad vajasid palju ruumi, et kiired saaksid tulistada kõiki ekraani piirkondi. Mida laiem on ekraan, seda suurem on teleri ruumala. Keskmine plasmateleviisor on umbes 6-8 tolli sügavune. Plasma televiisori paigutamine seinale võib tõesti suurendada põrandapinda ja neid saab vaadata peaaegu igast punktist ruumis (tavaliselt 180 kraadi).
Plasmaekraanid on samuti väga kerged, eriti kui neid võrrelda tagantjärele projektsiooniga teleriga. 40-tolline plasmateleviisor kaalub 50-80 kilo (23-36 kg) ja tingimusel, et ostate sobiva klambri (mis hoiab telerit seina külge), saab neid väga lihtsalt sobiva seina külge riputada. Seina külge kinnitamisel peate veenduma, et valite klambri, mis ütleb teile suurima kaalu, mida see suudab kanda. Enamikku klambreid saab kallutada, kui soovite vaadata teise nurga alt.
Plasmatelerid suudavad kuvada kuni 16 miljonit värvi, nii et need ei ole mitte ainult suurepärased telesaateid vaadates, vaid ka uusimate arvutimängukonsoolide jaoks. Enamikul plasmateleritel on sisendid HDMI- ja sülearvutiühenduste jaoks, mistõttu on need ideaalsed toodete ja müügisõnumite kuvamiseks kontorites ja kauplustes.
Samuti leiate, et neid on väga lihtne vaadata isegi päikesepaistelisel päeval või väga heledas ruumis. Erinevalt vanadest CRT-ekraanidest ei ole neid heledates kohtades raske näha.
Puudused
Plasmatelerite fosfortehnoloogia tõttu on võimalik, et pildi jäljed "põlevad" ekraanile sisse, mis tähendab, et te võite näha väikeseid jälgi sellest isegi teisi pilte vaadates. See on probleemiks kommertskasutuses, kus pilte näidatakse pikka aega. Sissepõlemist saab üldiselt vältida, kui veenduda, et ekraanil ei näidata sama pilti pikka aega (mõnikord juba 20 minutit), kas teler välja lülitades või kanalit vahetades.
Kuigi plasmatelerid on palju heledamad kui tagantprojektsiooniga telerid, on otsevaatega ja LCD-telerid sageli veel heledamad. Viimase põlvkonna plasmatelerite heledus on paranenud, kuid hoiatus on, et ärge vaadake neid seal, kus on liiga eredalt või päikesepaisteliselt.
Kuigi plasmatelerid on palju kergemad ja õhemad kui otsevaatega ja tagantjärele projektsiooniga telerid, võib LCD-teler olla veelgi kergem ja õhem. LCD-telerid kasutavad sama tehnoloogiat, mida kasutatakse enamikus sülearvutites. Plasmatelerid on saadaval suuremates suurustes kui LCD-telerid. Plasmatelerid maksavad rohkem kui CRT- ja LCD-telerid.
Kui kaua nad kestavad?
Võrreldes teiste televisioonitehnoloogiatega on plasmatelerite eluiga lühem. Enamiku plasmatelerite eluiga on tootja hinnangul 20 000-30 000 tundi. Seda eluiga nimetatakse tavaliselt plasmatelerite poolväärtusajaks, kuna see on tundide arv, mille jooksul plasmateler kaotab umbes poole oma heledusest.
Plasmatelerid purunevad kergesti ja nende osad on üsna kergesti kahjustatavad. Neid tuleks liigutada ainult ettevaatlikult.
Kuna tehnoloogia on muutunud paremaks, on plasmaekraanidel palju pikem eluiga ja te peaksite arvestama 30 000 tunnise kasutusajaga. Teisisõnu, teie televiisor peaks olema järgmised 5 aastat iga päev 16 tundi päevas sisse lülitatud. Selleks ajaks, kui teie televiisor vajab väljavahetamist, on saadaval kõrgema resolutsiooniga mudelid.
Kas see raha on seda väärt?
Esimesed koduseks kasutamiseks mõeldud plasmatelerid olid kallid, kuni 5000 USA dollarit väikese baasmudeli eest. Tehnoloogia täiustudes ja tootmise kasvades muutusid hinnad väiksemaks. sajandil müüdi mõned 37-tollised mudelid 1000 dollariga või isegi vähem. CRT-telerite ostmine muutus haruldaseks, kuna LCD-telerid muutusid tavaliseks.
Küsimused ja vastused
K: Kuidas valmistatakse plasmakraane?
V: Plasmaekraanid on valmistatud kahest klaasplaadist, mille vahele on ladustatud kaks gaasi (ksenoon ja neoon), mis täidavad tuhandeid pisikesi kambreid või ruume.
K: Mida teevad punased, sinised ja rohelised fosforid plasmakraanil?
V: Plasmakraani iga ruumi taga on punased, sinised ja rohelised fosforid, mis kiirguse mõjul kiirgavad valgust. Kui plasmakambritesse ühendatakse elekter, tekitavad värvilised fosforid ekraanil õige värvi.
K: Kui kaua on plasmakiirete ekraanide kasutamine kestnud?
V: Plasmaekraane on kasutatud alates 1964. aastast.
K: Kuidas on plasmakraanid aja jooksul paranenud?
V: Plasmaekraanide algusaegadel sai toota ainult kahte värvi. Nüüd aga on meil olemas kuni 150-tollised kõrglahutusega plasmakraanid.
K: Miks valmistati 21. sajandi alguses vähem plasmakraane?
V: 21. sajandi alguses valmistati vähem plasmakraane, sest inimesed hakkasid ostma rohkem vedelkristallkuvareid.
K: Millised on plasmakuvarite eelised katoodkiiretorude ees?
V: Plasmaekraanid on palju õhemad kui elektronkiiretorud ja on tavaliselt suurema lahutusvõimega.
K: Millised gaasid on plasmakraanil kahe klaasplaadi vahel salvestatud?
V: Plasmaekraani kahe klaasplaadi vahele salvestatud gaasid on ksenoon ja neoon.
