Erich Honecker (25. august 1912 – 29. mai 1994) oli Ida-Saksa kommunistlik poliitik, kes juhtis Saksa Demokraatlikku Vabariiki aastatel 1971–1989. Ta oli Põhja-Saksamaal sündinud töölisklassi päritolu poliitik, kes tõusis järjest kõrgemale SED hierarhias ning 1971. aastal asus riigi tegelikuks juhtivaks figuuriks – peasekretäriks. 1976. aastast oli ta ka Riiginõukogu esimees, mis kinnistas tema positsiooni riigi formaalse juhina.

Valitsusaeg ja poliitika

Honeckeri valitsusaeg tähistas Ida-Saksamaal nii sotsiaalseid edusamme kui ka järjest rangemat repressiivset kontrolli. Tema ajal investeeriti tööstusse, elamuehitusse ja sotsiaalteenustesse: tööhõive oli kõrge ning mitmesugused ühiskondlikud hüved — tasuta või taskukohane haridus, tervishoid ja pensionid — eristusid lääneriikidega võrreldes. Samas kinnitas Honecker riigi sisemist kontrolli: Stasi (riigisaladusteenistus) tugevdas jälgimissüsteemi, piirid ja liikumisvabadus jäid rangelt piiratud ning läänepõgenemisi takistati kõvasti, sealhulgas Berliini müüri säilitamise ja relvastatud piirivalveta.

Rahvusvaheliselt püüdis Honecker hoida stabiilset suhtlust Läänega ning kasutas ära 1970. aastate détente’i võimalusi — Ida- ja Lääne-Saksamaa suhete normaliseerumine ning üha suurem diplomaatiline tunnustus olid osa tema välispoliitikast. 1970ndatel kasvas GDR rahvusvaheline tunnustus ja 1973. aastal astusid mõlemad Saksamaad ÜRO liikmeteks, mis tähistas rahvusvahelise staatuse tugevdumist.

Langus, õiguslikud tagajärjed ja eksil

1980. aastate lõpus kutsus majanduslik surve, reformimisnõuded Nõukogude Liidus ja kasvavad rahumeelsed massiprotestid — eriti 1989. aasta sügisel Leipzigis ja teistes linnades — esile murrangu. Politiline surve SED sees kasvas ning Honecker sunditi 1989. aasta oktoobris ametist lahkuma. Pärast Saksamaa taasühinemist ja kommunistliku režiimi lagunemist otsis ta varjupaika väljaspool lääneliitunud Saksamaad; ta leidis algselt kaitset Nõukogude Liidu (hiljem Venemaa) territooriumil ja Moskvas. Lõpuks, uue Venemaa valitsuse surve tõttu, toodi ta tagasi Saksamaale, kus ta vastas kohtumenetluse ees.

Saksamaal süüdistati Honeckerit mitmesugustes kuritegudes: tema juhtiv roll režiimis viis süüdistusteni riigireetmises ja ka „külma sõja“ ajast pärinevates inimõiguste rikkumistes — eelkõige relva- ja piirivalvega seonduvate tapmiste ning väljapressimiste ja õiguste süsteemse rikkumise tõttu. Kohtupidamine katkestati aga tema tervisliku seisundi tõttu: Honecker oli haigestunud lõppstaadiumi maksavähki, mistõttu ta sai tingimisi vabaneda ja suundus pere ning toetajate juurde välismaale.

Viimased aastad veetis Honecker Tšiili eksiilis, kus ta suri 29. mail 1994. Tema abikaasa Margot Honecker lahkus samuti Ida-Saksamaalt ja elas aastakümneid Tšiilis, olles omaette vastuoluline poliitiline figuur.

Pärand ja hinnangud

Erich Honeckeri pärand on tugevalt polariseeriv. Ühest küljest meenutatakse tema riigijuhtimise ajal saavutatud sotsiaalset stabiilsust ja elukvaliteedi mõningaid aspekte; teisalt rõhutatakse tema režiimi repressiivset loomust, Stasi laialdast jälgimissüsteemi ja inimõiguste rikkumisi. Pärast reunifikatsiooni on GDR ajalugu ja Honeckeri juhtkond olnud põhjaliku uurimise, kohtumenetluste ning ühiskondlike arutelude objektiks, mille tulemuseks on mitmetahuline ja vastuoluline pilt ühest tundlikust ajajärgust Saksa ajaloos.