SED (Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei): Ida‑Saksamaa valitsuspartei 1949–1990

SED (Sozialistische Einheitspartei) — Ida‑Saksamaa valitsuspartei 1949–1990: sünd, ideoloogia, propagand, reformid ja pärand ning mõju tänapäeva poliitikale.

Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei (saksa keeles Sozialistische Einheitspartei Deutschlands, lühendatult SED) oli Ida-Saksamaa ametlik valitsuspartei alates Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV, tavakeeles Ida-Saksamaa) asutamisest 1949. aastal kuni 1990. aasta demokraatlike valimisteni ja partei monopoli lõppemiseni. Parteil oli riigis keskne roll — ta määras poliitika suuna, kontrollis riigiasutusi ning juhatas ühiskonna elu paljudes valdkondades.

Asutamine ja ideoloogiline baas

SED sai alguse 1946. aasta aprillis Berliini Admiralspalastis peetud konverentsil, kui Nõukogude Liit mõjutas ja osaliselt sundis Läänes tegutsenud Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) ja Saksamaa Kommunistliku Partei (KPD) piirkondlikke organisatsioone ühineda Nõukogude Liidu kontrolli all olnud territooriumil ja Berliini idapoolsetes osades. Uus partei rajati marksistlik‑leninliku ideoloogia alusel ning sai kiiresti riigi juhtiva jõu, mille eesmärgiks oli sotsialistliku ühiskonna ülesehitamine.

Võimustruktuur ja organisatsiooniline kontroll

SED-struktuur põhines keskse juhtimise ja partei juhtorgani — Politbüroo — rolli rõhutamisel. Parteil olid tugevad sidemed riigiorganitega, ja läbi "rahvafronti" ehk "Natsionaalse Fronti" koordineeriti kõiki lubatud massiorganisatsioone. Olulised partei seotud organisatsioonid olid näiteks:

• noorteorganisatsioon FDJ (Freie Deutsche Jugend),
• ametiühingute keskliit FDGB (Freier Deutscher Gewerkschaftsbund),
• naisteorganisatsioon DFD (Demokratischer Frauenbund Deutschlands) ja
• kultuuri- ning professionaalsed liidud ja ühendused.

Neid kanaleid kasutati ideoloogilise kasvatuse, tööjaotuse ja valimiskorralduse kontrollimiseks — ametlikult toimusid valimised, kuid partei tagas oma juhtiva positsiooni eelnevalt kokkulepitud kandidaadiloendite kaudu.

Poliitika, majandus ja eluolu

SED rakendas tsentraalset planeerimist: riiklikud ettevõtted ja suurtööstused olid riigistatud ning maareformide ja kollektiviseerimise kaudu reorganiseeriti põllumajandus. Eesmärgiks oli industrialiseerimine ja sotsialistlik moderniseerimine, kuid majanduspoliitika tõi sageli kaasa ressursipiiranguid, tarbeesemete nappust ja standardiseeritud elukorralduse. Piiratud vabadused, range kontroll meedia üle ja ametlik ideoloogia mõjutasid eluvaldkondi haridusest kultuurini.

Repressioonid ja julgeolek

Võimu hoidmiseks kasutas SED tugevalt julgeolekuaparaati — kõige tuntumaks oli riiklik julgeolekunõukogu ja selle all tegutsev salateenistus Staatssicherheitsdienst ehk Stasi. Stasi jälgis laialdaselt nii poliitilisi vastaseid kui ka tavalisi kodanikke, kasutades informantide võrgustikku ja läänesuunalisi luureoperatsioone. Repressioonid, vabaduste piiramised ja väljarändupiirangud tekitasid ühiskonnas pingeid ning sundisid paljusid Ida-saksamaalasi otsima võimalusi töö- või peremigratsiooniks Lääne-Saksamaale enne Berliini müüri ehitamist 1961. aastal.

Propaganda ja sümbolid

SED kasutas aktiivselt propaganda‑sõnumeid ja loosungeid ideoloogia levitamiseks. Üks kuulus SED plakati tekstidest oli Stalinilt õppida tähendab õppida võitma. Aja jooksul muudeti loosungeid ja viiteid, näiteks sõnastusi kohandati vastavalt geopoliitilisele olukorrale ning pärast Stalini surma ja hilisema de‑staliniseerimise perioodiga läksid mitmed varasemad otsesed viited tema isikule ümber või kadusid. Kui 1980ndatel NSV Liidus võimule tuli Gorbatšov ja tema perestroika‑ ning glasnosť‑algatused, siis SED juhtkond suhtus nende reformide õppetundidesse algul kahtlevalt ja pigem konservatiivselt.

Erandid ja Lääne‑Berliini haru

Algusaegadel oli SED‑l ka organisatsiooniline haare Lääne‑Berliinis. 1962. aastal siiski eraldati Lääne‑Berliini haru eraldi parteiks nimega Lääne‑Berliini Sotsialistlik Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Westberlins – SEW), mis jagas ideoloogilisi lähenemisi emaparteiga, kuid tegutses eriolukorras ja suurema piiranguga seoses Lääne‑Berliini poliitilise eripäraga.

1989–1990: kriis, lõpp ja ümberkujundamine

1989. aasta rahumeelsed meeleavaldused, massiline väljaränne Ungarist ja Tšehhoslovakki läbi ning üldine nõudmine poliitiliste vabaduste järele viisid SED võimu murenemiseni. Erich Honeckeri valitsuse kukutamine, Egon Krenzi ajutine juhtimine ning seejärel kiire poliitiline murd põhjustasid parteis reformilipeteid ja avaliku surve hüppeliseks suurenemiseks. 1989. aasta novembris langes Berliini müür ning käesoleva protsessi tulemusena kaotas SED oma monopoli.

Pärast Saksamaa taasühinemist ja 1990. aasta poliitilisi muutusi reformis partei end uueks poliitiliseks jõuks: see muutus Demokraatliku Sotsialismi Parteiks (tuntud lühendina PDS) — katse säilitada parema poliitilise positsiooni läbi reformimise ja nimevahetuse. Tekkinud PDS püsis tugevamana endises Ida‑Saksamaa piirkonnas ning osales järjestikustel liidumaa ja kohalikel valimistel.

Pärand ja edasine arendamine

PDS püüdis ühildada end uue demokraatliku reeglipõhise süsteemiga ning 2005. aasta septembri Bundestagivalimistel oli PDS koalitsioonis WASG‑iga (Töö ja sotsiaalse õigluse valimisalternatiiv), mille moodustas SPD‑st lahkunud Oskar Lafontaine. PDS ja WASG ühinesid ametlikult 2007. aastal. Varem, 1990. aastatel ja 2000ndate alguses, muutus partei mitu korda ning püüdis distantseeruda SED aegsetest repressiivsetest ja ülemuslikest praktikastest, säilitades samas sotsiaalse õigusemõistmise ja vasakpoolse poliitilise fookuse.

Tuntud juhid

• Walter Ulbricht – üks keskseid juhte varajases SED‑ajastul ja Ida‑Saksamaa juhtperioodil;
• Erich Honecker – juhtis SED‑d ja riiki peamiselt 1971–1989, oli tugeva kontrolliga periood;
• Egon Krenz – asus juhtima 1989. aasta lõpus lühikest aega reformide ja kokkuvarisemise ajal.

SED ajalugu on keerukas: see oli 20. sajandi keskpaiga ja teise poole ühe piirkondliku ülemvõimu sümbol, mis kujundas Ida‑Saksamaa sotsiaalset ja majanduslikku arengut, jättes samas märkimisväärse pärandi nii poliitilisse mälu kui ka isikuvabaduste ja julgeolekupraktikate kriitilisse hindamisse. Selle pärand mõjutab tänapäeva Saksamaa vasakpoolset poliitikat ning avalikku diskussiooni ühiskondliku õiguse ja reeglipõhise demokraatia üle.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Ida-Saksamaa valitsuspartei nimi?

K: Millal see moodustati?

K: Kuidas see tekkis?

K: Mis juhtus SEDiga pärast 1990. aastat?

K: Kus on see tänapäeval veel populaarne?

K: Mida ütles üks kuulus SED-i plakat?

Otsing