Jossif Stalin: Nõukogude Liidu juht ja stalinismi looja (1878–1953)
Jossif Stalin sündis Ioseb Besarionis dze Jughashvili nime all Goris, Gruusias, Vene impeeriumis (18. detsember 1878 – 5. märts 1953). Ta oli Gruusia päritolu revolutsionäär ja poliitik, kellest sai Nõukogude Liidu tegelik juht 1920.ate lõpust kuni oma surmani. Ametlikult oli ta partei ja riigi kõrgetel ametikohtadel juba 1922. aastast; ta asus ülesannetele, mis võimaldasid tal pärast Vladimir Lenini Nõukogude juhtimisaja lõppu (Lenini surm 1924) samm-sammult koondada võimu enda kätte. Tema juhtimisstiili ja poliitikat hakati hiljem nimetama stalinismiks, mis tähistas tugevat keskvalitsuse kontrolli, kiirendatud industrialiseerimist ning laiaulatuslikku poliitilist repressiooni.
Varajane elu ja revolutsiooniline tegevus
Jughashvili õppis seminari Tbilisis, kust teda varakult mõjutasid marksistlikud ideed. Ta osales bolševike eelses ja varajases tegevuses, võttis osa allmaakaubandusest, organiseeris agitatsiooni ja varjatud revolutsioonilist tööd. Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni oli ta kõrgeimas parteiaparaadis ning sai 1922. aastal Kommunistliku Partei peasekretäri ametikoha, mis andis talle kontrolli partei administratiivse aparatuuri üle — see osutus võtmetähtsusega tema hilisemas võimu konsolideerimises.
Tõus võimule ja võimu koondamine
1920.ate lõpus ja 1930.atel kõrvaldati Stalini vastased parteis järk-järgult kas poliitilise surve, parteisiseste taktikaliste liigutuste või repressioonide kaudu. Ta kasutas ametlikke positsioone, fraktsioonide vastasseise ja isiklikke alluvussuhteid, et kinnistada kontrolli. 1930.ate alguses oli Stalin Moskva tegelik diktaator — otsuste langetaja nii parteis kui riigis.
Majanduspoliitika: industrialiseerimine ja kollektiviseerimine
Stalini valitsus viis ellu jõulise industrialiseerimise poliitika, mida ellu viidi peamiselt viieaastaplaanide kaudu. Eesmärgiks oli kiiresti muuta peamiselt põllumajanduslik riik tööstuslikuks suurjõuks. Samal ajal suruti läbi kollektiviseerimine — maal elavate talupoegade ühiste põllumajandusettevõtete (kolhooside ja sovhooside) loomine. Need poliitikad tõid kaasa suurt majanduskasvu tööstuses, kuid ka laialdasi inimkannatusi: kollektiviseerimine, sunniviisiline toiduvarude ümberjaotamine ja hankesüsteemid põhjustasid näljahädasid, eriti rängalt kannatasid Ukraina, Põhja-Kaukaasia ja Kesk-Aasia piirkonnad 1932–33. aastatel.
Poliitiline repressioon ja terror
Stalini režiim kasutas laiaulatuslikku vägivalla- ja karistussüsteemi, et likvideerida tegelik või võimalik vastuseis. 1936–1938 toimunud suured repressioonid (nn Suur Puhastus) hõlmasid partei, sõjaväe ja ühiskonna eliidi massilisi arreteerimisi, näitlevaid show-protseesse, kohtuprotsesse ja hukkamisi. Repressioonide läbiviimisel mängis võtmerolli julgeolekuorgan NKVD. Miljonid saadeti vangilaagritesse (GULAG), kus paljude elu ja tervis hävitati. Reaalsed ohvrid ja hukkunute arvud on ajaloolaste vahel vaidluse objekt, kuid mõju ühiskonnale oli traagiline ja pikaajaline.
Teine maailmasõda
1920.ate lõpu ja 1930.ate alguse diplomaatias suunaga Euroopa ning sõjaliste pingete taustal sõlmis Nõukogude Liit 1939. aastal Saksamaaga mittesissetungilepingu (Molotovi–Ribbentropi pakt), mis sisaldas ka salajast protokolli mõjusfääride jagamiseks Ida-Euroopas. Stalin tungisPoolasisse 18. septembril 1939. aastal. Nõukogude sõdurid sisenesid Poola idapiirkondadesse täpsustavalt pärast Saksamaa rünnakut läänest (sisse- ja kaotuse kuupäevade kajastamises võivad allikad erineda).
Teises maailmasõjas oli Stalini roll muutlik: kuni 1941. aasta juunini püsis riik formaalselt rahu seisukorras Saksamaaga, kuni Wehrmacht ründas Nõukogude Liitu 22. juunil 1941. Pärast seda kujunes Nõukogudest üks otsustavatest vastupanijõududest Hitleri saksa vastu. Sõda maksis Nõukogude Liidule kätte äärmiselt kõrge hinna — miljoneid sõjaväelasi ja tsiviilelanikke hukkus või kannatas. Võidu järel (1945) laienes Nõukogude mõjuvõim Ida-Euroopas: seal vankumatult asutati rida sotsialistlikke sõsarriike, mis kujunesid külma sõja vastasseisu ühtsaks eesliiniks Lääne ja Ida vahel.
Pärastsõjaaeg ja pärand
Pärast II maailmasõda jätkas Stalin riigi militariseerimist ja poliitilist kontrolli tugevdamist. Ta oli võtmefiguurina ka külma sõja algfaasis, kus Nõukogude Liit vastandunud lääneriikidele. Samal ajal jätkus repressioonide süsteem — nii sise- kui ka välispoliitilised oponendid ei leidnud poliitilist ruumi.
Stalini surm 5. märtsil 1953 tähistas murrangut: järgnevatel aastatel algas destalinisatsioon, mille esimeseks tuntud sammuks oli Nikita Hruštšovi 1956. aasta ülestunnistused Stalini kuritegudest. Stalini pärand on endiselt vastuoluline: teda tunnustatakse selle eest, et ta viis Nõukogude Liidu suureks tööstusjõuks ja mängis määravat rolli Euroopa faasi sõja võitmises, samas mõistetakse hukka tema julmuse, massirepressioonide ja inimõiguste rikkumiste pärast.
Hinnang ja uurimistöö
Ajaloolased ja ühiskondlikud vaatajad arutavad Stalini mõju süstemaatiliselt: tema poliitikad muutsid ühiskondlikku ja majanduslikku struktuuri pöördumatult, kuid nendega kaasnesid suured inimkannatused. Uurimistöö jätkub — arhiiviandmete avamine, uued demograafilised ja arhivalised uuringud annavad pidevalt täpsemaid hinnanguid nii vastuoludele kui ka konkreetsetele otsuste tagajärgedele.
Lisaks: tema isiku ja valitsemise üksikasjade, repressioonidega seotud arvuennustuste ja rahvusvahelise poliitika nüansside kohta leidub palju uurimusi; soovitatav on tutvuda mitme allikaga, et saada tasakaalustatud ja faktipõhine ülevaade.
Stalini nimi
Stalin sündis kui Ioseb Besarionis dzе Jughashvili või Iosif Džugashvili. Ta hakkas end 1912. aastal Staliniks kutsuma.
- Vene keeles: Ио́сиф Виссарио́нович Ста́лин - Iosif Vissarionovitš Stalin; sündinud Джугашвили - Džugashvili.
- Gruusia keeles: იოსებ ბესარიონის ძე ჯუღაშვილიი - Ioseb Jughashvili
- Jossif Stalin
Varajane elu
Ioseb Vissarionovitš Džugašvili sündis väikeses ühetoalises majas Goris, Gruusias. Tema isa valmistas ja parandas kingi. Tema isa oli sageli purjus ja lõi oma naist ja poega, kuni suri 1890. aastal kakluses. Joosepil olid noorena rõuged. See jättis tema näole armid. Hiljem muudeti sageli fotosid, et varjata armi. Ka tema vasak käsi oli õnnetuse tõttu lühem. Ta sai hariduse Gori kirikukoolis. Stalin õppis preestriks Tbilisis asuvas seminaris (preestrite kool). Ta oli aktiivne üliõpilane, kes luges palju raamatuid, eriti raamatuid, mida seminaris ei lubatud. Nende hulka kuulusid ka Karl Marxi raamatud. Ta liitus 1898. aastal marksistliku rühmitusega Mesame Dasi ehk Kolmanda grupiga.
Revolutsiooniline
Ta lahkus koolist 1899. aastal ja asus tööle Tbilisi Füüsikainstituudis. Ta liitus rühmadega, mis püüdsid alustada revolutsiooni tsaari kõrvaldamiseks. Nad tahtsid teistsugust valitsust. Politsei korraldas 1901. aastal tema majas reidi, kui ta jahtis valitsuse vastaseid inimesi. Stalin põgenes, kuid läks peitu, et politsei ei saaks teda leida. Ta korraldas valitsusvastaseid tegevusi, näiteks maipäeva marsse ja proteste. Temast sai bolševik. Ta toetas vägivaldset revolutsiooni ja ei toetanud menshevikke. Salapolitsei tabas ta 1902. aasta aprillis ja pagendas ta ilma kohtuprotsessita Siberisse. Ta elas Novaja Uda külas.
Ta põgenes peagi Siberist. See tõi kaasa mitmeid hilisemaid väiteid, et ta oli politseispioon. Teise bolševiku, Stalini rivaali Stephan Šaumjani arreteerimine suurendas neid uskumusi. 1905. aasta lõpus läks ta Soomes kohtumisele ja kohtus Vladimir Iljitš Leniniga. Lenin ei olnud selline, nagu Stalin oli oodanud. Valitsus arreteeris ja pagendas Stalinit järgmise kümne aasta jooksul mitu korda. See suurendas tema võimu bolševike parteis ja 1912. aastal valiti ta partei Keskkomiteesse. Ta edutati Peterburi ametikohale.
Sekretär
Stalin oli bolševike partei liige, kuid ei osalenud 1917. aasta Vene revolutsioonis kuigi palju. Ta kirjutas ja toimetas partei ajalehte Pravda. Tal oli kommunistlikus parteis mitmeid korralduslikke ülesandeid. Aastal 1922 sai temast peasekretär. Ta suutis anda tööd inimestele, kes talle kommunistlikus parteis meeldisid. Need toetajad aitasid tal saada liidriks pärast Vladimir Lenini surma 1924. aastal.
Toiduained ja põllumajandus
Stalin püüdis talusid kollektiviseerida. Kollektiviseerimine tähendas kõigi talude omanikelt maa äravõtmist ja selle ühendamist valitsuse hallatavateks suurfarmideks. Kommunistlikud ametnikud lasid seejärel talunikel uutes taludes tööd teha ja käskisid neil saagi valitsusele üle anda.
Kollektiviseerimine ei toiminud hästi. Aastatel 1932-33 oli näljahäda, milles surid miljonid inimesed. Kuna põllumeestele ei makstud palju raha ja kõik, mida nad kasvatasid, läks riigile, ei andnud töölised oma parima. Parim põllumajandus töötas väga väikestel maatükkidel, mis anti talupoegadele, et nad saaksid kasvatada seda, mis neile meeldib. Nendel maatükkidel võisid talunikud jätta endale selle, mida nad kasvatasid. 1938. aastal moodustasid need maatükid 4% nõukogude põllumaast. Siiski kasvatasid nad 20% selle toodangust.
Teine suur näljahäda oli Nõukogude Liidus aastatel 1946-1947. Tingimused olid põhjustatud põuast, mida halvendasid Teise maailmasõja põhjustatud laastamised. Viljasaak oli 1946. aastal 39,6 miljonit tonni - vaevalt 40% 1940. aasta saagist.
Massilised hukkamised
"Töölisklassi vaenlaste" kõrvaldamiseks algatas Stalin "Suure puhastuse". Aastatel 1934-1939 vangistati üle miljoni inimese ja hukati vähemalt 700 000 inimest. Hukatud olid ka enamik Punaarmee kindralitest, keda Stalin pidas ohuks oma valitsemisele. See nõrgestas oluliselt armeed Wehrmachti Nõukogude Liidu vastu suunatud pealetungi esimestel kuudel 1941. aastal.
Teine maailmasõda
Stalin tegi koostööd Saksa natside juhi Adolf Hitleriga. Hitler aga vihkas kommunismi. Pärast Prantsusmaa vallutamist ja neutraliseerimist ründas Saksamaa Nõukogude Liitu. Pärast operatsiooni Barbarossa sissetungi alustas NSV Liit koostööd lääneliitlastega, et Saksamaad võita. Lõpuks kaotas Saksamaa, kuid NSVL sai rohkem kaotusi kui ükski teine riik sõja ajal.
Kui Teine maailmasõda oli lõppenud, okupeeris Nõukogude armee paljud Euroopa riigid, näiteks Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari ja osa Saksamaast. Nad surusid nendele riikidele peale marksismi-leninismi. Seda tehti Ameerika ja Briti valitsuste soovide ja protestide vastaselt.
Stalin valitses Nõukogude Liitu kuni oma surmani. Samuti militariseeris ta Venemaa, suunates riigi aega ja energiat relvadele, sõidukitele ja relvajõududele.
Stalin suri 5. märtsil 1953. Ametlikult öeldi, et selle põhjuseks oli insult. 2003. aastal väitis aga rühm vene ja ameerika ajaloolasi, et Stalinit mürgitati tugeva rotimürgiga varfariiniga, tõenäoliselt nende meeste poolt, kes võtsid valitsuse üle pärast Stalini surma. Lavrenti Beria juhtimisel olid need Vjatšeslav Molotov ja Georgi Malenkov. Nikita Krustšov alustas hiljem protsessi, mida nimetati "de-staliniseerimiseks", mis tähendas suure osa Stalini loodud poliitilise süsteemi lahtivõtmist. Stalin mõisteti hukka kui türann. Pärast oma konkurentide üleelamist ja võitmist kehtestas Krustšov isikliku kontrolli valitsuse üle, mis oli võrreldav Stalini omaga, isegi kui ta ei läinud miljonite inimeste mõrvamisega nii kaugele.
Stalin on vastuoluline tegelane ajaloos. Paljud ajaloolased peavad teda halastamatuks diktaatoriks, teised aga kiidavad teda kui Nõukogude riigi isa. Teda on kritiseeritud tema rolli eest holodomoris. Hiljutise (2008. aasta) Venemaa küsitluse kohaselt on ta Venemaa ajaloo kolmas kõige populaarsem isik. 2006. aasta küsitluse kohaselt pidasid peaaegu pooled Venemaa täiskasvanutest Jossif Stalinit heaks inimeseks.
1941. aasta sõjapropagandaportree Stalinist
Seotud leheküljed
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Jossif Vissarionovitš Stalin?
V: Jossif Vissarionovitš Stalin oli Gruusia poliitik, kes sai Nõukogude Liidu juhiks 1922. aastast kuni oma surmani 1953. aastal.
K: Kes asendas Vladimir Leninit Nõukogude Liidu juhina?
V: Stalin asendas Vladimir Leninit Nõukogude Liidu juhina.
Küsimus: Millise valitsuse lõi Stalin?
V: Stalin lõi valitsemisvormi, mida hiljem nimetati stalinismiks.
K: Millal tungis ta Poolasse?
V: Ta vallutas Poola 18. septembril 1939. aastal.
K: Kuidas ta reageeris Saksamaa sissetungile Nõukogude Liitu?
V: Ta juhtis verist sõda Saksamaa vastu, mida tuntakse operatsioon Barbarossa nime all, pärast seda, kui nad tungisid Nõukogude Liitu.
K: Mis juhtus pärast Teise maailmasõja lõppu?
V: Pärast Teise maailmasõja lõppu sai Stalin kontrolli kogu Ida-Euroopa, sealhulgas osa Saksamaast, ning rajas rea lojaalseid marksistlik-leninistlikke üheparteiriike, laiendades oma võimu ja määrates Nõukogude Liidu positsiooni suurriigina.
K: Kuidas nimetati tema mõtteviisi?
V: Tema mõtteviisi nimetati marksismi-leninismiks.
