Jossif Stalin sündis Ioseb Besarionis dze Jughashvili nime all Goris, Gruusias, Vene impeeriumis (18. detsember 1878 – 5. märts 1953). Ta oli Gruusia päritolu revolutsionäär ja poliitik, kellest sai Nõukogude Liidu tegelik juht 1920.ate lõpust kuni oma surmani. Ametlikult oli ta partei ja riigi kõrgetel ametikohtadel juba 1922. aastast; ta asus ülesannetele, mis võimaldasid tal pärast Vladimir Lenini Nõukogude juhtimisaja lõppu (Lenini surm 1924) samm-sammult koondada võimu enda kätte. Tema juhtimisstiili ja poliitikat hakati hiljem nimetama stalinismiks, mis tähistas tugevat keskvalitsuse kontrolli, kiirendatud industrialiseerimist ning laiaulatuslikku poliitilist repressiooni.

Varajane elu ja revolutsiooniline tegevus

Jughashvili õppis seminari Tbilisis, kust teda varakult mõjutasid marksistlikud ideed. Ta osales bolševike eelses ja varajases tegevuses, võttis osa allmaakaubandusest, organiseeris agitatsiooni ja varjatud revolutsioonilist tööd. Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni oli ta kõrgeimas parteiaparaadis ning sai 1922. aastal Kommunistliku Partei peasekretäri ametikoha, mis andis talle kontrolli partei administratiivse aparatuuri üle — see osutus võtmetähtsusega tema hilisemas võimu konsolideerimises.

Tõus võimule ja võimu koondamine

1920.ate lõpus ja 1930.atel kõrvaldati Stalini vastased parteis järk-järgult kas poliitilise surve, parteisiseste taktikaliste liigutuste või repressioonide kaudu. Ta kasutas ametlikke positsioone, fraktsioonide vastasseise ja isiklikke alluvussuhteid, et kinnistada kontrolli. 1930.ate alguses oli Stalin Moskva tegelik diktaator — otsuste langetaja nii parteis kui riigis.

Majanduspoliitika: industrialiseerimine ja kollektiviseerimine

Stalini valitsus viis ellu jõulise industrialiseerimise poliitika, mida ellu viidi peamiselt viieaastaplaanide kaudu. Eesmärgiks oli kiiresti muuta peamiselt põllumajanduslik riik tööstuslikuks suurjõuks. Samal ajal suruti läbi kollektiviseerimine — maal elavate talupoegade ühiste põllumajandusettevõtete (kolhooside ja sovhooside) loomine. Need poliitikad tõid kaasa suurt majanduskasvu tööstuses, kuid ka laialdasi inimkannatusi: kollektiviseerimine, sunniviisiline toiduvarude ümberjaotamine ja hankesüsteemid põhjustasid näljahädasid, eriti rängalt kannatasid Ukraina, Põhja-Kaukaasia ja Kesk-Aasia piirkonnad 1932–33. aastatel.

Poliitiline repressioon ja terror

Stalini režiim kasutas laiaulatuslikku vägivalla- ja karistussüsteemi, et likvideerida tegelik või võimalik vastuseis. 1936–1938 toimunud suured repressioonid (nn Suur Puhastus) hõlmasid partei, sõjaväe ja ühiskonna eliidi massilisi arreteerimisi, näitlevaid show-protseesse, kohtuprotsesse ja hukkamisi. Repressioonide läbiviimisel mängis võtmerolli julgeolekuorgan NKVD. Miljonid saadeti vangilaagritesse (GULAG), kus paljude elu ja tervis hävitati. Reaalsed ohvrid ja hukkunute arvud on ajaloolaste vahel vaidluse objekt, kuid mõju ühiskonnale oli traagiline ja pikaajaline.

Teine maailmasõda

1920.ate lõpu ja 1930.ate alguse diplomaatias suunaga Euroopa ning sõjaliste pingete taustal sõlmis Nõukogude Liit 1939. aastal Saksamaaga mittesissetungilepingu (Molotovi–Ribbentropi pakt), mis sisaldas ka salajast protokolli mõjusfääride jagamiseks Ida-Euroopas. Stalin tungisPoolasisse 18. septembril 1939. aastal. Nõukogude sõdurid sisenesid Poola idapiirkondadesse täpsustavalt pärast Saksamaa rünnakut läänest (sisse- ja kaotuse kuupäevade kajastamises võivad allikad erineda).

Teises maailmasõjas oli Stalini roll muutlik: kuni 1941. aasta juunini püsis riik formaalselt rahu seisukorras Saksamaaga, kuni Wehrmacht ründas Nõukogude Liitu 22. juunil 1941. Pärast seda kujunes Nõukogudest üks otsustavatest vastupanijõududest Hitleri saksa vastu. Sõda maksis Nõukogude Liidule kätte äärmiselt kõrge hinna — miljoneid sõjaväelasi ja tsiviilelanikke hukkus või kannatas. Võidu järel (1945) laienes Nõukogude mõjuvõim Ida-Euroopas: seal vankumatult asutati rida sotsialistlikke sõsarriike, mis kujunesid külma sõja vastasseisu ühtsaks eesliiniks Lääne ja Ida vahel.

Pärastsõjaaeg ja pärand

Pärast II maailmasõda jätkas Stalin riigi militariseerimist ja poliitilist kontrolli tugevdamist. Ta oli võtmefiguurina ka külma sõja algfaasis, kus Nõukogude Liit vastandunud lääneriikidele. Samal ajal jätkus repressioonide süsteem — nii sise- kui ka välispoliitilised oponendid ei leidnud poliitilist ruumi.

Stalini surm 5. märtsil 1953 tähistas murrangut: järgnevatel aastatel algas de­stalinisatsioon, mille esimeseks tuntud sammuks oli Nikita Hruštšovi 1956. aasta ülestunnistused Stalini kuritegudest. Stalini pärand on endiselt vastuoluline: teda tunnustatakse selle eest, et ta viis Nõukogude Liidu suureks tööstusjõuks ja mängis määravat rolli Euroopa faasi sõja võitmises, samas mõistetakse hukka tema julmuse, massirepressioonide ja inimõiguste rikkumiste pärast.

Hinnang ja uurimistöö

Ajaloolased ja ühiskondlikud vaatajad arutavad Stalini mõju süstemaatiliselt: tema poliitikad muutsid ühiskondlikku ja majanduslikku struktuuri pöördumatult, kuid nendega kaasnesid suured inimkannatused. Uurimistöö jätkub — arhiiviandmete avamine, uued demograafilised ja arhivalised uuringud annavad pidevalt täpsemaid hinnanguid nii vastuoludele kui ka konkreetsetele otsuste tagajärgedele.

Lisaks: tema isiku ja valitsemise üksikasjade, repressioonidega seotud arvuennustuste ja rahvusvahelise poliitika nüansside kohta leidub palju uurimusi; soovitatav on tutvuda mitme allikaga, et saada tasakaalustatud ja faktipõhine ülevaade.