Jossif Stalin

Stalini nimi

Stalin sündis kui Ioseb Besarionis dzе Jughashvili või Iosif Džugashvili. Ta hakkas end 1912. aastal Staliniks kutsuma.

• Vene keeles: Ио́сиф Виссарио́нович Ста́лин - Iosif Vissarionovitš Stalin; sündinud Джугашвили - Džugashvili.
• Gruusia keeles: იოსებ ბესარიონის ძე ჯუღაშვილიი - Ioseb Jughashvili
• Jossif Stalin

Varajane elu

Ioseb Vissarionovitš Džugašvili sündis väikeses ühetoalises majas Goris, Gruusias. Tema isa valmistas ja parandas kingi. Tema isa oli sageli purjus ja lõi oma naist ja poega, kuni suri 1890. aastal kakluses. Joosepil olid noorena rõuged. See jättis tema näole armid. Hiljem muudeti sageli fotosid, et varjata armi. Ka tema vasak käsi oli õnnetuse tõttu lühem. Ta sai hariduse Gori kirikukoolis. Stalin õppis preestriks Tbilisis asuvas seminaris (preestrite kool). Ta oli aktiivne üliõpilane, kes luges palju raamatuid, eriti raamatuid, mida seminaris ei lubatud. Nende hulka kuulusid ka Karl Marxi raamatud. Ta liitus 1898. aastal marksistliku rühmitusega Mesame Dasi ehk Kolmanda grupiga.

Revolutsiooniline

Ta lahkus koolist 1899. aastal ja asus tööle Tbilisi Füüsikainstituudis. Ta liitus rühmadega, mis püüdsid alustada revolutsiooni tsaari kõrvaldamiseks. Nad tahtsid teistsugust valitsust. Politsei korraldas 1901. aastal tema majas reidi, kui ta jahtis valitsuse vastaseid inimesi. Stalin põgenes, kuid läks peitu, et politsei ei saaks teda leida. Ta korraldas valitsusvastaseid tegevusi, näiteks maipäeva marsse ja proteste. Temast sai bolševik. Ta toetas vägivaldset revolutsiooni ja ei toetanud menshevikke. Salapolitsei tabas ta 1902. aasta aprillis ja pagendas ta ilma kohtuprotsessita Siberisse. Ta elas Novaja Uda külas.

Ta põgenes peagi Siberist. See tõi kaasa mitmeid hilisemaid väiteid, et ta oli politseispioon. Teise bolševiku, Stalini rivaali Stephan Šaumjani arreteerimine suurendas neid uskumusi. 1905. aasta lõpus läks ta Soomes kohtumisele ja kohtus Vladimir Iljitš Leniniga. Lenin ei olnud selline, nagu Stalin oli oodanud. Valitsus arreteeris ja pagendas Stalinit järgmise kümne aasta jooksul mitu korda. See suurendas tema võimu bolševike parteis ja 1912. aastal valiti ta partei Keskkomiteesse. Ta edutati Peterburi ametikohale.

Sekretär

Stalin oli bolševike partei liige, kuid ei osalenud 1917. aasta Vene revolutsioonis kuigi palju. Ta kirjutas ja toimetas partei ajalehte Pravda. Tal oli kommunistlikus parteis mitmeid korralduslikke ülesandeid. Aastal 1922 sai temast peasekretär. Ta suutis anda tööd inimestele, kes talle kommunistlikus parteis meeldisid. Need toetajad aitasid tal saada liidriks pärast Vladimir Lenini surma 1924. aastal.

Toiduained ja põllumajandus

Stalin püüdis talusid kollektiviseerida. Kollektiviseerimine tähendas kõigi talude omanikelt maa äravõtmist ja selle ühendamist valitsuse hallatavateks suurfarmideks. Kommunistlikud ametnikud lasid seejärel talunikel uutes taludes tööd teha ja käskisid neil saagi valitsusele üle anda.

Kollektiviseerimine ei toiminud hästi. Aastatel 1932-33 oli näljahäda, milles surid miljonid inimesed. Kuna põllumeestele ei makstud palju raha ja kõik, mida nad kasvatasid, läks riigile, ei andnud töölised oma parima. Parim põllumajandus töötas väga väikestel maatükkidel, mis anti talupoegadele, et nad saaksid kasvatada seda, mis neile meeldib. Nendel maatükkidel võisid talunikud jätta endale selle, mida nad kasvatasid. 1938. aastal moodustasid need maatükid 4% nõukogude põllumaast. Siiski kasvatasid nad 20% selle toodangust.

Teine suur näljahäda oli Nõukogude Liidus aastatel 1946-1947. Tingimused olid põhjustatud põuast, mida halvendasid Teise maailmasõja põhjustatud laastamised. Viljasaak oli 1946. aastal 39,6 miljonit tonni - vaevalt 40% 1940. aasta saagist.

Massilised hukkamised

"Töölisklassi vaenlaste" kõrvaldamiseks algatas Stalin "Suure puhastuse". Aastatel 1934-1939 vangistati üle miljoni inimese ja hukati vähemalt 700 000 inimest. Hukatud olid ka enamik Punaarmee kindralitest, keda Stalin pidas ohuks oma valitsemisele. See nõrgestas oluliselt armeed Wehrmachti Nõukogude Liidu vastu suunatud pealetungi esimestel kuudel 1941. aastal.

Teine maailmasõda

Stalin tegi koostööd Saksa natside juhi Adolf Hitleriga. Hitler aga vihkas kommunismi. Pärast Prantsusmaa vallutamist ja neutraliseerimist ründas Saksamaa Nõukogude Liitu. Pärast operatsiooni Barbarossa sissetungi alustas NSV Liit koostööd lääneliitlastega, et Saksamaad võita. Lõpuks kaotas Saksamaa, kuid NSVL sai rohkem kaotusi kui ükski teine riik sõja ajal.

Kui Teine maailmasõda oli lõppenud, okupeeris Nõukogude armee paljud Euroopa riigid, näiteks Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari ja osa Saksamaast. Nad surusid nendele riikidele peale marksismi-leninismi. Seda tehti Ameerika ja Briti valitsuste soovide ja protestide vastaselt.

Stalin valitses Nõukogude Liitu kuni oma surmani. Samuti militariseeris ta Venemaa, suunates riigi aega ja energiat relvadele, sõidukitele ja relvajõududele.

Stalin suri 5. märtsil 1953. Ametlikult öeldi, et selle põhjuseks oli insult. 2003. aastal väitis aga rühm vene ja ameerika ajaloolasi, et Stalinit mürgitati tugeva rotimürgiga varfariiniga, tõenäoliselt nende meeste poolt, kes võtsid valitsuse üle pärast Stalini surma. Lavrenti Beria juhtimisel olid need Vjatšeslav Molotov ja Georgi Malenkov. Nikita Krustšov alustas hiljem protsessi, mida nimetati "de-staliniseerimiseks", mis tähendas suure osa Stalini loodud poliitilise süsteemi lahtivõtmist. Stalin mõisteti hukka kui türann. Pärast oma konkurentide üleelamist ja võitmist kehtestas Krustšov isikliku kontrolli valitsuse üle, mis oli võrreldav Stalini omaga, isegi kui ta ei läinud miljonite inimeste mõrvamisega nii kaugele.

Stalin on vastuoluline tegelane ajaloos. Paljud ajaloolased peavad teda halastamatuks diktaatoriks, teised aga kiidavad teda kui Nõukogude riigi isa. Teda on kritiseeritud tema rolli eest holodomoris. Hiljutise (2008. aasta) Venemaa küsitluse kohaselt on ta Venemaa ajaloo kolmas kõige populaarsem isik. 2006. aasta küsitluse kohaselt pidasid peaaegu pooled Venemaa täiskasvanutest Jossif Stalinit heaks inimeseks.

1941. aasta sõjapropagandaportree Stalinist

Seotud leheküljed

• Vladimir Lenin
• Tihhon Khrennikov
• Leon Trotski