Holodomor (1932–1933) – Ukraina inimtekkeline näljahäda ja väidetav genotsiid

Holodomor (ukraina keeles Голодомор, mis tähendab "näljahammustus") oli inimtekkeline näljahäda, mis toimus Ukrainas 1932. ja 1933. aastal. Sel ajal oli Ukraina osa Nõukogude Liidust. Holodomoris suri nälga umbes seitse miljonit inimest.

Jossif Stalin oli kommunistliku Nõukogude Liidu juht ja diktaator. Ta sundis Nõukogude Liidu talunikke muutma oma põllumajandusettevõtteid, seejärel püüdis ta panna talunikke tegema rohkem tööd valitsuse omanduses olevates põllumajandusettevõtetes, vähem raha eest. Paljud inimesed Ukrainas ei tahtnud sellega kaasa minna. Kui Ukrainas oli näljahäda, keeldus Stalin Ukraina inimesi aitamast. Selle asemel võttis valitsus inimestelt toidu ära. Toiduainete korjamine põldude pinnalt muutus ebaseaduslikuks (seadusega vastuolus olevaks). Valitsus püüdis ka takistada inimestel toidu otsimiseks mööda riiki ringi liikuda.

Teadlased ja poliitikud, kes kasutavad sõna holodomor, ütlevad, et näljahäda oli inimtekkeline, see oli genotsiid; mõned peavad tohutut inimkaotust võrreldavaks holokaustiga. Nad väidavad, et nõukogude poliitika oli rünnak Ukraina rahvusluse tõusu vastu ja seetõttu on tegemist genotsiidiga.

Teised teadlased ütlevad, et holodomor oli Stalini poolt alustatud kiire ja ulatusliku industrialiseerimise ootamatu tagajärg, mis tõi põllumeestele ja riigile radikaalseid majanduslikke muutusi ja mida ei tehtud meelega.

Põhjused ja meetmed

Holodomori taustaks olid Nõukogude Liidu suuremahulisemad poliitikad 1920.–1930. aastatel. Peamised tegurid, mis näljahäda põhjustasid või seda süvendasid, olid:

• Kolhooside ja sovhooside sundkollektiviseerimine: talupidajate jõuline liitmine suurtesse riiklikesse või kollektiivsetesse majapidamistesse muutis põllumajanduse tootmisviisi.
• Suurtootmiseks võetud toidukorv: riik kehtestas väga kõrged teravilja- ja maksukohustused (mahakogumised), mis jätsid talupidajatele vähe oma tarbeks.
• Toiduainete konfiskeerimine ja mustad nimekirjad: külasid, mis ei täitnud kogumisvõtmeid, võidi panna sanktsioneeritud nimekirjadesse (isolatsioon, transpordisulg), mis süvendas nälga.
• Ränne ja abivahendite keelamine: inimestel keelati tihti lahkuda näljahädapiirkondadest abi otsima, ning kadusid piirangud, mis takistasid abi saabumist.
• Ekspordi jätkumine: vaatamata sisemisele näljahädale jätkus Nõukogude Liit osaliselt teravilja eksport välismaale, mis on üks põhjusi, miks paljud ajaloolased näevad poliitilist otsusteraalsust.

Näljahäda käik ja ulatus

Näljahäda haaras eeskätt Ukraina SSR-i põllumajanduspiirkondi, kuid samuti kannatasid rängalt ka Läti, Venemaa lõunaosad ja Kazahstan. Surnute arvude hindamine on keeruline ja ajaloolased annavad erinevaid hinnanguid: madalamad hinnangud algavad umbes 3–4 miljonist, kõrgemad ulatuvad kuni 7–8 miljoni inimeseni, kui arvestada ka kõrvalmõjusid ja alaraporteeritud andmeid. Nälg tõi kaasa mitte ainult suremuse, vaid ka suuri sotsiaalseid tagajärgi — perede lagunemise, sundrände, rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuripärandi kahjustamise.

Ajaloolaste ja poliitikute arutelu

Või välja tuua kaks peamist tõlgendusliini:

• Genotsiidi interpretatsioon: paljud ajaloolased, Ukraina ametivõimud ja mitmed riigid on tunnistanud Holodomori genotsiidina. Selle argumentide kohaselt oli näljahäda osaliselt eesmärgipärane kampaania Ukraina talupoegade ja rahvusliku intelligentsi vastu, mille eesmärk oli murda Ukraina rahvuslik liikumine ja vastupanu Moskva poliitikale.
• Poliitika ja majanduslikud eksimused: teised teadlased rõhutavad, et tegu oli rumalate ja jõhkrate, kuid mitte tingimata ettemõeldud genotsiidi poliitiliste tagajärgedega. Nende seisukoht on, et massiline suremus oli kollektiviseerimise ja industrialiseerimise juhitava poliitika soovimatu tagajärg ning juhtkonna paratamatu eksitus või hoolimatus.

Tõendid, nagu valitsuse korraldused, kogumiskorraldused ja piirangud rändele, on uuritud ja neist juhitakse vastuolulisi järeldusi. See on teinud Holodomori uurimise poliitiliselt tundlikuks ja akadeemiliselt viljakaks teemaks.

Rahvusvaheline tunnustamine ja mälestus

Holodomori mälestus on Ukrainas ja muujal maailmas oluline teema. Paljud riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid on ametlikult tunnustanud Holodomorit genotsiidina, teised on hoidnud tagasi või toonitanud, et küsimus vajab täiendavat ajaloolist selgitust. Ukrainas on iga-aastane mälestuspäev — Holodomori mälestuspäev — mis toimub tavaliselt novembris (neljas laupäev), ning Kiievis asub Holodomori muuseum ja mälestuskompleks.

Tagajärjed ja pärand

Holodomor jättis sügava jälje Ukraina ühiskonnale: demograafilised kaod, psühholoogilised traumad, maaelanikkonna struktuuri muutused ja rahvusliku eneseteadvuse süvenemine. Pikaajaliselt mõjutas näljahäda Ukraina suhet Moskvaga ja on olnud keskseks teemaks iseseisvuse ja rahvusliku ajalookirjutuse kujunemisel.

Kokkuvõte

Holodomor oli traagiline periood 1932–1933. aastatel, mil miljonid inimesed kaotasid elu. Selle põhjused ja vastutuse määr on endiselt ajaloouurijate ja poliitikute vahel vaidluse all: küsimus, kas tegu oli sihise genotsiidiga või peamiselt poliitiliste ja majanduslike otsuste katastroofilise tagajärjega, ei ole täielikult lõplikult lahendatud. Sellegipoolest on Holodomori mälestus ja selle uurimine tähtis nii ajaloolise tõe selgitamiseks kui ka ohvrite austamiseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on holodomor?

K: Kes oli sel ajal Nõukogude Liidu juht?

K: Mida tegi Stalin Nõukogude Liidu talunikega?

K: Kuidas reageeris Stalin näljahädale Ukrainas?

K: Kas selle üle, kas sel ajal toimunut võib pidada genotsiidiks või mitte, vaieldakse?

Otsing