Kommunism

Ajalugu

1848. aastal kirjutasid Karl H. Marx ja Friedrich Engels "Kommunistliku manifesti". See oli lühike raamat kommunismi põhiideedega. Enamik sotsialistidest ja kommunistidest kasutab seda raamatut tänapäevalgi, et aidata neil mõista poliitikat ja majandust. Paljud mittekommunistid loevad seda samuti, isegi kui nad ei nõustu kõigega selles sisalduvaga.

Karl Marx ütles, et selleks, et ühiskond muutuks kommunistlikuks eluviisiks, peab toimuma muutuste periood. Selle perioodi jooksul valitseksid ühiskonda töölised. Marx oli väga huvitatud 1870. aasta Pariisi kommuuni kogemusest, kui Pariisi töölised juhtisid linna pärast Prantsuse armee lüüasaamist Preisimaa armee poolt. Ta arvas, et see praktiline kogemus on tähtsam kui erinevate radikaalsete rühmituste teoreetilised seisukohad.

Paljudele rühmadele ja üksikisikutele meeldisid Marxi ideed. Kahekümnenda sajandi alguseks tekkis ülemaailmne sotsialistlik liikumine, mida nimetati sotsiaaldemokraatiaks. See oli mõjutatud tema ideedest. Nad väitsid, et eri riikide töölistel on omavahel rohkem ühist kui töölistel oma riigi ülemustega. 1917. aastal juhtisid Vladimir Lenin ja Leon Trotski oktoobrirevolutsiooni ajal Vene rühma, mida nimetati enamlasteks. Nad vabanesid Venemaa ajutisest valitsusest, mis oli moodustatud pärast veebruarirevolutsiooni tsaari (keisri) vastu. Nad asutasid Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu, mida nimetatakse ka Nõukogude Liiduks või NSVLiks.

Nõukogude Liit oli esimene riik, mis väitis, et on loonud töölisriigi. Tegelikkuses ei saanud see riik kunagi kommunistlikuks nii, nagu Marx ja Engels kirjeldasid.

20. sajandil püüdsid paljud inimesed luua töölisriike. 1940. aastate lõpus toimus ka Hiinas revolutsioon ja loodi uus valitsus, mille juhiks oli Mao Zedong. Kuuba saarel toimus 1950. aastatel revolutsioon ja loodi uus valitsus, mille juhiks oli Fidel Castro. Ühel ajal oli selliseid riike palju ja tundus, et kommunism võidab. Kuid kommunistlike parteide valitsused ei kasutanud oma valitsustes demokraatiat, mis on sotsialismi ja kommunismi väga oluline osa. Selle tõttu eraldusid valitsused rahvast, mis tegi kommunismi keeruliseks. See tõi kaasa ka erimeelsusi ja lõhestumist riikide vahel.

1960. aastateks oli kolmandik maailma riikidest kukutanud kapitalismi ja püüdis ehitada kommunismi. Enamik neist riikidest järgis Nõukogude Liidu mudelit. Mõned järgisid Hiina mudelit. Ülejäänud kaks kolmandikku maailmast elas endiselt kapitalismis, mis tõi kaasa ülemaailmse lõhe kapitalistlike ja kommunistlike riikide vahel. Seda nimetati "külmaks sõjaks", sest seda ei peetud mitte relvade või armeede, vaid konkureerivate ideede abil. See oleks võinud aga kujuneda suureks sõjaks. 1980. aastatel võistlesid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit selle nimel, kellel on suurim armee ja kõige ohtlikumad relvad. Seda nimetati "võidurelvastumiseks". President Ronald Reagan nimetas kommunistlikke riike, nagu Nõukogude Liit, "kurja impeeriumiks", sest talle ei meeldinud kommunism.

Alates 1989. aastast, kui Berliini müür langetati, on enamik varem kommunistlikke riike pöördunud tagasi kapitalismi juurde. Kommunismil on nüüd maailmas palju vähem mõju. 1991. aastal lagunes Nõukogude Liit. Siiski elab umbes viiendik maailma inimestest endiselt kommunistliku partei kontrolli all olevates riikides. Enamik neist inimestest elab Hiinas. Teiste riikide hulka kuuluvad Kuuba, Vietnam, Laos ja Põhja-Korea. Kommunistlikud liikumised on ka Ladina-Ameerikas ja Lõuna-Aafrikas.

Karl Marx, kommunismi leiutaja


Friedrich Engels

Vaidlused

Paljud inimesed on kirjutanud oma ideid kommunismi kohta. Vladimir Lenin Venemaalt arvas, et peab olema grupp töökäsirevolutsionääre (mida nimetatakse avangardiks), kes juhivad sotsialistlikku revolutsiooni kogu maailmas ja loovad kommunistliku ühiskonna kõikjal. Leon Trotski, samuti Venemaalt, väitis, et sotsialism peab olema rahvusvaheline ja ei ole oluline, et see toimuks kõigepealt Venemaal. Samuti ei meeldinud talle Jossif Stalin, kellest sai pärast Lenini surma 1924. aastal NSV Liidu juht. Trotski sundis Stalin 1928. aastal Nõukogude Liidust lahkuma ja seejärel tapeti 1940. aastal. See hirmutas paljusid inimesi ja paljud kommunistid vaidlesid selle üle, kas see oli õige ja kelle ideid tuleks järgida.

Hiina Mao Zedong arvas, et Hiina ja teiste arengumaade revolutsiooni jaoks on olulised teised klassid, sest nende riikide töölisklassid olid väikesed. Mao kommunismi käsitlevaid ideid nimetatakse tavaliselt maoismiks või Mao Zedongi mõtteviisiks. Pärast Stalini surma 1953. aastal nägi Mao end kuni oma surmani 1976. aastal ülemaailmse kommunismi juhina. Tänapäeval juhib Hiina valitsust endiselt kommunistlik partei, kuid tegelikult on neil nn segamajandus. Nad on laenanud palju asju kapitalismist. Tänane Hiina valitsus ei järgi maoismi. Kuid mõnedele revolutsionääridele teistes riikides, nagu India ja Nepal, meeldivad endiselt tema ideed ja nad püüavad neid oma riikides kasutada.

Terminite kasutamine

Sõna "kommunism" ei ole väga konkreetne kirjeldus vasakpoolsete poliitiliste organisatsioonide kohta. Paljud end "kommunistlikuks" nimetavad erakonnad võivad tegelikult olla reformistlikumad (toetavad reforme ja aeglasi muutusi, mitte revolutsiooni) kui mõned end "sotsialistideks" nimetavad erakonnad. Paljud kommunistlikud erakonnad Ladina-Ameerikas on kaotanud palju liikmeid, sest need erakonnad teevad võimule saades teistsuguseid asju, kui nad lubasid. Tšiilis oli aastatel 1970-1973 Salvador Allende juhitud vasakpoolse Rahva Ühtsuse Koalitsiooni (erakondade rühmade) ajal Tšiili Kommunistlik Partei Tšiili Sotsialistlikust Parteist paremal. See tähendab, et see oli reformistlikum kui sotsialistlik partei.

Paljud kommunistlikud erakonnad kasutavad reformistlikku strateegiat. Nad ütlevad, et töölisklassi inimesed ei ole piisavalt organiseeritud, et teha oma ühiskonnas suuri muudatusi. Nad esitavad kandidaate, kes valitakse demokraatlikult. Kui kommunistid saavad valitud parlamenti või senatisse, siis hakkavad nad võitlema töölisklassi eest. See võimaldab töölisklassi inimestel muuta oma kapitalistlikku ühiskonda sotsialistlikuks.

Sümbolid ja kultuur

Punane värv on kommunismi sümbol kogu maailmas. Punane viiekandiline täht tähistab mõnikord ka kommunismi. Vasar ja sirp on tuntud kommunismi sümbol. See oli paljude kommunistlike riikide lippudel (vt artikli ülaosa). Mõnedele kommunistidele meeldib ka kasutada kogu kommunismi filosoofia sümbolina kuulsate kommunistide, näiteks Marxi, Lenini ja Mao Zedongi pilte.

Laul nimega "The Internationale" oli kommunismi rahvusvaheline laul. Selle muusika on igal pool sama, kuid laulu sõnad on tõlgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne versioon oli Nõukogude Liidu hümn 1922. aastast kuni 1944. aastani.

Sirp Nõukogude Liidu lipul näitab tööliste võitlust. Vasar lipus kujutab võitlust tööliste eest. Mõlema ristumine näitab nende toetust üksteisele.

Paljudes kommunistlikes ja endistes kommunistlikes riikides leidub ka eriline kunst ja arhitektuur. Sotsialistliku realismi stiilis tehtud maalid on sageli tehtud propaganda eesmärgil, et näidata riigi rahva ja poliitilise juhi täiuslikku versiooni. Sotsialistliku realismi stiilis tehtud kunst, näiteks näidendid, filmid, romaanid ja maalid näitavad töökäsi, õnnelikke ja hästi toituvaid tehasetöölisi ja talunikke. Selles stiilis filmid, näidendid ja romaanid jutustavad sageli lugusid töölistest või sõduritest, kes ohverdavad end oma riigi hüvanguks. Maalid näitasid sageli kangelasportreid või maastikke, millel on kujutatud tohutuid nisupõldusid. Stalinistlik arhitektuur pidi esindama riigi ja selle poliitilise juhi võimu ja hiilgust. Ka mõnedele mittekommunistidele meeldib selline kunst.

Märkimisväärsed inimesed

• Fidel Castro
• Nicolae Ceauşescu
• Mihhail Gorbatšov
• Che Guevara
• Erich Honecker
• Vladimir Lenin
• Karl Marx
• Friedrich Engels
• Jossif Stalin
• Ho Chi Minh
• Mao Tse-Tung
• Leon Trotski
• Josip Broz Tito
• Kim Jong Un
• Deng Xiaoping

Seotud leheküljed

• Antikapitalism
• Karl Marx
• Marksism
• Trotskism
• Kapitalism
• Sotsialism