Kommunism on sotsiaalne poliitiline liikumine. Selle eesmärk on luua ühiskonna versioon, mis põhineb tootmisvahendite ühisomandil ja ei tugine sotsiaalsetele klassidele ega rahale. Kommunismi teoorias tähendab see tavaliselt, et eraomand tootmisvahenditele (tehased, maa, suurkapital) asendatakse ühiskondliku või riikliku kontrolliga, et lõppkokkuvõttes saavutada klassivaba ja riigivaba ühiskond.

Eesmärk ja põhimõtted

Kommunistlike kirjanike ja mõtlejate sõnul on kommunismi eesmärk luua riigita, klassivaba ühiskond. Kommunistlikud mõtlejad usuvad, et see on võimalik, kui inimesed võtavad kodanluselt (valitsev klass, kes omab tootmisvahendeid) võimu ja kehtestavad tööliste kontrolli tootmisvahendite üle. Olulised põhimõtted on:

  • tootmisvahendite ühisomand või sotsiaalne omand;
  • klasside lõplik kaotamine ja sotsiaalne võrdsus;
  • vajaduse, mitte turu hindade alusel jagatud ressursid;
  • poliitiline võim töölisklassil või tööliste esindustel kuni üleminekuni päriskommunismi;
  • pikaajaline eesmärk: riigi kui repressiivse aparatuuri kadumine, kui sotsiaalsed erinevused kaovad.

Ajalugu ja areng

Kommunismi ideed said modernse vormi 19. sajandil, eelkõige Karl Marxi ja Friedrich Engelsi kirjutiste kaudu. Marx kirjeldas ajaloolist materialismi ja klassivõitluse teooriat ning ettepanekut, et töölisklass (proletariaat) võib asendada kapitalistliku süsteemi ja luua esmalt sotsialistliku ning lõpuks kommunistliku ühiskonna. Praktikas on kommunism läbinud mitmeid tõlgendusi ja arenguid, sealhulgas marksismi-leninismi, maoismi ja teisi suundumusi.

Tõlgendused ja suunad

Erinevad kommunistlikud liikumised ja parteid on rõhutanud eri aspekte: mõned prioriseerivad keskset juhtimist ja riiklikku plaanimist, teised rõhutavad revolutsioonilist massipoliitikat või põllumajanduse ja talupoegade rolli. Mõned tähtsamad suunad on:

  • Marksism: teoreetiline alus, mis analüüsib kapitalismi ja ettepanekuid selle ületamiseks;
  • Leninism: keskendub partei rollile revolutsioonis ja töölisklassi juhtimisse;
  • Marksism-leninism: kombineeritud ideoloogia, mida järgiti mitmetes riikides 20. sajandil;
  • Maoism: rõhutab talupoegade rolli ja jätkuvat revolutsiooni;
  • Juche: Põhja-Korea spetsiifiline ideoloogia, mis rõhutab iseseisvust ja juhtiva liidri rolli.

Rakendamine ja kriitika

Kommunismi rakendamine on ajalooliselt olnud vastuoluline. Mõnes riigis aitasid kommunistlikud revolutsioonid lõpetada monarhiaid, kolonialismi või feodaalseid suhteid ning tõid kaasa kiire industrialiseerimise ja massilise hariduse leviku. Teistes kohtades viisid katsetused kommunistliku juhtimise all aga autoritaarsete režiimideni, inimõiguste rikkumisteni, majandusliku ebaefektiivsuse ja mõnikord massilise vaesuse või näljahäda tekkeni. Kommunismi praktika on seetõttu olnud tugevate poliitiliste debatide ja kriitika objekt.

Kommunism ei ole indiviidivastane. Siiski ütleb ta, et otsused peaksid olema kasulikud kogu elanikkonnale, selle asemel, et olla kasulikud ainult mõnele osale inimestest riigis. Kritiseerijad rõhutavad aga, et praktikas on sageli puudunud demokraatlik kontroll ja vastutus, mis on viinud võimu koondumisele kitsasse eliiti.

20. ja 21. sajandi olukord

Alates 1992. aastast on viis riiki jäänud ametlikult kommunistliku ideoloogia alla. Neli neist järgivad marksismi-leninismi erinevaid vorme - Vietnam, Hiina, Kuuba ja Laos. Viies, Põhja-Korea, järgib nüüd ametlikult Juche-kommunismi, kuid nimetas end enne 1991. aastat samuti marksistlikuks-leninistlikuks. Paljud teised riigid loobusid sel ajal marksismist, kuna selle ebaõnnestunud elluviimine tõi kaasa ideaalide korruptsiooni ja viis autoritaarsuse, massilise vaesuse ja vägivaldsete kodusõdade tekkimiseni.

Tänapäeval on kommunismi pärand ja ideed endiselt osa globaalsest poliitilisest ja akadeemilisest diskursusest: neid arutatakse nii majandusliku ebavõrdsuse, sotsiaalse õigluse ja riigi rolli küsimustes kui ka ajaloopõhiste õppetundide valguses. Paljudes demokraatlikes riikides on olemas ka sotsialistlikud ja kommunistlikud parteid, mis osalevad poliitilises elus erineva programmiga.

Lühike kokkuvõte

  • Kommunismi eesmärk on klasside ja eraomandi lõpp tootmisvahendite üle ning lõpuks riigivaba ühiskonna saavutamine.
  • Teoreetiliselt rõhutab kommunism võrdsust, ühiskondlikku omandit ja kogu elanikkonna huvides tehtud otsuseid.
  • Praktiline rakendamine erinevates riikides on olnud mitmekesine ja sageli vastuoluline, tuues nii sotsiaalseid edusamme kui ka tõsiseid probleeme.