"Kurja impeerium" on termin, mida kasutas USA president Ronald Reagan (1911–2004) 1980. aastate alguses, et kirjeldada Nõukogude impeeriumi. Selle mõistega pidas ta silmas mitte ainult Nõukogude Liitu (NSV Liit) enda, vaid ka Nõukogude mõjuvälja kuuluvaid „vabariike” ning riike, mis kuulusid Vastastikuse Majandusabi Nõukogusse (Comecon). Need riigid olid sageli formaalselt iseseisvad, kuid Nõukogude juhtkond kasutas nende üle poliitilist, majanduslikku ja mõnikord ka sõjalist survet, et tagada oma huvide kaitse ja liidrite kuulekust.
Esimest korda kasutati väljendit teadaolevalt 8. märtsil 1983 Reagani kõnes National Association of Evangelicalsile Orlandos. Selles kõnes tõstatas ta laiemalt ideoloogilise vastasseisu „hea ja kurja” vahel ning rõhutas, et relvastuse külmutamine või tuumarelvariski vähendamine on võimalik ainult vastastiku nõusoleku alusel. Reagan hoiatas, et kui ainult USA vähendaks oma tuumarelvu, oleks see „väga ohtlik pettus” — pettus, mis looks rahu illusiooni. Tema poliitilist filosoofiat iseloomustas mõiste „rahu läbi jõu”, mille raames ta pooldas sõjalise ja majandusliku tugevuse tugevdamist, kaasa arvatud Kaitseministri ja režiimi arendamise ning uuenduslike programmide nagu strateegilise kaitsesüsteemi (SDI) toetamine.
Kasutamine ja tähendus
Reagani fraas kandus kiiresti poliitilisse ja avalikku kõnepruuki ning omandas tugeva moraalse ja ideoloogilise varjundi. Ta kasutas terminit, et eristada tema vaatenurka kohast, kus kommunistlik režiim ei käitunud tema hinnangul õiglaselt ega demokraatlikult, ning et püüda avalikkust mobiliseerida laiemaks vastupanuks Nõukogude poliitikale. Samas püüdis Reagan hiljem selgitada, et ta mõtles kriitikat süsteemi ja juhtide, mitte tavaliste inimeste suhtes; tema eesmärk ei olnud solvata kõiki n-ö nõukogude rahvaid, vaid rõhutada totalitaarsete režiimide ohtu vaba maailma jaoks.
Reaktsioonid ja pärand
Väljend tekitas nii toetust kui ka kriitikat. Paljud konservatiivsed poliitikud ja avalikkus toetasid jõulisemat välispoliitikat ja kaitsekulutuste tõusu, uskudes, et karm retoorika aitab seista vastu Nõukogude mõjule. Vastukaaluks leidsid kriitikud, et selline mustvalge keel raskendab diplomaatilist suhtlemist ja rahumeelseid lahendusi, ning väitsid, et see sulges uksi läbirääkimistele. Nõukogude ametlik propaganda reageeris väljendile sageli teravalt, nähes seda agressiivse retoorika osana.
Ajalooliselt seostatakse Reagani „kurja impeeriumi” retoorikat 1980. aastate poliitikaga, mis lõppes osaliselt külma sõja pingete alanemisega ja relvarahulepingute (näiteks 1987. aasta INF-leping) sõlmimisega. Fraas on jäänud olulise osana 1980. aastate külma sõja narratiivist ning seda kasutatakse tihti näiteks kirjanduses, uurimustes ja populaarteaduses, kui räägitakse ideoloogilisest konfrontatsioonist ja USA–NSV Liidu vastasseisust.
