First-past-the-post on valimissüsteem, mida mõned riigid kasutavad oma valitsuse või parlamendi liikmete valimiseks. Riik jagatakse valimisringkondadeks (tavaliselt ühemehevalimisringkonnadeks) ja igas ringkonnas kandideerivad üks või mitu kandidaati, kes tavaliselt esindavad eri erakonda. Ühes valimisringkonnas võidab kandidaat, kes saab kõige rohkem häälteenamust — st kõige rohkem isiklikke hääli — ning saab koha parlamendis. See tähendab, et võitmiseks ei ole tavaliselt vaja saada üle 50% kõigist häältest ringkonnas (mis eristab seda reeglina nn enamusvalimissüsteemist).

Pluralism on sellise valimissüsteemi teine nimetus (inglise keeles nimetatakse seda sageli ka "plurality" või FPTP). Enamusvalimissüsteemis peab võitja saama absoluutse enamikuhääle (rohkem kui 50%), mis mõnes riigis saavutatakse teise valimisringi abil; FPTP puhul piisab lihtsalt lihtsaimast häältearvust.

Kuidas FPTP töötab

  • Riik jagatakse ühemehevalimisringkondadeks; igas ringkonnas valitakse üks esindaja.
  • Valijad hääletavad oma eelistatud kandidaadi poolt.
  • Hääled loetakse kokku; võidab kandidaat, kellel on ringkonnas kõige rohkem hääli (plurality), isegi kui see ei ole üle 50%.
  • Parlamendikohtade jaotus sõltub iga ringkonna tulemustest; riigi tasandil suurim erakond võib saada parlamendis suurema osa kohtadest võrreldes nende koguhäälte protsendiga.

Valitsuse moodustamine

Kui üks erakond saab parlamendis üle 50% kohtadest, saab ta tavaliselt moodustada enamusvalitsuse. Kui ükski erakond ei saa enamust, võib suurim erakond püüda moodustada vähemusvalitsust või luua koalitsiooni kahe või enama erakonnaga, et koos saavutada üle 50% kohal.

Eelised

  • Lihtsus: hääli on lihtne lugeda ja tulemused selguvad kiiresti.
  • Selged valitsused: FPTP aitab sageli moodustada tugevamaid ja stabiilsemaid enamusvalitsusi, mis saavad otsuseid kiiremini langetada.
  • Seos valija ja esindaja vahel: igal ringkonnal on oma konkreetne esindaja, keda valijad saavad personaalselt mõjutada ja kellega kontakti otsida.

Puudused ja kriitika

  • Ebaproportsionaalsus: parteide kohtade osakaal parlamendis ei pruugi peegeldada nende koguhäälte osakaalu riigis, mis võib ebaõiglaselt suurendada ühe partei võimu ja vähendada väiksemate parteide esindatust.
  • Wasted votes (ära visatud hääled): hääled, mis antakse kaotajale või üleliigsed hääled võitjale, ei mõjuta lõpptulemust — see võib demotiveerida valijaid ringkondades, kus konkreetse partei võit tundub võimatu.
  • Strateegiline hääletamine: valijad võivad hääletada mitte oma eelistatu poolt, vaid selle erakonna või kandidaadi kasuks, kellel on tõenäolineim võimalus konkreetse vastase alistamiseks.
  • Safe seats ja marginal seats: mõned ringkonnad on ühe partei jaoks tugevalt etteotsustatud ("safe seats"), mis vähendab konkurentsi ja valijate huvi; teised on väga vahelduvad ("marginal seats") ja saavad ebaproportsionaalselt palju tähelepanu.

Variandid ja alternatiivid

FPTP on üksikvalimissüsteemide variant. Teised süsteemid püüavad lahendada FPTP puudusi, kasutades proportsionaalset esindust (PR), segasüsteeme (nt Suurbritannia ja Skandinaavia mudelite kombinatsioonid) või mitme vooruga enamusvalimisi (nt Prantsusmaa kaks vooru, kus teises voorus peab kandidaat saama enamuse). Mõned riigid kasutavad FPTP-d täielikult, teised ainult osaliselt.

Näited

Esimesel valimisel põhinevat valimissüsteemi kasutavad näiteks Ühendkuningriik, Kanada, India ja osaliselt ka Ameerika Ühendriigid (kus FPTP on levinud kohalike ja föderaalsete valimiste puhul, kuigi USA-l on ka unikaalseid valimisspetsiifilisi mehhanisme nagu elektoraalhääled presidendivalimistel).

Lõppmõtted

FPTP on lihtne ja sageli stabiilsust toetav süsteem, kuid sellega kaasnevad nähtavad proportsionaalsuse ja esindatuse probleemid. Arutelud valimissüsteemi reforma üle kipuvad keskenduma sellele, kuidas säilitada kohaliku esindaja seos valijaga, aga samas parandada koguhäälte paremat kajastamist parlamendis.