Föderalistlik partei (USA, 1792–1816) — Hamilton, poliitika ja hääbumine

Föderalistlik partei (1792–1816): Alexander Hamiltoni juhtimine, finantspoliitika, linnaliku toetuse kasv, Federalist Papers ja partei roll Ameerika poliitikas ning selle hääbumine.

Föderalistlik partei (või föderalistid) oli Ameerika poliitiline partei aastatel 1792–1816. Föderalistid kontrollisid föderaalvalitsust kuni 1801. aastani ning kujundasid riigi varajast majandus- ja välispoliitikat. Parteid aitas alustada ja juhtida eriti Alexander Hamilton, kes George Washingtoni esimese ametiaja jooksul lõi tugeva poliitilise ja majandusliku võrgustiku. Hamilton rajas oma finantspoliitika toetajate võrgustiku, kuhu kuulusid peamiselt kaupmehed, pankurid ja linnade ärimehed. Nendest toetajatest kasvas välja föderalistide partei, mis soovis fiskaalselt usaldusväärset ja tugevat rahvusriiklikku valitsust.

Koos uue põhiseaduse kohase valitsuse loomisega nimetas president George Washington oma endise personaliülema Alexander Hamiltoni rahandusministri ametikohale. Hamilton kujundas plaani, mille keskmes olid:

• riigi võlgade ülevõtmine (assumption) ja riigivõla rahaline ümberkorraldamine (funding at par),
• esimese Ameerika Ühendriikide panga asutamine 1791. aastal (First Bank of the United States),
• tööstuse ja kodumaise tootmise toetamiseks suunatud tariifid ning
• tugev keskvõim, mis looks finantsilise usaldusväärsuse ja krediidivõime riigile.

Põhieesmärgid ja ideoloogia

Föderalistide ideoloogia rõhutas tugevat föderaalkorda, aktivistlikku valitsust majanduse suunamisel ja laiendatud interpreteerimist põhiseadusest (nn laia konstruktsiooni ehk loose construction). Nad uskusid, et stabiilne riigivalitsus, ühtne rahapoliitika ja side äriringkondadega tagavad rahvusliku majanduse kasvu ja rahu. Välispoliitiliselt kaldusid föderalistid toetama lähedasemaid suhteid Suurbritanniaga, eriti kaubandussidemete ja julgeoleku kaalutlustel, vastandudes Jeffersoni ja tema toetajate prantsuse-meelsele kursile.

Põhijuhid ja -teod

Lisaks Hamiltonile olid olulised föderalistlikud juhid John Adams (kes sai 1796. aastal presidendiks), John Jay, Rufus King, Timothy Pickering ja Charles C. Pinckney. Partei aitas läbi viia mitu olulist sammu riigi ülesehitamisel, sh esimese riigipanga loomine, riigivõla reorganiseerimine ja tollipoliitika, mis õhutas kodumaist tööstust.

Föderalistid kasutasid ka valitsuslikku võimu sisepoliitiliselt; kuulsaks sai 1798. aasta Alien and Sedition Acts, mida föderalistlikud seadusandjad toetades põhjendasid rahvusliku julgeoleku ja stabiilsusega, kuid mis tekitas tugevat kriitikat demokraatlikumatelt rühmadelt ja andis vastastele põhjust neid autoritaarseteks süüdistada.

Federalist Papers ja propaganda

Hamilton ja teised avaldasid umbes 1787–1788. aastal mitmeid ajaleheartikleid, mis on tänapäeval tuntud kui Federalist Papers. Need esseed — autoriteks eelkõige Alexander Hamilton, James Madison ja John Jay — argumenteerisid uue põhiseaduse ratifitseerimise poolt, selgitasid riigikorra eesmärke ja propageerisid tugevat föderaalkorda.

Vastasseis ja kahanemine

Föderalistid olid teravalt vastu 1812. aasta sõja väljakuulutamisele, sest sõda ähvardas kaupmeeste ja laevanduse huve ning kahjustas majandust. Partei toetus eelistas kaubandussidemeid ja stabiilset rahandust, mistõttu sõda oli nende vaatenurgast kahjulik. Sõja ajal ja eriti pärast seda kasvas riiklik meeleolu natsionaalse ühtsuse suunas ning föderalistide erimeelsused ja regionaalsed huvid tõid neile varjatud isolatsiooni ja süüdistusi patriootluse puudumises.

Föderalistide sisemised lõhed — eriti Hamiltoni ja president John Adamsi vahelised vastuolud 1799.–1800. aastatel — nõrgestasid parteid. Adamsi kaotus 1800. aasta valimistel (nn "1800. aasta revolutsioon" Jeffersoni assotsiatsiooni poolt) tähendas võimu kaotust föderalistidele. Kuigi mõned föderalistid mõnedes piirkondades, eriti Uus-Inglismaal, säilitasid kohaliku mõju, hakkas partei tasapisi hääbuma. Viimaseks suureks poliitiliseks sündmuseks oli Uus-Inglismaa Hartfordi konvent (1814–1815), kus mõned föderalistlikud delegaadid väljendasid kriitikat sõja ja föderaalse poliitika üle — see osales üldises mainekahjus ning kiirendas partei lõppu pärast 1815. aasta rahu.

Pärand

Föderalistliku partei otsene poliitiline mõju lõppes ligikaudu 1816. aastaks, kuid tema pärand püsib. Föderalistid aitasid luua Ameerika finantssüsteemi alused (sh riigivõla käsitlemine ja esmane riigipank), kujundasid tugeva formaalse täite- ja õigusinstitutsiooni (sh kohtusüsteemi tugevam positsioon) ning jäid mõjule rahvusliku valitsuse rolli tõlgendamisel. Paljud ideed — nagu tugev keskvõim ja riiklik majanduspoliitika — jätkasid arutelu ja mõjutasid hilisemaid parteisid ja valitsuse poliitikaid.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli föderalistlik partei?

K: Kes asutas föderalistliku partei?

K: Mida soovis Alexander Hamilton valitsusele?

K: Kuidas rajas Hamilton toetajate võrgustiku?

K: Kuidas sai sellest riiklikuks fraktsiooniks?

K: Millised olid tema vaated välispoliitikale?

K: Mis on föderalistlikud raamatud?

Otsing