Võitlused algasid 1812. aastal, kui Ameerika Ühendriigid kuulutasid Suurbritanniale sõja ja Ameerika väed astusid rünnakule Kanada provintside suunal. Peamised põhjustajad olid briti mererööv (impressment), kaubanduspiirangud ja piirialane laienemistahe, aga ka Ameerika "War Hawks" poliitika, mis soovis Kanada annekteerimist. Suurbritannia ja Kanada kaitsjad hoidsid siiski edukalt oma piire, mistõttu paljud USA invasioonid lõppesid ebaõnnestumisega.

Kulg ja peamised lahingud

Sõjategevus toimus nii maismaal kui ka merel. Suurte lahingute hulka kuulusid mitmed rünnakud Kanada vastu 1812–1813. aastal, samas kui sõjategevuse peateemaks kujunes ka kontroll üle Suurete Järvede ja Atlandi- ookeani rannikualade.

  • Erie järv (1813) – merelahingul Oliver Hazard Perry juhtimisel said ameeriklased otsustava võidu, millest järgmine lahing maa peal andis Ameerikale ajutise kontrolli Suur järve piirkonna üle. See võit kindlustas Ameerika vägede logistikat ja aitas kaasa hilisema võidule maaväljal. Ameeriklased kapten Perry juhil võtsid kontrolli Erie järve üle.
  • Toronto (York) – 1813. aastal ründasid ja põletasid osa Ameerika vägedest linna, mida tollal nimetati Yorkiks; see oli osa rünnakute ja vasturünnakute jadast Kanada territooriumil. Ameerika väed ründasid ja põletasid Toronto, mida siis kutsuti Yorkiks.
  • Washingtoni põletamine (august 1814) – pärast seda, kui 1814. aastal loobus Napoleon Prantsuse troonist, vabanes Suurbritannia kogenud sõjaväeosa, mis suunati Põhja-Ameerikasse. Britid ründasid ja põletasid osaliselt ebavalamõistlikult valitsusasutusi, sealhulgas osaliselt lõpetamata hooneid, mis kuuluvad tänapäeva Washingtoni D.C. kompleksi.
  • Baltimore ja Fort McHenry (1814) – britid ründasid ka Baltimore'i rannikut ja kindlustusi. Selle rünnaku ajal oli Ameerika jurist Francis Scott Key tunnistajaks lahingule ning kirjutas luuletuse, mis hiljem sai alguseks Ameerika Ühendriikide hümni sõnadele: "The Star Spangled Banner".
  • New Orleans (jaanuar 1815) – sõja üks tuntumaid lahinguid toimus pärast rahulepingu allkirjastamist, sest info levis aeglaselt. Britid ründasid New Orleansit, kuid ameeriklased lõpetasid indiaanlaste ja territoriaalsete võitlejate abiga selle rünnaku ebaõnnestumise, kui kindral Andrew Jacksoni juhitud väed saavutavad veenva võidu. New Orleansi lahing toimus tegelikult pärast rahulepingu sõlmimist, sest sõnumite edastamine meritsi võttis kaua aega.

Rahuleping ja tagajärjed

Sõja diplomaatiline lõpetamine leidis aset Ghenti rahulepinguga (24. detsember 1814), mis taastati peamiselt eelnevat olukorda (status quo ante bellum) — piirid jäid suures osas muutumatuks. Rahulepingu tingimused ei sisestanud ulatuslikke territooriumimuudatusi, kuid sõja tagajärjed olid siiski märgatavad.

Olulisemad tagajärjed olid:

  • Nationaalne enesetunne: USA-s kasvas rahvuslik uhkus ja enesekindlus — sõda aitas tugevdada Ameerika identiteeti ja seda on tihti nimetatud ka „teiseks iseseisvussõjaks”.
  • Majanduslik mõju: Briti meriblokeering sundis Ameerikat suurendama omamaist tootmist ja tööstust, mis kiirendas teatud majandusharude arengut.
  • Põhja-Ameerika põlisrahvaste olukord: paljude India hõimude leidlik koostöö britidega ei toonud oodatud tulemust ning nende poliitiline ja sõjaline vastupanu nõrgenes (näiteks Tecumsehi liikumine murdus), mistõttu piirialadel toimus nõrgenemine põlisrahvaste võimele takistada läänesuunalist koloniseerimist).
  • Suhted Kanada ja Suurbritanniaga: Kanadalaste ja brittide ühine jõudlus rünnakute vastu aitas kujundada tugevamat Kanada identiteeti ja suurendas pingeid, mis mõnes piirkonnas tõid kaasa lojaalsuse Suurbritanniale tugevnemise.
  • Pikaajaline rahu: pärast sõda paranes USA ja Suurbritannia diplomaatiline suhtlus ning järgnenud aastatel sõlmiti kokkuleppeid piiride ja sõjalaevastiku piiramise kohta (näiteks Rush–Bagot’i leping 1817), mis vähendas relvastuse konkurentsi Suurte Järvede piirkonnas.

Kokkuvõtlikult oli 1812. aasta sõda konflikt, mille tulemuseks ei olnud suuri territoriaalseid muutusi, kuid mille poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud aitasid kujundada 19. sajandi Põhja-Ameerika arengut ja tugevdada nii Ameerika kui ka Kanada rahvuslikke tundeid.