Esimese maailmasõja läänerinne 1914–1918: kaevikuvõitlus ja ummikseis

Esimese maailmasõja alguses 1914. aastal alustas Saksa armee läänerindel Luksemburgi ja Belgia vallutamisega. Nad saavutasid sõjalise kontrolli paljude tähtsate tööstuspiirkondade üle Prantsusmaal. Nende kiire edasiliikumine peatati Marne'i lahingus. Mõlemad pooled kaevasid seejärel kaitsekraavid. Lõpuks ulatusid kaevikud Põhjamerest kuni Šveitsi piirini Prantsusmaaga. Aastatel 1915-1917 alustati neist kaevikutest mitmeid pealetungioperatsioone. Mõlemad pooled kasutasid nendes rünnakutes suurtükiväge ja tuhandeid jalaväelasi. Siiski peatas nende edasitungi kaevikute, kuulipildujate pesade, okastraatide ja suurtükiväe kombinatsioon. Suuremat läbimurret ei toimunud. Välja töötati uus sõjatehnoloogia, nagu mürkgaas, lennukid ja tankid, et püüda läbi nende kaevikute liinide pääseda.

Kuidas ummikseis tekkis

Ummikseis tekkis peamiselt seetõttu, et kaitsel oli suur eelisseis: kaevikud pakkusid kaitsjale varju ja takistasid rünnu ning masinrelvad, suurtükivägi ja okastraat muutsid avatud maastikul liikumise äärmiselt ohtlikuks. Ka logistika ja raudteevõrgustik võimaldas igal poolel kiiresti saata värskeid väeliike ja varustust, nii et lünkude kinnipanek oli suhteliselt kerge. Peale selle jäid väejuhtide taktikad pikka aega konservatiivseks: sageli kasutati suurt hulka jalaväge rünnakutes ilma sobiva tule- ja varustustoe koordineerimiseta, mis viis massiliste kaotusteni.

Elu ja teenistus kaevikutes

Kaevikuvõitlus ei tähendanud ainult perioodilisi rünnakuid, vaid ka pikka igapäevast ellujäämislugu. Kaevikutes elasid ja võitlesid sõdurid ridade kaupa: esiliin, toetuskraavid ja reservekraavid. Olukord oli tihti räpane ja ebatervislik — mudane pinnas, rotid, parasiidid, lõhkemata mürskuohud ning haigused nagu trench foot (kaevikumärgpõletik). Tüliks olid ka pidevad suurtükitulest ja snipritulest tulenev stress ning une- ja toidupuudus. Sõdurite vahetus ridades toimus korduvate patrullide, väljaõppe ja vormistamise kaudu, kuid moraal langes pikkade veriste lahingute käigus.

Peamised lahingud ja ummikseisust murdmise katsed

Kaevikuvõitluse kõige tuntumad episoodid läänerindel olid mitmed verised lahingud, näiteks Ypres' lahingud (kus kasutati esimesi mürkgaasi rünnakuid), Verdun (1916) ja Somme (1916) ning Passchendaele (1917). Neis lahingutes katsuti murda vastase liinid eelkõige suurtükitulest lainesid tehes ja ründava jalaväega, kuid rünnakud kukkusid sageli läbi, sest kaitsjad olid ette valmis ja tulirelvad (kuulipildujad) hävitasid iga rünnaku massiivse kaotusega. Verdun ja Somme muutusid sõjas pigem kurnamisstrateegiate näideteks kui kiirete läbimurdete paikadeks — eesmärk oli nõrgestada vastast, kuid hinnaks oli suur inimkaotus.

Uued relvad ja taktikad

Uued tehnoloogiad ilmusid sisse ja muutusid kiirelt: mürkgaas (esmakordselt laialdasemalt näha 1915. aastal), lennukid (alguses peamiselt luureks, hiljem ka õhuseisudeks ja tipptuleks), tankid (kasutusele alates 1916. aastast, esimene laialdasem katse Somme'is) ning paranenud suurtükitaktika. Aastatega arenesid ka taktikalised meetodid — tekkisid kombineeritud rünnakud koos täpsema tuletoega (nt creeping barrage ehk "edenev tuldvool") ning parem koostöö jalaväe, suurtükiväe, tankide ja lennuväe vahel. Need uued lähenemised hakkasid tulemusi andma alles sõja lõpuosas.

Distsipliin, moraal ja kodurinnad

Sõja edenedes suurenesid kaotused ja väsimus. Paljud sõdurid tundsid lootusetust ja kodurindel kasvas rahulolematus, nõuded parema elu ja poliitiliste muutuste järele. Ridade hoidmiseks kehtestati ranged distsiplinaarmeetmed — mõnel pool süüdistati ja hukkati mehi reetmise või põgenemise eest. Samal ajal kasvas propaganda, sõjameedia ja poliitiline surve säilitada rinde tugevust. Kodutööstus ja mobilisatsioon mängisid olulist rolli — sõjatehaste tootmine, vilja ja toidu jagamine ning tööjõu ümberpaigutamine määrasid lahingute pikkuse ja intensiivsuse.

Ummikseisu murdumine ja kaevikusõja lõpp

Kaevikusõda ei lõppenud järsku, vaid muutus. Aastal 1918 arenesid välja uued puurivõtted: sakslased kasutasid sissetungitaktiikas kiiremaid ja paindlikumaid lähenemisi (nt infiltration tactics) kevadsuvel 1918, ent liitlastel õnnestus hiljem saavutada parem koordineeritus suurtükiväe, lennuväe ja tankide vahel. Suurenenud arv tanks, paremad side- ja logistikalahendused ning taktikaedendus võimaldasid lõpuks 1918. aasta lõpul käivitada Hundred Days Offensive (Alliatsiooni lõpliku rünnaku), mis viis saksa vägede taganemise ja lõpuks sõja lõppemiseni. Kaevikuliinid murduti osaliselt seetõttu, et rindejoon muutus taas mobiilsemaks ja statilisest kaitsemudelist liigutati tagasi liikuvatele operatsioonidele.

Järeldus

Läänerindel 1914–1918 valitsenud kaevikuvõitlus ja ummikseis jätsid sügava jälje nii taktika- ja tehnoloogiaarendusse kui ka sõjajärgsetesse ühiskondadesse. Sõja kogemus näitas kaitse eelise tugevust ja sundis välja töötama uusi liitlast toetavaid meetodeid. Kaevikute aeg lõppes järk-järgult sõjatehnika ja taktika arenguga, kuid hinnaks olid miljonid hukkunud ja muutunud rahvuslikud ning poliitilised piirid Euroopas.

Küsimused ja vastused

K: Millest algas I maailmasõja läänerinne?

K: Kuidas püüdsid mõlemad pooled vaenlase rindeid läbida?

K: Mis põhjustas ummikseisu läänerindel?

K: Kuidas hoidsid valitsused sõdureid Esimese maailmasõja ajal sõdimas?

K: Milline lahing peatas Saksamaa kiire edasitungi Prantsusmaale?

K: Kuidas kasutati I maailmasõja ajal kaevikuid?

Otsing