Esimene Marne'i lahing oli lahing esimeses maailmasõjas, mis toimus 5.–12. septembrini 1914. Sellel osalesid ühelt poolt Saksa keisririigi väed ning teiselt poolt peamiselt Prantsusmaa ja Suurbritannia üksused. Lahing lõppes Saksa armee taktikalise taganemisega ja tähistas ühelt poolt Schlieffeni plaani läbikukkumist ning teiselt poolt kaevikusõja algust Läänerindel.

Taust ja eesmärgid

1920. sajandi alguse sõjalise strateegia keskmes olnud Schlieffeni plaani eesmärk oli murda Prantsusmaa kiiresti läbi Belgia ja ümbritseda Pariisist lõuna pool paiknevaid vägesid, et vältida kahe rindega sõda. 1914. aasta augustis ja septembris edenesid Saksa väed kiirelt läände, kuid rinde edasiminekute ja logistiliste probleemide tõttu tekkis nende vägede vahel lõhe, mida prantslased ja britid kasutasid ära.

Lahingu kulg ja juhtkond

  • Saksa juhtkond: armeejuhtimine oli Saksa kindralstaabi tasandil Helmuth von Moltke noorema käes; välirindel juhtisid suuri väegruppi sellised kindralid nagu Alexander von Kluck ja Karl von Bülow.
  • Alliierte juhtkond: Prantsuse vägesid juhtis kindral Joseph Joffre; kohalike operatsioonide planeerimisel mängisid tähtsat rolli ka kindralid nagu Michel-Joseph Maunoury ja Pariisi sõjaväejuht Gallieni. Briti ekspeditsiooniväe (BEF) juht oli kindral Sir John French.
  • Manööver: 5. septembril alustasid prantslased koordineeritud vasturünnakut Saksa parempoolse tiiva vastu, millele lisandus BEF-i manööver. Saksa 1. armee liigutus oli pööratud lõunapoole, mis jättis vahele ohtliku lõhe 1. ja 2. armee vahel — just seda lõhet kasutasid liitlased ära.
  • Kuulus anekdoot: Pariisi kuulsad „taksod de la Marne“ transportisid kiiruga värskeid väeüksusi linnast rindele — see žest oli sümboolne ja parandas moraali, kuigi selle otsene strateegiline mõju oli piiratud.

Kaotused ja tulemused

Algses lühiartiklis ilmusid suurelt eksitavad numbrid — mainitud oli üle miljoni ja üle 750 000 sõduri kaotusi — need ei peegelda ajaloolisi hinnanguid. Tegelikkuses olid kaotused suured, kuid palju väiksemad: hinnanguliselt oli Esimeses Marne'i lahingus kokku ligikaudu 400 000–500 000 kaotust (surnud, haavatud ja kadunud). Kaotuste jaotus oli ligikaudu võrdne: prantslaste ja brittide combined ~250 000 ning sakslaste hinnanguliselt ~220 000–250 000, sõltuvalt allikast. Lahinguga kaasnesid ka suured materjalikahjud ning sakslastelt jäädvustati mitmeid suurtükke ja vangid.

Tagajärjed ja tähendus

  • Strateegiliselt peatati Saksa kiire lõunapöörd ning Schlieffeni plaani lootus saavutada kiire võit Prantsusmaa üle langes ära.
  • Sakslaste taganemine Aisne jõe taha ja edasine positsioonide kaevamine viis Läänerindel pikaajalise murtud liini tekkeni ning 1914.–1915. aasta talvest alates kasvas välja traagiline ja püsiv kaevikusõda.
  • Lahing näitas ka modernse suuremahulise relvastuse, raudtee- ja logistika tähtsust ning osutas piirangutele, mis takistasid kiiret lõplikku otsustamist ja viisid suurte veriste lahinguteni edaspidi.

Esimene Marne'i lahing jääb üheks määravaks sündmuseks I maailmasõja alguses: see lõpetas Saksa lootused kiireks läbi­murdmiseks läänerindel ja pani aluse aastatepikkusele rindejoonele ning kaevikute verisele loomusele.