Schlieffeni plaan: määratlus, eesmärk ja mõju Esimeses maailmasõjas

Schlieffeni plaan oli strateegiline plaan, mille koostas krahv Alfred von Schlieffen — ta ei töötanud mereväe heaks, vaid teenis Saksa armee kõrgetes juhtivates positsioonides ja oli pikalt Saksa peastaabi ülem. Plaan töötati välja 1905. aasta paiku Saksa keisririigi armee jaoks eesmärgiga vältida ohtlikku kahe-rindelise sõja lõksu: lüüa kiirelt Prantsusmaa lõplikult ja seejärel keskenduda idas mobiliseeruvale Venemaale. Idees on oluline roll ka Saksa impeeriumi süsteemis ja selle liitlassuhetes — plaani eelduste taustaks olid Euroopa liitlassüsteemid, sealhulgas Austria-Ungari ja Itaalia vahel. Schlieffeni plaani keskne taktika oli kiire ja suurülene haarang läbi neutraalse Belgia, et vallutada Prantsusmaa põhja-lõunakaldal paiknevad kaitsed ja sundida Prantsusmaa armeed kokku murduma enne, kui Venemaa jõuab Ida-Euroopas lahingusse.

Plaan ja selle põhielemendid

• Kiire ümberrüseerimine: pärast läänerindel otsustavat lööki pidi enamik Saksa vägesid kiiresti Põhja- ja Lääne-Prantsusmaale liiguma, et lõhkuda Prantsuse peavägesid.
• Kaareline käik läbi Belgia: Schlieffen eeldas, et läänes tuleb vältida otsest tugevat piiramist Prantsuse kaitseliinidega, selle asemel ümbritseda vastane läänest ja põhjast.
• Raudtee ja mobilisatsiooni tähtsus: Schlieffen rõhutas kiiret mobilisatsiooni ja raudteevõrgustiku kasutamist, et viia üksused ära- ja ümberpaigutamisega õigel ajal.
• Konservatiivne hinnang kaitsele: kuigi plaan oli ründeline, tunnistas Schlieffen kaitse eeliseid — ta märkis, et kaitsel on logistikaliselt ja positsiooniliselt omad eelised, mida ei tohi alahinnata (nt kaevikud, kuulipildujad, okastraat).

Miks plaan 1914. aastal ei töötanud

Schlieffen jäi ametist pensionile 1906. aastal ning 1914. aasta alguseks olid nii poliitiline kui ka sõjapidamise olukord Euroopas muutunud. Kui Esimene maailmasõda puhkes ja Saksa juhtkond uue sõjaolukorra ees plaani taas lahti võttis, tehti mitu muutust ja eeldusi, mis vähendasid plaani efektiivsust:

• Moltke noorem ja muudatused: peastaabi juht Helmuth von Moltke (noorem) tegi 1914. aastal plaanile olulisi taktikalisi muudatusi — ta tõi paremale äärde vähem vägesid kui Schlieffen oli ette näinud ja suunas osa vägesid idapoolsete ohustuste vastu. See nõrgendas plaani otsustavat paremkätt.
• Belgia vastupanu ja logistika: Belgia eesmääratud vastupanu (nt Liège’i kindlused) ja teekondade ning varustuse koormus aeglustasid Saksa edenemist. Samuti tekkisid logistikaprobleemid ja varustuse järgiajamine, mis pidas ära Schlieffeni ette nähtud kiiruse.
• Rahvusvaheline reaktsioon: Belgia neutraalsuse rikkuv tungimine viis Suurbritannia otsuse sõtta astuda (Suurbritannia kuulutas Saksamaale sõja 4. augustil 1914), mis suurendas Saksa väljavaateid keeruliseks.
• Muutunud tehnoloogia ja taktika: uued relvad — kuulipildujad, tugevam suurtükivägi ja välja töötatud kaitsesüsteemid — tegid rünnaku kallal kiireid, massilisi manöövreid palju kallimaks. Kaitse jäi sageli ründest tugevamaks, kuni ründajad suutsid mobiliseerida väga suure tulejõu.
• Prantsuse reageerimine: Prantslaste vastulöögid ja operatiivsed plaanid, samuti sidususe ja mobilisatsiooni tempo (nt Plan XVII) tekitasid Saksa rünnakule raskusi. Kõige tuntum tagajärg oli esimese lahingute tulemuseks olnud peatumine ja vasturünnak Marne'i lahingus (esimene lahing Marne'is, 6.–12. september 1914), mis lõpetas kiire Saksa võiduplaani ja viis lahingute stabiliseerumiseni.
• Venemaa mobilisatsiooni kiirus: Venemaa mobiliseerus kiiremini kui Saksa plaan eeldas, sundides Saksamaad osa vägesid idasse suunama ja vähendades nii läänerindel saadaval olevat jõudu.

Tagajärjed Esimeses maailmasõjas

Schlieffeni plaani nurjumine aitas kaasa pikaajalise ja verise kaevikusõja tekkimisele läänerindel. Sõda ei lõppenud kiiresti; selle asemel kujunes välja seisund, kus mõlemad pooled kaevusid kaitserinnetesse. Schlieffeni teooriad ja nende praktiline rakendamine näitasid, kui oluline on täpne planeerimine, varustuse tagamine ja liitlaste tegevuste arvestamine.

Mõju hilisemale sõjandusele

Schlieffeni idee kiirest murrangust läbi ümberründega mõjutas hiljem ka teisi kindralstaape. Teise maailmasõja saksa strateegid, nagu Erich von Manstein ja Heinz Guderian, kasutasid sarnaseid põhimõtteid — kiireid, mobiilseid lööke ja ümberrüüpet — ning täiustasid neid koosmaaliliste üksuste (tankid, õhujõud) abil. 1940. aastal ründas Saksamaa Prantsusmaad uuesti ning seekord tuli lähenemine läbi Ardennide ja Lõuna-Belgia, mis ületas Prantsusmaa ootusi ning võimaldas sakslastel ümber piirata ja neutraliseerida Suurbritannia ekspeditsiooniväe ja osa Prantsuse vägedest (sündmused, mis viisid kaevikute, Dunkerque’i evakueerimise ja Prantsusmaa sündmuseni).

Kokkuvõte

Schlieffeni plaan oli ambitsioonikas ja mõjutas 20. sajandi sõjalist mõtlemist, aga tema praktiline rakendamine 1914. aastal ebaõnnestus mitmete sünergiliste põhjuste tõttu: strateegilised muudatused juhtkonnas, tugeva Belgia vastupanu ja logistikaprobleemid, rahvusvahelised poliitilised tagajärjed ning tehnoloogilised ja taktikaliselt muutused, mis muutsid kiire sõjalise otsuse saavutamise väga keeruliseks. Plaani pärand ilmneb aga edaspidistes sõdades ja taktikalistes aruteludes kiiruse, mobiilsuse ning ümberrüübe olulisuse kohta.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli krahv Alfred Graf von Schlieffen?

Küsimus: Mis oli Schlieffeni plaan?

Küsimus: Miks Moltke ründas Prantsusmaad ikkagi Belgia kaudu, kuigi tal ei olnud piisavalt mehi, et neid võita?

K: Mida uskus Schliffen kaitsest versus rünnakust?

K: Kuidas kasutas Hitler Teise maailmasõja ajal sarnast taktikat nagu Schlieffeni plaanis?

Küsimus: Millal Schliffen pensionile läks?

Otsing