Anglosaksid: ajalugu, keel ja ühiskond Inglismaal (5.–11. saj.)

Anglosaksid 5.–11. saj.: põhjalik ülevaade ajaloost, vanainglise keelest, dialektidest ja ühiskonnast Inglismaal — kultuur, pärand ja poliitiline areng.

Anglosaksid olid 5. sajandi keskpaigast kuni normannide vallutuseni 1066. aastal Inglismaal elanud domineeriv rahvas. Nad rääkisid germaani keeli ja Bede nimetab neid kolme võimsa hõimu järeltulijateks. Need olid inglased, saksid ja juudid (siin mõeldud tõenäoliselt jüüte ehk Jutes’i hõimu). Nende keel, anglosaksi ehk vanainglise keel, pärines läänegermanistlikest murretest ja kujunes ajapikku omapäraseks keeleks, mis 11. sajandil muutus sujuvalt keskinglise varajaseks eellaseks. Vanainglise keel jagunes neljaks peamiseks dialektiks: länesaksi (West Saxon), mertsaksi (Mercian), northumbria ja kenti dialekt.

Päritolu ja ränne

Anglosaksid rändasid Suurbritanniasse peamiselt 5. ja 6. sajandil, kui Rooma võimu jäänused saartelt taandusid. Mõned saabusid algselt sõjaväeüksustena, teised rändasid sisse perekondadena, et otsida uusi maad ja elatusallikaid. Nad asustasid suure osa idaranniku ja lõunaosa aladest, kus moodustusid hiljem iseseisvad kuningriigid. Anglosakside saabumine tõi kaasa kohalike keldi hõimude (britonite) osalise väljatõrjumise või kokkusegamise, kuid nad ei vallutanud täielikult kõiki alasid — näiteks Wales jäi paljuski keldi kontrolli alla, kuigi anglosaksi kuningad nõudsid aeg-ajalt ülemvõimu.

Poliitiline korraldus ja kuningriigid

Anglosaksi perioodil tekkis mitu omavahel konkureerivat kuningriiki, mida kronoloogiliselt jaotatakse sageli järgmiselt:

• Wessex (läänesaksid) — hilisemalt juhtiv jõud, eriti Alfred Suure valitsemise ajastul;
• Mercia (mertsad) — kesk-Inglismaa suurte jõukeskustega;
• Northumbria — põhjapoolne kuningriik, seotud suure kultuurilise ja kirjaliku aktiivsusega;
• East Anglia, Kent ja mitmed väiksemad vürstiriigid.

Kuningate võim varieerus: tugevad valitsejad suutsid moodustada üleinimlikke liite või egiidiga riike, kuid sageli oli võim lokaalsem ja sõltus suhetest kohaliku aristokraatia ja kloostritega.

Keel ja kirjandus

Vanainglise keel oli anglosakside emakeel. Sellel on säilinud rikkalik kirjandus, eriti kirjalikud tekstid kirikust ja kloostritest. Kuulsamad säilmed on näiteks Lindisfarne’i evangeeliumid ja Bede teosed, mis annavad väärtuslikku teavet usundi, ajaloo ja ühiskonna kohta. Vanainglise kirjaviis kasutas alguses runesid, hiljem võeti kasutusele latinapõhine tähestik koos anglosaksi täiendustega.

Usund ja kultuur

Algselt olid anglosaksid paika- ja sõjatraditsioonidele toetuv paganistlik rahvas, kelle religioonis ilmusid mitmed germaani jumalad ja rituaalid. 6.–7. sajandil toimus pöördumine kristlusse, milles olulise rolli mängisid nii roomakatoliku kiriku missionärid (nt Augustinus Canterburyst) kui ka mandrilt ja Iirimaalt tulnud mõjurid. Kirikud ja kloostrid said olulisteks kultuuri- ja õppekeskusteks.

Ühiskond ja majandus

Anglosaksi ühiskond oli hierarhiline ja maapõhine. Põhilised sotsiaalsed grupid olid kuningas ja tema võitjate ring, vabad talupojad (ceorlas), alama seisuse inimesed ning orjad. Majandus põhines põllumajandusel ja loomakasvatusel, toimis ka käsitöö ja kaubandus. Linnad ja turud kasvasid eeskätt 9.–11. sajandil.

Õigus ja haldus

Anglosaksid töötasid välja erinevaid seadustekogumeid ja kohalikku haldust: olemas olid kohalikud koosolekud (mootid), vande- ja tõendussüsteemid ning varaseid seaduskoodeksi katseid, mille autoriteks olid nii kuningad kui ka kõrged vaimulikud. Mitu kuningat, näiteks Alfred Suur, tõlkis ja toetas seaduse ja hariduse arengut.

Kultuuripärand ja kunst

Anglosaksi kunst ja käsitöö on tuntud ilusa metallikujunduse, ehete, relvade ja raamatuillustraatsioonide poolest. Tuntuimad arheoloogilised leiud, nagu Sutton Hoo laevakalmistu, paljastavad nii kõrget käsitööoskust kui ka laiaajalisi kultuurilisi kontakte Põhja-Euroopaga.

Võitlused, viikingid ja riigi ühtsus

8.–11. sajandil muutus olukord taas keerulisemaks viikingirünnakute ja -asustuste tõttu. Põhjamaised rünnakud viisid Danelawi tekkimiseni (üksikute alade allutamine taani mõju alla). Vastureaktsioonide tulemusena kujunes välja tugevama juhtimise vajadus; Wessexi alade edu, eriti Alfred Suure (9. sajandi lõp) juhtimisel, aitas panna aluse lõplikumale Inglismaa kuningriigi ühtsusele 10. sajandil.

Lõpp ja pärand

Anglosakside ajastu lõppes formaalselt 1066. aasta normannide vallutusega, mis tõi kaasa uusi valitsejaid, keeleliste ja kultuuriliste muutuste ning haldussüsteemi reformid. Siiski jäi anglosaksi pärand sügavalt kohaliku keele, seaduskorra, maakorralduse ja kultuuri sisse — see mõjutab Inglismaa ja inglise keele arengut sajandeid hiljem.

Art

Anglosaksi kunst enne Alfredi aega (valitses 871-899) on segu anglosaksi ja keldi tehnikatest ja stiilidest. Sutton Hoo aare on suurepärane näide väga varajasest anglosaksi metallitööst ja ehetest. See pärineb 7. sajandi alguse kuninglikust hauast. Alfredi ja normannide vallutuse vahelisel perioodil kujunes kunstis välja selge anglosaksi stiil. See oli osaliselt tingitud inglise majanduse ja kultuuri elavnemisest pärast viikingite rüüsteretkede lõppu. See hilisem stiil näib olevat seotud Lääne-Euroopa suundumustega.

Anglosaksi kunsti tuntakse tänapäeval peamiselt valgustatud käsikirjade kaudu. Käsikirjad ei olnud ainus anglosaksi kunstivorm, kuid neid on säilinud palju rohkem kui muud liiki objekte. Inimesed pidasid tollases Euroopas anglosaksi kullakunsti ja tikkimistööd eriti peeneks. Kõige levinum näide anglosaksi kunstist on nende mündid. Anglosaksi kunstnikud tegelesid ka freskode, elevandiluuga, kivilõigete, metallitööde ja emailiga, kuid neist on säilinud vähe.

Anglosaksi ehted


Pentney varandus: 9. sajandi alguse hõbeprossid

Küsimused ja vastused

K: Kes olid anglosaksiidid?

K: Mis keelt nad rääkisid?

K: Kuidas asendasid nad keldi kultuuri Inglismaal?

K: Kas nad vallutasid Walesi?

K: Kust tuli nende keel?

K: Kes tuvastas need kolme võimsa hõimu järeltulijad?

Otsing