Anglosaksid olid 5. sajandi keskpaigast kuni normannide vallutuseni 1066. aastal Inglismaal elanud domineeriv rahvas. Nad rääkisid germaani keeli ja Bede nimetab neid kolme võimsa hõimu järeltulijateks. Need olid inglased, saksid ja juudid (siin mõeldud tõenäoliselt jüüte ehk Jutes’i hõimu). Nende keel, anglosaksi ehk vanainglise keel, pärines läänegermanistlikest murretest ja kujunes ajapikku omapäraseks keeleks, mis 11. sajandil muutus sujuvalt keskinglise varajaseks eellaseks. Vanainglise keel jagunes neljaks peamiseks dialektiks: länesaksi (West Saxon), mertsaksi (Mercian), northumbria ja kenti dialekt.
Päritolu ja ränne
Anglosaksid rändasid Suurbritanniasse peamiselt 5. ja 6. sajandil, kui Rooma võimu jäänused saartelt taandusid. Mõned saabusid algselt sõjaväeüksustena, teised rändasid sisse perekondadena, et otsida uusi maad ja elatusallikaid. Nad asustasid suure osa idaranniku ja lõunaosa aladest, kus moodustusid hiljem iseseisvad kuningriigid. Anglosakside saabumine tõi kaasa kohalike keldi hõimude (britonite) osalise väljatõrjumise või kokkusegamise, kuid nad ei vallutanud täielikult kõiki alasid — näiteks Wales jäi paljuski keldi kontrolli alla, kuigi anglosaksi kuningad nõudsid aeg-ajalt ülemvõimu.
Poliitiline korraldus ja kuningriigid
Anglosaksi perioodil tekkis mitu omavahel konkureerivat kuningriiki, mida kronoloogiliselt jaotatakse sageli järgmiselt:
- Wessex (läänesaksid) — hilisemalt juhtiv jõud, eriti Alfred Suure valitsemise ajastul;
- Mercia (mertsad) — kesk-Inglismaa suurte jõukeskustega;
- Northumbria — põhjapoolne kuningriik, seotud suure kultuurilise ja kirjaliku aktiivsusega;
- East Anglia, Kent ja mitmed väiksemad vürstiriigid.
Kuningate võim varieerus: tugevad valitsejad suutsid moodustada üleinimlikke liite või egiidiga riike, kuid sageli oli võim lokaalsem ja sõltus suhetest kohaliku aristokraatia ja kloostritega.
Keel ja kirjandus
Vanainglise keel oli anglosakside emakeel. Sellel on säilinud rikkalik kirjandus, eriti kirjalikud tekstid kirikust ja kloostritest. Kuulsamad säilmed on näiteks Lindisfarne’i evangeeliumid ja Bede teosed, mis annavad väärtuslikku teavet usundi, ajaloo ja ühiskonna kohta. Vanainglise kirjaviis kasutas alguses runesid, hiljem võeti kasutusele latinapõhine tähestik koos anglosaksi täiendustega.
Usund ja kultuur
Algselt olid anglosaksid paika- ja sõjatraditsioonidele toetuv paganistlik rahvas, kelle religioonis ilmusid mitmed germaani jumalad ja rituaalid. 6.–7. sajandil toimus pöördumine kristlusse, milles olulise rolli mängisid nii roomakatoliku kiriku missionärid (nt Augustinus Canterburyst) kui ka mandrilt ja Iirimaalt tulnud mõjurid. Kirikud ja kloostrid said olulisteks kultuuri- ja õppekeskusteks.
Ühiskond ja majandus
Anglosaksi ühiskond oli hierarhiline ja maapõhine. Põhilised sotsiaalsed grupid olid kuningas ja tema võitjate ring, vabad talupojad (ceorlas), alama seisuse inimesed ning orjad. Majandus põhines põllumajandusel ja loomakasvatusel, toimis ka käsitöö ja kaubandus. Linnad ja turud kasvasid eeskätt 9.–11. sajandil.
Õigus ja haldus
Anglosaksid töötasid välja erinevaid seadustekogumeid ja kohalikku haldust: olemas olid kohalikud koosolekud (mootid), vande- ja tõendussüsteemid ning varaseid seaduskoodeksi katseid, mille autoriteks olid nii kuningad kui ka kõrged vaimulikud. Mitu kuningat, näiteks Alfred Suur, tõlkis ja toetas seaduse ja hariduse arengut.
Kultuuripärand ja kunst
Anglosaksi kunst ja käsitöö on tuntud ilusa metallikujunduse, ehete, relvade ja raamatuillustraatsioonide poolest. Tuntuimad arheoloogilised leiud, nagu Sutton Hoo laevakalmistu, paljastavad nii kõrget käsitööoskust kui ka laiaajalisi kultuurilisi kontakte Põhja-Euroopaga.
Võitlused, viikingid ja riigi ühtsus
8.–11. sajandil muutus olukord taas keerulisemaks viikingirünnakute ja -asustuste tõttu. Põhjamaised rünnakud viisid Danelawi tekkimiseni (üksikute alade allutamine taani mõju alla). Vastureaktsioonide tulemusena kujunes välja tugevama juhtimise vajadus; Wessexi alade edu, eriti Alfred Suure (9. sajandi lõp) juhtimisel, aitas panna aluse lõplikumale Inglismaa kuningriigi ühtsusele 10. sajandil.
Lõpp ja pärand
Anglosakside ajastu lõppes formaalselt 1066. aasta normannide vallutusega, mis tõi kaasa uusi valitsejaid, keeleliste ja kultuuriliste muutuste ning haldussüsteemi reformid. Siiski jäi anglosaksi pärand sügavalt kohaliku keele, seaduskorra, maakorralduse ja kultuuri sisse — see mõjutab Inglismaa ja inglise keele arengut sajandeid hiljem.
