Mis on ajalugu? Ajaloo määratlus, uurimine ja allikad

Ajalugu on mineviku ja tuleviku sündmuste uurimine. Ajaloo ülesanne ei ole ainult sündmuste kronoloogiline kirja panemine: ajaloo eesmärk on mõista, miks ja kuidas asjad muutusid, millised olid tagajärjed ning millised mustrid ja seosed aja jooksul kordusid. Ajalugu aitab selgitada inimeste otsuseid, ühiskondlikke protsesse ja kultuurilisi muutusi ning annab tööriistu kriitiliseks mõtlemiseks ja faktide hindamiseks.

Inimesed teavad, mis juhtus minevikus, vaadeldes mineviku asju, sealhulgas allikaid (nagu raamatud, ajalehed ja kirjad) ja esemeid (nagu keraamika, tööriistad, inimese või looma jäänused). Lisaks traditsioonilistele kirjalikele ja materiaalsetele allikatele tunnistatakse tänapäeval ka visuaalseid allikaid (fotod, filmid), helisalvestisi ja digitaalseid andmeid. Allikad jagunevad üldjoontes primaarseteks (algallikad, mida loodi uuritaval ajal) ja sekundaarseteks (hilisemate uurijate tõlgendused). Oluline on allika usaldusväärsuse hindamine: kes selle lõi, millal ja miks, milline on allika perspektiiv ja võimalik kallutatus.

Raamatukogud, arhiivid ja muuseumid koguvad ja hoiavad neid asju, et inimesed saaksid ajalugu uurida. Need asutused katalogiseerivad, säilitavad ja tihti digitaliseerivad allikaid, nii et uurijad ja lai publik pääseksid neile ligi. Arhiivides ja muuseumides töötavad spetsialistid aitavad allikate tõlgendamisel, autentimisel ja taustainformatsiooni leidmisel.

Ajalugu uurivat inimest nimetatakse ajaloolaseks. Inimest, kes uurib esiajalugu ja ajalugu iidsetest kultuuridest maha jäänud asjade kaudu, nimetatakse arheoloogiks. Inimkonda ja ühiskonda uurivat inimest nimetatakse antropoloogiks. Ajaloo uurimiseks ja kirjutamiseks kasutatavate allikate ja meetodite uurimist nimetatakse historiograafiaks. Historiograafia vaatleb, kuidas ajalugu on erinevatel aegadel ja erinevates koolkondades kirjutatud, millised teooriad ja meetodid domineerivad ning kuidas arusaamad minevikust muutuvad.

Suuline ajalugu ja vähekuuldud hääled

Inimesed saavad mineviku kohta teavet, kui nad räägivad inimestega, kes mäletavad minevikus toimunud asju. Seda nimetatakse suuliseks ajalooks. Suuline allikas võib anda elu juurde sündmustele ja anda häälte neile, kes ei ole oma kogemust kirjutanud. Kui inimesed, kes olid olnud orjad ja Ameerika kodusõja üleelanud, said vanaks, salvestasid mõned ajaloolased kõik, mida nad rääkisid, et ajalugu ei läheks kaduma. Suuline ajaloo kogumine nõuab hoolikat dokumenteerimist, konteksti selgitamist ning kriitilist tõlgendamist, sest mälu võib aja jooksul muutuda.

Erinevad ajalookäsitlused ja maailmavaated

Vanasti pidasid inimesed maailma eri paigus eraldi ajalugu, sest nad ei kohtunud üksteisega kuigi sageli. Mõned inimrühmad ei kohtunud kunagi üksteisega. Keskaegne Euroopa, Vana-Rooma ja Vana-Hiina arvasid mõlemad, et nad valitsevad maailma ainsat olulist osa ja et teised osad on "barbarid". Sellised vaated on näide etnosentrilisusest ja näitavad, kuidas poliitilised ja kultuurilised eeldused mõjutavad ajalookirjutust. Tänapäeva ajaloolased püüavad aga sageli rakendada globaalsemat, koostööle orienteeritud ja mitmeperspektiivset lähenemist, et mõista kultuuridevahelisi mõjusid ja ühendusi.

Allikate tüübid ja hindamise põhimõtted

• Primaarallikad: ajast pärinevad dokumendid, kirjalikud tunnistused, esemed, fotod ja kõnelused.
• Sekundaarallikad: teadusartiklid, monograafiad ja populaarteaduslikud ülevaated, mis analüüsivad primaarallikaid.
• Materialistlikud allikad: arheoloogilised leide, hoonete jäänused ja igapäevaesemed, mis annavad infot elustiili ja tehnoloogiate kohta.
• Suuline ja visuaalne materjal: intervjuud, filmid, fotod, kunstiteosed ja muusika, mis avavad emotsionaalseid ja kultuurilisi tahke.
• Kriitiline hindamine: iga allikas tuleb kontekstualiseerida: autori taust, allika loomise aeg, eesmärk ja võimalik eelsoodumus.

Meetodid ja interdistsiplinaarsus

Ajaloolased kasutavad erinevaid meetodeid: kronoloogia ja perioodiseerimine, võrdlev ajalugu, mikroajalugu (ühe väikse ühiskonna või sündmuse põhjal sügavuti lähenemine) ning kvantitatiivsed analüüsid (statistika, demograafia). Ajaloo uurimine on sageli interdistsiplinaarne: arheoloogia, antropoloogia, geoloogia, geneetika ja kliimateadused aitavad täpsustada kronoloogiat ning paremini mõista elutingimusi ja liikumisi minevikus. Spetsiifilised dateerimismeetodid nagu radiokarbondateerimine, dendrokronoloogia ja stratigraafia annavad objektiivset ajastusteavet arheoloogilistele leidudele.

Mida tuleb meeles pidada

• Allikad võivad olla puudulikud või kallutatud; vaikimine ja mahajäämised (mis ei ole salvestatud) ise on uurimise osa.
• Uued leiud või uued tõlgendused võivad muuta tuttavaid ajalookirjeldusi — ajalugu ei ole lõplik, vaid pidevas arengus.
• Ajaloo tundmine aitab mõista identiteeti, poliitikat ja ühiskondlikke otsuseid ning edendab ajaloolist empaatiat ja vastutustundlikku mälestamist.

Kokkuvõttes on ajalugu distsipliin, mis põhineb allikatel, meetoditel ja kriitilisel tõlgendusel. Uurija töö on koguda, hinnata ja ühendada erinevat tüüpi tõendeid, et koostada võimalikult usaldusväärne ja avatud arusaam minevikust — arvestades, et iga uus allikas või perspektiiv võib muuta meie arusaama sellest, mis juhtus ja miks.

Küsimused ja vastused

K: Kuidas nimetatakse minevikusündmuste uurimist?

K: Kes on ajaloolased ja millega nad tegelevad?

K: Kes uurib eelajalugu ja iidseid kultuure?

K: Mis on antropoloog?

K: Mis on ajalookirjandus?

K: Kuidas saavad inimesed minevikku tundma õppida?

Otsing