Austraalia ajalugu: aborigeenid, avastused ja koloniseerimine

Austraalia ajalugu: alates 65 000a aborigeenide Dreamime’ist kuni Euroopa avastuste ja koloniseerimiseni — rikas kultuur, avastused ja nende mõju tänapäeval.

Inimesed on Austraalias elanud üle 65 000 aasta. Esimesed inimesed, kes Austraaliasse saabusid, olid aborigeenid ja Torres Straiti saarlased. Nad elasid kõigis Austraalia osades, moodustades sadu erinevaid keele- ja kultuurirühmi ehk klane ja hõime. Toit ja ellujäämine tulid peamiselt küttimisest, kalapüügist ja kogumisest; paljudel aladel kasutati ka teadlikult suitsu ja põlemist maastiku juhtimiseks ehk nn „fire‑stick farming”’i.

Aborigeenid leiutasid sellised tööriistad nagu bumerang ja oda. Samuti on tõendeid, et aborigeenid kasutasid erinevaid põlluharimise ja maastiku majandamise meetodeid, sealhulgas seemnete külvamist ja savipõldude rajamist. Traditsioonid ning suuline pärimus olid nende elus väga olulised. Nende usundit nimetatakse Dreamtime'iks, milles on palju lugusid maailma loomisest vaimude poolt. Aborigeenide kunst sai alguse vähemalt 30 000 aastat tagasi ja kogu Austraalias on rohkesti seintele maalitud ning kaljudesse raiutud Dreamingi lugusid, mis kannavad edasi ajalugu, seadusi ja pärimusi. Aborigeenide muusikas kõlavad unenäoajast rääkivad laulud, mida vahel saadab traditsiooniline pill, nagu didgeridoo, aga muusikalised väljendusviisid on väga mitmekesised sõltuvalt regioonist.

Euroopa avastused ja varajane kaardistamine

1606. aastal külastas läänemaailma esimene eurooplane, hollandi maadeuurija Willem Janszoon (1571–1639). Luis Vaez de Torres purjetas hiljem samal aastal läbi Austraalia ja Uus-Guinea vahelise vee. Alles pärast seda, kui Dirk Hartog sattus 1616. aastal läänerannikule, külastasid ja kaardistasid teised Euroopa laevad seda rannikut. Pärast seda, kui veel kuuskümmend laeva külastas rannikut, oli teada piisavalt palju, et 1811. aastal avaldada kaart. Maa oli paljudes piirkondades näiliselt kuiv ja suur osa sellest oli kõrb, mistõttu paljud uurijad arvasid, et seal ei saa kergesti kasvatada põllukultuure ja seega on inimestel raske seal elada; nad otsustasid, et seal poleks majanduslikku põhjust jääda püsivalt.

1642. aastal jõudis hollandlane Abel Tasman, kes töötas Hollandi Ida-India kompanii heaks, Tasmaaniasse, mida ta nimetas Antony van Diemenslandt. Seejärel nimetas ta kontinendi, mille põhjarannikut ta oma teisel visiidil 1644. aastal kaardistas, New Hollandiks. Aastal 1688 sai William Dampierist esimene inglane, kes jõudis Austraaliasse. Kuid 1770. aastal leidis Briti meremees, kapten James Cook, Austraalia viljaka idaranniku. Ta nimetas seda Uus-Lõuna-Walesiks ja nõudis seda Suurbritannia jaoks. Inglane Matthew Flinders avaldas 1814. aastal oma rannikukaardi, nimetades seda esimest korda Austraaliaks, mille nime võtsid hiljem ametivõimud ametlikult kasutusele.

Briti koloniseerimine ja selle tagajärjed

Kuigi Euroopa kaardistamine oli juba alanud, algas Austraalia laiem koloniseerimine alles siis, kui Suurbritannia saatis 1788. aastal esimesed vangide laevastikud ehk First Fleet ja asutas penal‑koloonia Port Jacksoni ümbrusesse (tänane Sydney). Kapten Arthur Phillip sai uue koloonia esimese kubernerina ülesande rajada toimiv asustus. Edasine asustus levis järk-järgult mererannikule ja sisemaale, eriti pärast 19. sajandi keskel alanud kuldretkeid, mis tõid suure sisserände ja majandusliku kasvu.

Indigeensele elanikkonnale oli koloniseerimine katastroofiline. Eurooplased tõid haigusi (nagu tuhkarokid), millele kohalikel ei olnud vastupanu, tekitasid suurt surma ja demograafilist kahanemist. Samuti kaotasid aborigeenid ja Torres Straiti saarlased paljusid traditsioonilisi maad ning veekogusid oma elupaikadest, mis põhjustas nälga, varjupaiga kaotust ja sotsiaalseid konflikte. Uute asunike ja karjasüsteemide laienemine viis sageli territoriaalsete vaidluste ja vägivallani, mida mõnikord nimetatakse „äärmiseks eeslinnavägivallaks” või piiri‑sõdadeks.

Koloniaalsed võimud kehtestasid erinevaid poliitikaid: asutati missioone ja reservuaarid, kehtestati „kaitseseisukorra” reegleid ning hiljem 20. sajandil rakendati assimilatsiooni‑poliitikat, mille kurikuulus osa oli laste jõuline ära­eemaldamine peredest (nn Stolen Generations). Samal ajal kasvasid kolooniad iseseisvuse, majandusliku arengu ja ühiskondliku infrastruktuuri poolest; 1901. aastal liideti Briti kolooniad ühtseks riigiks – Austraalia Liiduks (Commonwealth of Australia).

Põhjapanevad sündmused ja tänapäev

20. sajandil toimusid mitmed olulised muutused: inimõiguste võitlus, aborigeenide kodanikuõiguste tõus ning poliitilised muutused. 1967. aasta referendum andis Austraalia föderaalvalitsusele õiguse arvestada aborigeene riiklikult ning tühistas osa diskrimineerivaid sätteid. Hiljem on õigussüsteemis toimunud olulisi lahendeid, näiteks 1992. aasta Mabo otsus, mis tunnistas esmakordselt kohuslikult aborigeenide maavaldusõigusi (native title), murdes aluse „terram nullius”’i doktriinile, mille järgi oli maa varem peetud „mehitamata”.

Tänapäeval on Austraalia ühiskond etniliselt ja kultuuriliselt mitmekesine: aborigeenide ja Torres Straiti saarlaste kultuurid elavad edasi ning neid tunnustatakse üha enam kui riigi esmast kultuuripärandit. Samas on püsivaid probleeme — tervise, hariduse, majandusliku ebavõrdsuse ja õigusemõistmise valdkonnas — mille lahendamine on osa pikemast riiklikust dialoogist ja leppimisprotsessist.

Kokkuvõte

• Aborigeenid ja Torres Straiti saarlased on Austraalia esimesed elanikud, kelle kultuurid on üle 65 000 aasta vanused.
• Euroopa uurijad (hollandlased, britid jt) kaardistasid rannikuid alates 17. sajandist, kuid laiem koloniseerimine algas Briti vangilaagritega 1788. aastal.
• Koloniseerimine muutis maaelu fundamentaalselt: see tõi majandusliku arengu, aga ka indigeense elanikkonna kannatused, maade kaotuse ja kultuurilise traagika.
• Tänases Austraalias jätkub töö ajaloolise õigluse, õiguste tunnustamise ja sotsiaalse kaasatuse nimel.

Colonial Australia

Britid otsustasid kasutada kapten Cooki poolt külastatud maad vangikolooniana. Suurbritannial oli vaja kohta, kuhu saata oma vangid (inimesed, kes olid saadetud vangi varguste ja muude kuritegude eest), sest tema vanglad olid täis ja ta oli just kaotanud oma Ameerika kolooniad Ameerika iseseisvussõjas. 1788. aastal jõudis Botany Baysse (Sydney) Briti esimene laevastik, mis koosnes 11 laevast ja mille pardal oli umbes 1500 inimest. Arthur Phillip juhtis neid esimese Uus-Lõuna-Walesi kubernerina. Aastatel 1788-1868 toodi Austraaliasse umbes 160 000 vangi. Vabad sisserändajad hakkasid saabuma 1790. aastatel.

Esimestel aastatel ei olnud neil palju toitu ja elu oli väga raske. Kuid peagi hakkasid nad talupidamist pidama ja inimesi tuli juurde. Sydney kasvas ja rajati uusi linnu. Vill tõi head raha. Aastaks 1822 oli rajatud palju linnu ja inimesed linnadest käisid sageli Sydney's täiendavate majandusressursside saamiseks.

Peagi leidsid Sydney inimesed ka teisi Austraalia piirkondi. George Bass ja Matthew Flinders purjetasid lõuna poole Tasmaaniasse ja 1803. aastal asutati Hobartis koloonia. Hamilton Hume ja William Hovell läksid Sydneys maismaad mööda lõunasse. Nad leidsid Murray jõe ja head maad Victorias. Thomas Mitchell läks sisemaale ja leidis veel rohkem jõgesid. 1826. aastal rajati Lääne-Austraalias King George Soundis esimene Briti sõjaväe eelpost. Swan River Colony asutati 1829. aastal, mille linnad asusid Fremantle'is ja Perthis. 1836. aastal alustati Lõuna-Austraalias vabasaatjate kolooniat, kuhu ei saadetud kunagi ühtegi vangi. Queenslandist sai 1859. aastal eraldi koloonia. Kui linnad ja farmid levisid üle kogu Austraalia, tõrjuti aborigeenid oma maalt välja. Mõned tapeti ja paljud surid haigustesse ja nälga. Peagi olid Austraalia aborigeenid eurooplastest ülekaalus ja paljud neist sunniti elama reservaatides.

Uus-Lõuna-Walesi ja Victoria kullapalavikud algasid 1851. aastal, mis tõi kaasa suure hulga inimeste saabumise kulla otsimiseks. Rahvastik kasvas kogu Kagu-Austraalias ning tekitas suurt jõukust ja tööstust. Aastaks 1853 olid kullapüügid teinud mõned vaesed inimesed väga rikkaks.

Vangide transport lõppes 1840. ja 1850. aastatel ning järgnesid uued muutused. Austraalia rahvas tahtis ise oma riiki juhtida ja end ise valitseda. Kolooniate esimesi valitsusi juhtisid Londoni valitud kubernerid. Peagi soovisid asunikud kohalikku omavalitsust ja rohkem demokraatiat. 1825. aastal loodi Uus-Lõuna-Walesi Seadusandlik Nõukogu, mis nõustab Uus-Lõuna-Walesi kuberneri, kuid seda ei valinud valijad. William Wentworth asutas 1835. aastal Austraalia Isamaaliidu (Austraalia esimene poliitiline partei), et nõuda Uus-Lõuna-Walesile demokraatlikku valitsemist. 1840. aastal loodi Adelaide'i linnavolikogu ja Sydney linnavolikogu, mille poolt said mõned inimesed hääletada (kuid ainult mehed, kellel oli teatud summa raha). Seejärel toimusid 1843. aastal Austraalia esimesed parlamendivalimised Uus-Lõuna-Walesi Seadusandliku Nõukogu jaoks, kus jällegi oli piiratud, kes võis hääletada. Austraalia kolooniate valitsuse seadus [1850] võimaldas põhiseadused Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale. 1850. aastal toimusid seadusandliku nõukogu valimised ka Victoria, Lõuna-Austraalia ja Tasmaania kolooniates.

1855. aastal andis London Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale piiratud omavalitsuse. 1856. aastal võeti Victorias, Tasmaanias ja Lõuna-Austraalias kasutusele uus salajane hääletus, mis võimaldas inimestel hääletada eraviisiliselt. Seda süsteemi kopeeriti kogu maailmas. 1855. aastal anti Lõuna-Austraalias hääleõigus kõigile üle 21-aastastele meestele. Peagi järgnesid teised kolooniad. Naised said 1895. aastal Lõuna-Austraalia parlamendis hääleõiguse ja neist said esimesed naised maailmas, kellel lubati valimistel kandideerida. 1897. aastal sai Catherine Helen Spence esimeseks naiskandidaadiks.

Austraallased olid alustanud parlamentaarseid demokraatiaid kogu mandril. Kuid hääled muutusid üha valjemini, et nad kõik tuleksid kokku ühe riigi ja riikliku parlamendiga.

Adelaide 1839. aastal. Lõuna-Austraalia asutati vaba kolooniana, ilma vangideta.


Victoria parlament Melbourne'is.

Koloniaal-Austraalia

Britid otsustasid kasutada kapten Cooki poolt külastatud maad vangikolooniana. Suurbritannial oli vaja kohta, kuhu saata oma vangid (inimesed, kes olid saadetud vangi varguste ja muude kuritegude eest), sest tema vanglad olid täis ja ta oli just kaotanud oma Ameerika kolooniad Ameerika iseseisvussõjas. 1788. aastal jõudis Botany Baysse (Sydney) Briti esimene laevastik, mis koosnes 11 laevast ja mille pardal oli umbes 1500 inimest. Arthur Phillip juhtis neid esimese Uus-Lõuna-Walesi kubernerina. Aastatel 1788-1868 toodi Austraaliasse umbes 160 000 vangi. Vabad sisserändajad hakkasid saabuma 1790. aastatel.

Esimestel aastatel ei olnud neil palju toitu ja elu oli väga raske. Kuid peagi hakkasid nad talupidamist pidama ja inimesi tuli juurde. Sydney kasvas ja rajati uusi linnu. Vill tõi head raha. Aastaks 1822 oli rajatud palju linnu ja inimesed linnadest käisid sageli Sydney's täiendavate majandusressursside saamiseks.

Peagi leidsid Sydney inimesed ka teisi Austraalia piirkondi. George Bass ja Matthew Flinders purjetasid lõuna poole Tasmaaniasse ja 1803. aastal asutati Hobartis koloonia. Hamilton Hume ja William Hovell läksid Sydneys maismaad mööda lõunasse. Nad leidsid Murray jõe ja head maad Victorias. Thomas Mitchell läks sisemaale ja leidis veel rohkem jõgesid. 1826. aastal rajati Lääne-Austraalias King George Soundis esimene Briti sõjaväe eelpost. Swan River Colony asutati 1829. aastal, mille linnad asusid Fremantle'is ja Perthis. 1836. aastal alustati Lõuna-Austraalias vabasaatjate kolooniat, kuhu ei saadetud kunagi ühtegi vangi. Queenslandist sai 1859. aastal eraldi koloonia. Kui linnad ja farmid levisid üle kogu Austraalia, tõrjuti aborigeenid oma maalt välja. Mõned tapeti ja paljud surid haigustesse ja nälga. Peagi olid Austraalia aborigeenid eurooplastest ülekaalus ja paljud neist sunniti elama reservaatides.

Uus-Lõuna-Walesi ja Victoria kullapalavikud algasid 1851. aastal, mis tõi kaasa suure hulga inimeste saabumise kulla otsimiseks. Rahvastik kasvas kogu Kagu-Austraalias ning tekitas suurt jõukust ja tööstust. Aastaks 1853 olid kullapüügid teinud mõned vaesed inimesed väga rikkaks.

Vangide transport lõppes 1840. ja 1850. aastatel ning järgnesid uued muutused. Austraalia rahvas tahtis ise oma riiki juhtida ja end ise valitseda. Kolooniate esimesi valitsusi juhtisid Londoni valitud kubernerid. Peagi soovisid asunikud kohalikku omavalitsust ja rohkem demokraatiat. 1825. aastal loodi Uus-Lõuna-Walesi Seadusandlik Nõukogu, mis nõustab Uus-Lõuna-Walesi kuberneri, kuid seda ei valinud valijad. William Wentworth asutas 1835. aastal Austraalia Isamaaliidu (Austraalia esimene poliitiline partei), et nõuda Uus-Lõuna-Walesile demokraatlikku valitsemist. 1840. aastal loodi Adelaide'i linnavolikogu ja Sydney linnavolikogu, mille poolt said mõned inimesed hääletada (kuid ainult mehed, kellel oli teatud summa raha). Seejärel toimusid 1843. aastal Austraalia esimesed parlamendivalimised Uus-Lõuna-Walesi Seadusandliku Nõukogu jaoks, kus jällegi oli piiratud, kes võis hääletada. Austraalia kolooniate valitsuse seadus [1850] võimaldas põhiseadused Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale. 1850. aastal toimusid seadusandliku nõukogu valimised ka Victoria, Lõuna-Austraalia ja Tasmaania kolooniates.

1855. aastal andis London Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale piiratud omavalitsuse. 1856. aastal võeti Victorias, Tasmaanias ja Lõuna-Austraalias kasutusele uus salajane hääletus, mis võimaldas inimestel hääletada eraviisiliselt. Seda süsteemi kopeeriti kogu maailmas. 1855. aastal anti Lõuna-Austraalias hääleõigus kõigile üle 21-aastastele meestele. Peagi järgnesid teised kolooniad. Naised said 1895. aastal Lõuna-Austraalia parlamendis hääleõiguse ja neist said esimesed naised maailmas, kellel lubati valimistel kandideerida. 1897. aastal sai Catherine Helen Spence esimeseks naiskandidaadiks.

Austraallased olid alustanud parlamentaarseid demokraatiaid kogu mandril. Kuid hääled muutusid üha valjemini, et nad kõik tuleksid kokku ühe riigi ja riikliku parlamendiga.

Adelaide 1839. aastal. Lõuna-Austraalia asutati vaba kolooniana, ilma vangideta.


Victoria parlament Melbourne'is.

Küsimused ja vastused

K: Kui kaua on inimesed Austraalias elanud?

K: Kes olid esimesed inimesed, kes Austraaliasse saabusid?

K: Mida nad tegid, et ellu jääda?

K: Millist usku harrastasid aborigeenid?

K: Millal algas Euroopa uurimisretked Austraalias?

K: Kes oli vastutav Uus-Lõuna-Walesi nime andmise eest?

Otsing