Inimesed on Austraalias elanud üle 65 000 aasta. Esimesed inimesed, kes Austraaliasse saabusid, olid aborigeenid ja Torres Straiti saarlased. Nad elasid kõigis Austraalia osades, moodustades sadu erinevaid keele- ja kultuurirühmi ehk klane ja hõime. Toit ja ellujäämine tulid peamiselt küttimisest, kalapüügist ja kogumisest; paljudel aladel kasutati ka teadlikult suitsu ja põlemist maastiku juhtimiseks ehk nn „fire‑stick farming”’i.
Aborigeenid leiutasid sellised tööriistad nagu bumerang ja oda. Samuti on tõendeid, et aborigeenid kasutasid erinevaid põlluharimise ja maastiku majandamise meetodeid, sealhulgas seemnete külvamist ja savipõldude rajamist. Traditsioonid ning suuline pärimus olid nende elus väga olulised. Nende usundit nimetatakse Dreamtime'iks, milles on palju lugusid maailma loomisest vaimude poolt. Aborigeenide kunst sai alguse vähemalt 30 000 aastat tagasi ja kogu Austraalias on rohkesti seintele maalitud ning kaljudesse raiutud Dreamingi lugusid, mis kannavad edasi ajalugu, seadusi ja pärimusi. Aborigeenide muusikas kõlavad unenäoajast rääkivad laulud, mida vahel saadab traditsiooniline pill, nagu didgeridoo, aga muusikalised väljendusviisid on väga mitmekesised sõltuvalt regioonist.
Euroopa avastused ja varajane kaardistamine
1606. aastal külastas läänemaailma esimene eurooplane, hollandi maadeuurija Willem Janszoon (1571–1639). Luis Vaez de Torres purjetas hiljem samal aastal läbi Austraalia ja Uus-Guinea vahelise vee. Alles pärast seda, kui Dirk Hartog sattus 1616. aastal läänerannikule, külastasid ja kaardistasid teised Euroopa laevad seda rannikut. Pärast seda, kui veel kuuskümmend laeva külastas rannikut, oli teada piisavalt palju, et 1811. aastal avaldada kaart. Maa oli paljudes piirkondades näiliselt kuiv ja suur osa sellest oli kõrb, mistõttu paljud uurijad arvasid, et seal ei saa kergesti kasvatada põllukultuure ja seega on inimestel raske seal elada; nad otsustasid, et seal poleks majanduslikku põhjust jääda püsivalt.
1642. aastal jõudis hollandlane Abel Tasman, kes töötas Hollandi Ida-India kompanii heaks, Tasmaaniasse, mida ta nimetas Antony van Diemenslandt. Seejärel nimetas ta kontinendi, mille põhjarannikut ta oma teisel visiidil 1644. aastal kaardistas, New Hollandiks. Aastal 1688 sai William Dampierist esimene inglane, kes jõudis Austraaliasse. Kuid 1770. aastal leidis Briti meremees, kapten James Cook, Austraalia viljaka idaranniku. Ta nimetas seda Uus-Lõuna-Walesiks ja nõudis seda Suurbritannia jaoks. Inglane Matthew Flinders avaldas 1814. aastal oma rannikukaardi, nimetades seda esimest korda Austraaliaks, mille nime võtsid hiljem ametivõimud ametlikult kasutusele.
Briti koloniseerimine ja selle tagajärjed
Kuigi Euroopa kaardistamine oli juba alanud, algas Austraalia laiem koloniseerimine alles siis, kui Suurbritannia saatis 1788. aastal esimesed vangide laevastikud ehk First Fleet ja asutas penal‑koloonia Port Jacksoni ümbrusesse (tänane Sydney). Kapten Arthur Phillip sai uue koloonia esimese kubernerina ülesande rajada toimiv asustus. Edasine asustus levis järk-järgult mererannikule ja sisemaale, eriti pärast 19. sajandi keskel alanud kuldretkeid, mis tõid suure sisserände ja majandusliku kasvu.
Indigeensele elanikkonnale oli koloniseerimine katastroofiline. Eurooplased tõid haigusi (nagu tuhkarokid), millele kohalikel ei olnud vastupanu, tekitasid suurt surma ja demograafilist kahanemist. Samuti kaotasid aborigeenid ja Torres Straiti saarlased paljusid traditsioonilisi maad ning veekogusid oma elupaikadest, mis põhjustas nälga, varjupaiga kaotust ja sotsiaalseid konflikte. Uute asunike ja karjasüsteemide laienemine viis sageli territoriaalsete vaidluste ja vägivallani, mida mõnikord nimetatakse „äärmiseks eeslinnavägivallaks” või piiri‑sõdadeks.
Koloniaalsed võimud kehtestasid erinevaid poliitikaid: asutati missioone ja reservuaarid, kehtestati „kaitseseisukorra” reegleid ning hiljem 20. sajandil rakendati assimilatsiooni‑poliitikat, mille kurikuulus osa oli laste jõuline äraeemaldamine peredest (nn Stolen Generations). Samal ajal kasvasid kolooniad iseseisvuse, majandusliku arengu ja ühiskondliku infrastruktuuri poolest; 1901. aastal liideti Briti kolooniad ühtseks riigiks – Austraalia Liiduks (Commonwealth of Australia).
Põhjapanevad sündmused ja tänapäev
20. sajandil toimusid mitmed olulised muutused: inimõiguste võitlus, aborigeenide kodanikuõiguste tõus ning poliitilised muutused. 1967. aasta referendum andis Austraalia föderaalvalitsusele õiguse arvestada aborigeene riiklikult ning tühistas osa diskrimineerivaid sätteid. Hiljem on õigussüsteemis toimunud olulisi lahendeid, näiteks 1992. aasta Mabo otsus, mis tunnistas esmakordselt kohuslikult aborigeenide maavaldusõigusi (native title), murdes aluse „terram nullius”’i doktriinile, mille järgi oli maa varem peetud „mehitamata”.
Tänapäeval on Austraalia ühiskond etniliselt ja kultuuriliselt mitmekesine: aborigeenide ja Torres Straiti saarlaste kultuurid elavad edasi ning neid tunnustatakse üha enam kui riigi esmast kultuuripärandit. Samas on püsivaid probleeme — tervise, hariduse, majandusliku ebavõrdsuse ja õigusemõistmise valdkonnas — mille lahendamine on osa pikemast riiklikust dialoogist ja leppimisprotsessist.
Kokkuvõte
- Aborigeenid ja Torres Straiti saarlased on Austraalia esimesed elanikud, kelle kultuurid on üle 65 000 aasta vanused.
- Euroopa uurijad (hollandlased, britid jt) kaardistasid rannikuid alates 17. sajandist, kuid laiem koloniseerimine algas Briti vangilaagritega 1788. aastal.
- Koloniseerimine muutis maaelu fundamentaalselt: see tõi majandusliku arengu, aga ka indigeense elanikkonna kannatused, maade kaotuse ja kultuurilise traagika.
- Tänases Austraalias jätkub töö ajaloolise õigluse, õiguste tunnustamise ja sotsiaalse kaasatuse nimel.
