Austraalia ajalugu
Inimesed on Austraalias elanud üle 65 000 aasta. Esimesed inimesed, kes Austraaliasse saabusid, olid aborigeenid ja Torres Straiti saarlased. Nad elasid kõigis Austraalia osades. Nad elasid küttimisest, kalapüügist ja kogumisest.
Aborigeenid leiutasid sellised tööriistad nagu bumerang ja oda. Samuti on tõendeid, et aborigeenid kasutasid põlluharimismeetodeid. Traditsioonid olid nende elus väga olulised. Nende usundit nimetatakse Dreamtime'iks, milles on palju lugusid maailma loomisest vaimude poolt. Aborigeenide kunst sai alguse vähemalt 30 000 aastat tagasi ja kogu Austraalias on palju seintele maalitud ja kaljudesse raiutud Dreamingi lugusid. Aborigeenide muusikas kõlavad unenäoajast rääkivad laulud, mõnikord ka spetsiaalsete pillidega, nagu didgeridoo.
1606. aastal külastas läänemaailma esimene eurooplane, hollandi maadeuurija Willem Janszoon (1571-1639). Luis Vaez de Torres purjetas hiljem samal aastal läbi Austraalia ja Uus-Guinea vahelise vee. Alles pärast seda, kui Dirk Hartog sattus 1616. aastal läänerannikule, külastasid ja kaardistasid teised Euroopa laevad seda rannikut. Pärast seda, kui veel kuuskümmend laeva külastas rannikut, oli teada piisavalt palju, et 1811. aastal avaldada kaart. Maa oli kuiv, sest seal sadas vähe vihma; osa sellest oli kõrb. Uurijad arvasid, et seal ei saa kasvatada põllukultuure ja seega on inimestel raske seal elada. Nad otsustasid, et seal poleks majanduslikku põhjust jääda.
1642. aastal jõudis hollandlane Abel Tasman, kes töötas Hollandi Ida-India kompanii heaks, Tasmaaniasse, mida ta nimetas Antony van Diemenslandt. Seejärel nimetas ta kontinendi, mille põhjarannikut ta oma teisel visiidil 1644. aastal kaardistas, New Hollandiks. Aastal 1688 sai William Dampierist esimene inglane, kes jõudis Austraaliasse. Kuid 1770. aastal leidis Briti meremees, kapten James Cook, Austraalia viljaka idaranniku. Ta nimetas seda Uus-Lõuna-Walesiks ja nõudis seda Suurbritannia jaoks. Inglane Matthew Flinders avaldas 1814. aastal oma rannikukaardi, nimetades seda esimest korda Austraaliaks, mille nime võtsid hiljem ametivõimud ametlikult kasutusele.
Colonial Australia
Britid otsustasid kasutada kapten Cooki poolt külastatud maad vangikolooniana. Suurbritannial oli vaja kohta, kuhu saata oma vangid (inimesed, kes olid saadetud vangi varguste ja muude kuritegude eest), sest tema vanglad olid täis ja ta oli just kaotanud oma Ameerika kolooniad Ameerika iseseisvussõjas. 1788. aastal jõudis Botany Baysse (Sydney) Briti esimene laevastik, mis koosnes 11 laevast ja mille pardal oli umbes 1500 inimest. Arthur Phillip juhtis neid esimese Uus-Lõuna-Walesi kubernerina. Aastatel 1788-1868 toodi Austraaliasse umbes 160 000 vangi. Vabad sisserändajad hakkasid saabuma 1790. aastatel.
Esimestel aastatel ei olnud neil palju toitu ja elu oli väga raske. Kuid peagi hakkasid nad talupidamist pidama ja inimesi tuli juurde. Sydney kasvas ja rajati uusi linnu. Vill tõi head raha. Aastaks 1822 oli rajatud palju linnu ja inimesed linnadest käisid sageli Sydney's täiendavate majandusressursside saamiseks.
Peagi leidsid Sydney inimesed ka teisi Austraalia piirkondi. George Bass ja Matthew Flinders purjetasid lõuna poole Tasmaaniasse ja 1803. aastal asutati Hobartis koloonia. Hamilton Hume ja William Hovell läksid Sydneys maismaad mööda lõunasse. Nad leidsid Murray jõe ja head maad Victorias. Thomas Mitchell läks sisemaale ja leidis veel rohkem jõgesid. 1826. aastal rajati Lääne-Austraalias King George Soundis esimene Briti sõjaväe eelpost. Swan River Colony asutati 1829. aastal, mille linnad asusid Fremantle'is ja Perthis. 1836. aastal alustati Lõuna-Austraalias vabasaatjate kolooniat, kuhu ei saadetud kunagi ühtegi vangi. Queenslandist sai 1859. aastal eraldi koloonia. Kui linnad ja farmid levisid üle kogu Austraalia, tõrjuti aborigeenid oma maalt välja. Mõned tapeti ja paljud surid haigustesse ja nälga. Peagi olid Austraalia aborigeenid eurooplastest ülekaalus ja paljud neist sunniti elama reservaatides.
Uus-Lõuna-Walesi ja Victoria kullapalavikud algasid 1851. aastal, mis tõi kaasa suure hulga inimeste saabumise kulla otsimiseks. Rahvastik kasvas kogu Kagu-Austraalias ning tekitas suurt jõukust ja tööstust. Aastaks 1853 olid kullapüügid teinud mõned vaesed inimesed väga rikkaks.
Vangide transport lõppes 1840. ja 1850. aastatel ning järgnesid uued muutused. Austraalia rahvas tahtis ise oma riiki juhtida ja end ise valitseda. Kolooniate esimesi valitsusi juhtisid Londoni valitud kubernerid. Peagi soovisid asunikud kohalikku omavalitsust ja rohkem demokraatiat. 1825. aastal loodi Uus-Lõuna-Walesi Seadusandlik Nõukogu, mis nõustab Uus-Lõuna-Walesi kuberneri, kuid seda ei valinud valijad. William Wentworth asutas 1835. aastal Austraalia Isamaaliidu (Austraalia esimene poliitiline partei), et nõuda Uus-Lõuna-Walesile demokraatlikku valitsemist. 1840. aastal loodi Adelaide'i linnavolikogu ja Sydney linnavolikogu, mille poolt said mõned inimesed hääletada (kuid ainult mehed, kellel oli teatud summa raha). Seejärel toimusid 1843. aastal Austraalia esimesed parlamendivalimised Uus-Lõuna-Walesi Seadusandliku Nõukogu jaoks, kus jällegi oli piiratud, kes võis hääletada. Austraalia kolooniate valitsuse seadus [1850] võimaldas põhiseadused Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale. 1850. aastal toimusid seadusandliku nõukogu valimised ka Victoria, Lõuna-Austraalia ja Tasmaania kolooniates.
1855. aastal andis London Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale piiratud omavalitsuse. 1856. aastal võeti Victorias, Tasmaanias ja Lõuna-Austraalias kasutusele uus salajane hääletus, mis võimaldas inimestel hääletada eraviisiliselt. Seda süsteemi kopeeriti kogu maailmas. 1855. aastal anti Lõuna-Austraalias hääleõigus kõigile üle 21-aastastele meestele. Peagi järgnesid teised kolooniad. Naised said 1895. aastal Lõuna-Austraalia parlamendis hääleõiguse ja neist said esimesed naised maailmas, kellel lubati valimistel kandideerida. 1897. aastal sai Catherine Helen Spence esimeseks naiskandidaadiks.
Austraallased olid alustanud parlamentaarseid demokraatiaid kogu mandril. Kuid hääled muutusid üha valjemini, et nad kõik tuleksid kokku ühe riigi ja riikliku parlamendiga.
Adelaide 1839. aastal. Lõuna-Austraalia asutati vaba kolooniana, ilma vangideta.
Victoria parlament Melbourne'is.
Koloniaal-Austraalia
Britid otsustasid kasutada kapten Cooki poolt külastatud maad vangikolooniana. Suurbritannial oli vaja kohta, kuhu saata oma vangid (inimesed, kes olid saadetud vangi varguste ja muude kuritegude eest), sest tema vanglad olid täis ja ta oli just kaotanud oma Ameerika kolooniad Ameerika iseseisvussõjas. 1788. aastal jõudis Botany Baysse (Sydney) Briti esimene laevastik, mis koosnes 11 laevast ja mille pardal oli umbes 1500 inimest. Arthur Phillip juhtis neid esimese Uus-Lõuna-Walesi kubernerina. Aastatel 1788-1868 toodi Austraaliasse umbes 160 000 vangi. Vabad sisserändajad hakkasid saabuma 1790. aastatel.
Esimestel aastatel ei olnud neil palju toitu ja elu oli väga raske. Kuid peagi hakkasid nad talupidamist pidama ja inimesi tuli juurde. Sydney kasvas ja rajati uusi linnu. Vill tõi head raha. Aastaks 1822 oli rajatud palju linnu ja inimesed linnadest käisid sageli Sydney's täiendavate majandusressursside saamiseks.
Peagi leidsid Sydney inimesed ka teisi Austraalia piirkondi. George Bass ja Matthew Flinders purjetasid lõuna poole Tasmaaniasse ja 1803. aastal asutati Hobartis koloonia. Hamilton Hume ja William Hovell läksid Sydneys maismaad mööda lõunasse. Nad leidsid Murray jõe ja head maad Victorias. Thomas Mitchell läks sisemaale ja leidis veel rohkem jõgesid. 1826. aastal rajati Lääne-Austraalias King George Soundis esimene Briti sõjaväe eelpost. Swan River Colony asutati 1829. aastal, mille linnad asusid Fremantle'is ja Perthis. 1836. aastal alustati Lõuna-Austraalias vabasaatjate kolooniat, kuhu ei saadetud kunagi ühtegi vangi. Queenslandist sai 1859. aastal eraldi koloonia. Kui linnad ja farmid levisid üle kogu Austraalia, tõrjuti aborigeenid oma maalt välja. Mõned tapeti ja paljud surid haigustesse ja nälga. Peagi olid Austraalia aborigeenid eurooplastest ülekaalus ja paljud neist sunniti elama reservaatides.
Uus-Lõuna-Walesi ja Victoria kullapalavikud algasid 1851. aastal, mis tõi kaasa suure hulga inimeste saabumise kulla otsimiseks. Rahvastik kasvas kogu Kagu-Austraalias ning tekitas suurt jõukust ja tööstust. Aastaks 1853 olid kullapüügid teinud mõned vaesed inimesed väga rikkaks.
Vangide transport lõppes 1840. ja 1850. aastatel ning järgnesid uued muutused. Austraalia rahvas tahtis ise oma riiki juhtida ja end ise valitseda. Kolooniate esimesi valitsusi juhtisid Londoni valitud kubernerid. Peagi soovisid asunikud kohalikku omavalitsust ja rohkem demokraatiat. 1825. aastal loodi Uus-Lõuna-Walesi Seadusandlik Nõukogu, mis nõustab Uus-Lõuna-Walesi kuberneri, kuid seda ei valinud valijad. William Wentworth asutas 1835. aastal Austraalia Isamaaliidu (Austraalia esimene poliitiline partei), et nõuda Uus-Lõuna-Walesile demokraatlikku valitsemist. 1840. aastal loodi Adelaide'i linnavolikogu ja Sydney linnavolikogu, mille poolt said mõned inimesed hääletada (kuid ainult mehed, kellel oli teatud summa raha). Seejärel toimusid 1843. aastal Austraalia esimesed parlamendivalimised Uus-Lõuna-Walesi Seadusandliku Nõukogu jaoks, kus jällegi oli piiratud, kes võis hääletada. Austraalia kolooniate valitsuse seadus [1850] võimaldas põhiseadused Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale. 1850. aastal toimusid seadusandliku nõukogu valimised ka Victoria, Lõuna-Austraalia ja Tasmaania kolooniates.
1855. aastal andis London Uus-Lõuna-Walesile, Victoriale, Lõuna-Austraaliale ja Tasmaaniale piiratud omavalitsuse. 1856. aastal võeti Victorias, Tasmaanias ja Lõuna-Austraalias kasutusele uus salajane hääletus, mis võimaldas inimestel hääletada eraviisiliselt. Seda süsteemi kopeeriti kogu maailmas. 1855. aastal anti Lõuna-Austraalias hääleõigus kõigile üle 21-aastastele meestele. Peagi järgnesid teised kolooniad. Naised said 1895. aastal Lõuna-Austraalia parlamendis hääleõiguse ja neist said esimesed naised maailmas, kellel lubati valimistel kandideerida. 1897. aastal sai Catherine Helen Spence esimeseks naiskandidaadiks.
Austraallased olid alustanud parlamentaarseid demokraatiaid kogu mandril. Kuid hääled muutusid üha valjemini, et nad kõik tuleksid kokku ühe riigi ja riikliku parlamendiga.
Adelaide 1839. aastal. Lõuna-Austraalia asutati vaba kolooniana, ilma vangideta.
Victoria parlament Melbourne'is.
Küsimused ja vastused
K: Kui kaua on inimesed Austraalias elanud?
V: Inimesed on Austraalias elanud üle 65 000 aasta.
K: Kes olid esimesed inimesed, kes Austraaliasse saabusid?
V: Esimesed inimesed, kes Austraaliasse saabusid, olid aborigeenid ja Torres'i väina saarte elanikud.
K: Mida nad tegid, et ellu jääda?
V: Nad elasid küttimise, kalapüügi ja kogumise abil. Nad leiutasid ka tööriistu, nagu bumerangid ja odad, ning on tõendeid, et nad kasutasid põlluharimismeetodeid.
K: Millist usku harrastasid aborigeenid?
V: Nende usundit nimetati unistuste ajaks, mis sisaldas palju lugusid maailma loomisest vaimude poolt.
K: Millal algas Euroopa uurimisretked Austraalias?
V: 1606. aastal külastas Hollandi maadeuurija Willem Janszoon (1571-1639) Austraalia läänerannikut.
K: Kes oli vastutav Uus-Lõuna-Walesi nime andmise eest?
V: Kapten James Cook andis Uus-Lõuna-Walesile nime pärast selle viljaka idaranniku avastamist 1770. aastal.
Küsimus: Kes avaldas esimest korda Austraalia kaardi, kasutades seda nime? V: Inglane Matthew Flinders avaldas 1814. aastal oma rannikukaardi, nimetades seda esimest korda Austraaliaks, mille nime ametiasutused hiljem ametlikult kasutusele võtsid.
