Kalapüük: määratlus, peamised meetodid ja globaalne mõju
Kalapüük tähendab püügitegevust, mille eesmärk on saada kätte vabas looduses elavaid veeloomi, eelkõige kala. See võib toimuda meres, järves või jões, nii paadiga kui ka kaldalt. Kalapüügil on palju vorme: see võib olla väikepere või kogukonnapõhine toidupüügi tegevus, suurkahuriga tööstuslik püük või puhtalt meelelahutussport.
Mõisted ja piiresed eristused
Tavapäraselt kasutatakse mõistet kalapüük peamiselt looduses püüdmise kohta. Kui püüakse muid veeloomi, kasutatakse mõistet harvem, kuid see võib hõlmata ka molluskite, peajalgsete, koorikloomade ja okasnahksete püüki. Tavaliselt ei kasutata terminit kalapüük tehistingimustes kasvatatud isendite kohta — sellisel juhul räägitakse tehistingimustes kasvatatud kaladest või lihtsalt kalakasvatusest. Suurte veeimetajate, näiteks vaalade, tabamisest räägitakse eraldi kui vaalapüük.
Peamised püügimeetodid
Kalapüügil kasutatakse väga erinevaid meetodeid, alates lihtsatest käsitöövõtetest kuni keerukate masinate ja tehnoloogiateni. Levinumad meetodid on:
- Käsitsi kogumine — näiteks rannas korjamine või kivide alt toidu otsimine;
- Odadega püüdmine — traditsiooniline viis, mis nõuab osavust ja sobivaid tingimusi;
- Võrkudega püüdmine — hõlmab erinevat tüüpi võrkke (seinvõrgud, seinavõrgud, pann-võrgud jm) ja on tööstuslikus kalapüügis väga levinud;
- Õngitsemine — nii sotsiaalse kui ka rekreatiivse kalapüügi põhimeetod, sobib väiksemate püügikohtade jaoks;
- Püüniste püüdmine — näiteks korvid ja lõksud, mida kasutatakse tihti koorikloomade püügil;
- Muud spetsiifilised meetodid — trawl-võrgud, longline (pikk õngas), trammid jms.
Igal meetodil on oma eelised ja puudused: mõned on väga saagikad, teised keskkonnasõbralikumad. Mõned võrguliigid ja trawl-tehnikad võivad kahjustada põhjapõhja ja põhjustada suurema hulga kõrvalsaaki (bycatch), st mittesihtliikide tabamist.
Majanduslik ja sotsiaalne tähtsus
FAO statistika kohaselt on kutseliste kalurite ja kalakasvatajate koguarv hinnanguliselt 38 miljonit. Kalandus ja vesiviljelus annavad arengumaades otseselt ja kaudselt tööd enam kui 500 miljonile inimesele. 2005. aastal tarbiti maailmas ühe inimese kohta 14,4 kilogrammi loodusliku kalapüügi kala, millele lisandus ligikaudu 7,4 kilogrammi kalakasvandustest pärinevat toodangut. Need numbrid näitavad, kui tähtis on kalandus nii toiduga varustamisel kui ka töökohtade loomisel.
Keskkonnamõjud ja ohud
Kalapüük mõjutab ökosüsteeme mitmel viisil. Peamised probleemid on:
- Ülepüük — kui liigid püüakse kiiremini kui nende populatsioon jõuab taastuda, langeb saagikus ja tekib elurikkuse kadu;
- Kõrvalsaak ehk bycatch — mittesihtliikide (nt haid, merelinnud, kilpkonnad) sattumine püügi hulka;
- Elupaikade kahjustamine — näiteks põhja trawl-võrgud võivad kahjustada korallrahusid ja merepõhja;
- Ghost fishing — hüljatud või kaotatud lõksud ja võrgud püüavad loomi edasi ilma järelevalveta;
- Keskkonnamuutused — kliimamuutused, saaste ja invasiivsed liigid mõjutavad kalavarusid ja püügi efektiivsust.
Halduse ja säästva püügi meetmed
Riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid rakendavad mitmesuguseid meetmeid, et vähendada negatiivset mõju ja tagada kalavarude jätkusuutlikkus. Levinud meetmed on:
- kogused ja kvoodid, mis piiravad püügi suurust;
- kalapüügihooajad ja keelualad, et kaitsta paljunemisaega;
- püügivahendite piirangud ja tehnilised nõuded, mis vähendavad kõrvalsaaki;
- merekaitsealad ja kalavarude taastamise programmid;
- sertifitseerimine ja elujõulise püügipraktika soodustamine (nt tarbijate teavitamine ja märkide kasutamine).
Kohalikud kogukonnad ja kaluriliidud mängivad samuti olulist rolli, kasutades traditsioonilisi teadmisi ja ühishaldusmeetodeid.
Rekreatiivne kalapüük ja kultuur
Kalapüük ei ole vaid toidutootmine — meelelahutussport ja harrastuskalapüük on paljude inimeste jaoks vaba aja tegevus, rituaal või traditsioon. Harrastuskalapüük võib olla ka oluline majanduslik tegur kohalikul tasandil (varustuse, transpordi ja turismi kaudu), kuid nõuab samuti reegleid ja keskkonnateadlikkust, et vältida ülekoormust populatsioonidele.
Kokkuvõte ja vastutustundlik tarbimine
Kalapüük on kompleksne tegevus, mis ühendab majanduslikku, sotsiaalset ja keskkondlikku mõõdet. Säästvat kalapüüki toetavad teadlik juhtimine, sobivad püügimeetodid ning rahvusvaheline koostöö. Tarbijana saab toetada jätkusuutlikku praktikat, valides sertifitseeritud tooteid, järgides saastamis- ja hooajaalaseid juhiseid ning toetades kohalikke ja vastutustundlikke kalureid.
Kalurid, Sri Lanka
Kalapüük võrkudega, Mehhiko
Kalapaat raskes meres
Kalurid Kochi sadamas, India.
Raha püüdmine
Kalapüük raha eest on väga ohtlik töö, sest inimesed võivad surra või saada raskelt vigastada. Kalapüük annab paljudele maailma riikidele palju toitu, kuid need, kes seda tööd teevad, peavad sageli minema kaugele merre halbades tingimustes. Kutselised kalurid saavad palju erinevaid mereloomi. Siia kuuluvad sellised kalad nagu tuunikala, tursk ja lõhe, aga ka selgrootud, nagu krevetid, homaarid, karbid ja kalmaarid. Kuulus näide on Alaska kuningkrabipüük. Raha eest püügi viisid on muutunud väga lihtsaks, kasutades loomade püüdmiseks suuri võrke ja masinaid. Paljud riigid on kehtestanud eeskirjad, mis piiravad, kui palju kala inimesed võivad püüda, sest mõned kalaliigid on muutunud nappimaks.
Kalakasvatus vesiviljeluse ja merekultuuri vormis lisab kalade vabalt püütud saaki.
Kalapüük lõbu pärast
Spordipüük toimub tavaliselt õnge ja õngejada abil, millel on kalade püüdmiseks suvaline arv konksusid. Seda meetodit nimetatakse õngitsemiseks. Võivad olla reeglid, mis ütlevad, kui palju õngejooni ja konksu võib üks kalamees kasutada ja kui palju kala ta võib püüda. Magevees kalastajad püüavad palju Black Bass'i (Black Bass hõlmab kogu ahvenakalade hulka), haugi, muskellunge'i, ahvenat, karpkala, forelli, lõhet ja päikesekala. Kalade hulka, mida inimesed soolases vees püüavad, kuuluvad mõõkkala, marliin, tuunikala ja teised.
Reeglid ei luba üldjuhul kasutada võrke ega püüda kala konksudega, mis ei ole suus. Siiski võib mõningaid kalaliike püüda võrkudega söödaks ja mõningaid toiduks. Mittesportlikke kalu, mis ei ole väidetavalt nii palju väärt, võib mõnikord püüda mitmel viisil, näiteks õngepüügiga, vibu ja noolega või isegi püssiga, sest neid peetakse väärtuslikumate kaladega konkureerivaks.
Harrastuskalapüügi seadused hõlmavad ka muid vees elavaid liike, nagu konnad ja kilpkonnad.
Sportpüük võib olla võistlus, kus kalurid püüavad saada rohkem kala kui teised kalurid. See sport tuli kohalikest kalapüügivõistlustest USAs suureks võistluseks, kus oskuslikud kalurid saavad võistelda ja neid aitavad välja auhinnaraha andvad ettevõtted ning teised suured võistlused üle maailma.
Püük ja vabastamine
Püüa ja vabasta kalapüüki harrastavad üha enam eelkõige kärbsepüüdjad, aga ka spinni ja söödaga kalastajad, et suurendada kalavarude kaitset ja kaitsta haruldasi kalu, näiteks marliine. See tava on siiski vaieldav, kuna mõned peavad ebaeetiliseks, et kaladele tehakse valusaid toiminguid lõbu pärast, mitte toidu tootmise eesmärgil. Seetõttu on püük ja vabastamine Norras ebaseaduslik.
Eluskalade kogumine
Kalu võib koguda ka viisil, mis ei vigasta neid (näiteks noodaga), vaatlemiseks ja uurimiseks või akvaariumis hoidmiseks. Looduslike ja kodustatud eluskalade, tavaliselt mageveekalade või meretroopiliste kalade kogumise, transpordi, ekspordi ja kasvatamisega tegeleb märkimisväärne tööstusharu.
Kalapüük püünistega
Kalu võib koguda ka viisil, mis ei vigasta neid (näiteks noodaga), vaatlemiseks ja uurimiseks või akvaariumis hoidmiseks. Looduslike ja kodustatud eluskalade, tavaliselt mageveekalade või meretroopiliste kalade kogumise, transpordi, ekspordi ja kasvatamisega tegeleb märkimisväärne tööstusharu.
Liiga palju kalastamist
Varem oli kalapüük raha saamise seisukohalt nii hea, et inimesed hakkasid ülepüüki (liiga palju püüda) - see on tõsine probleem, mis tekitab palju kahju (halb). [1] Ülepüük ei tähenda alati väljasuremist, vaid lihtsalt seda, et mingi kalaliik on püütud nii, et seda liiki kalu ei ole enam nii palju kui varem. Kui kalu püüdma saadetakse rohkem laevu, võib paljude kalaliikide populatsioon väheneda. [1] Siis ei ole seda kalaliiki enam piisavalt, et saada uusi kalaliike. [1]
Paljudel juhtudel püüavad kalalaevad kalu, mida nad ei kavatse püüda, mida nimetatakse kaaspüügiks. Kaaspüügiks võivad saada kõikvõimalikud kalad, mis tavaliselt pärast surma tagasi merre visatakse. Triivvõrgupüük püüab mõnikord selliseid elusolendeid nagu hülged, delfiinid, vaalad ja merikilpkonnad. Selline kalapüük pani inimesi kaebama. 1980ndatel aastatel arvati, et igal öösel kaotati 18 miili (30 km) võrke, mis segasid paate ja loomi. [1]
Praegu on Vaikses ookeanis sadade kilomeetrite laiune ujuv plastikuhunnik. Suurem osa sellest on kadunud kalavõrgud, mida nimetatakse kummitusvõrkudeks, ja muud suurte laevade kalapüügivahendid.
Seotud leheküljed
- Kalavõrk
- Kalapüügi peibutis
- Kalastuskonks
- Kalavarras
Küsimused ja vastused
K: Mis on kalapüük?
V: Kalapüük on tegevus, millega püütakse püüda kala looduses, kas paadist või kaldalt.
K: Milliseid tehnikaid kasutatakse kala püüdmiseks?
V: Kalade püüdmise tehnikad on näiteks käsitsi kogumine, odadega püüdmine, võrkudega püüdmine, õngitsemine ja püüniste püüdmine.
K: Kas kalakasvatatud kalade püüdmiseks kasutatakse kalapüüki?
V: Ei, mõistet kalapüük ei kasutata tavaliselt tehistingimustes kasvatatud kalade püüdmiseks.
K: Kui palju inimesi töötab kalanduses ja vesiviljeluses?
V: Kalandus ja vesiviljelus annavad arengumaades otseselt ja kaudselt tööd enam kui 500 miljonile inimesele.
K: Kui palju tarbiti 2005. aastal loodusest püütud kala ühe inimese kohta?
V: 2005. aastal tarbiti maailmas ühe inimese kohta 14,4 kilogrammi loodusest püütud kala.
K: Kui suur oli 2005. aastal tehistingimustes kasvatatud kala tarbimine inimese kohta?
V: 2005. aastal tarbiti kogu maailmas 7,4 kilogrammi tehistingimustes kasvatatud kala inimese kohta.
