Koorikloomad (vähilaadsed, Crustacea) — määratlus, liigid ja anatoomia

Koorikloomad (Crustacea) — määratlus, liigid ja anatoomia: põhjalik ülevaade krabidest, homaaridest, krevetitest, nende ehitusest, elupaikadest ja elutsüklitest.

Vähilaadsed on lülijalgsete alamhõimkond, kuhu kuulub tänapäeval üle 67 000 kirjeldatud liigi. Nad on osa suuremast liigikaelaliste rühmast (Arthropoda) ja nende hulka kuuluvad tuntud rühmad nagu krabid, homaarid, vähid, krevetid, krillid ja rannakarbid. Koorikloomad on suguluses ka putukatega ning kui lülijalgseid vaadelda superhõimkondadena, siis moodustavad putukad ja vähilaadsed kaks lähedasemat hõimkonda (vt loomade hõimkondade loetelu). Nende rühma ajalugu on väga pikk: rikkalikud fossiilsed leiud ulatuvad tagasi kambriumi ajastusse.

Elupaigad ja levik

Enamik koorikloomi on vee-elustik ning elavad valdavalt meredes. Mõned liigid on aga kohanenud maismaaga ja elavad püsivalt maapinnal. Maismaal elavate vähilaadsete hulka kuuluvad näiteks mitmed vähiliigid ning puukärbsed. Koorikloomad esinevad kõikjal alates rannavöönditest sügavamate ookeanitsoonideni; paljud liigid elavad bentoses ehk elavad ja toituvad veekogu põhjas.

Suurus ja liigilisus

Vähilaadsete suurus ja vormid on ülimalt erinevad. Mõned parasiitilised liigid on vaid 0,1 mm pikkused (parasiidist kuni), teised aga võivad olla väga suured — näiteks Jaapani ämblikukrabid, mille jalgade siruulatus võib ulatuda kuni 4,3 m-ni ja massini kuni umbes 20 kg. Põhja-Atlandi homaar võib kaaluda üle 40 naela. Suurusevaheldus kajastub ka toitmisstrateegiates ja elupaikades.

Anatoomia ja füsioloogia

Nagu teistelgi lülijalgsetel, on ka koorikloomadel kõva välisskelett ehk eksoskelett, liigendatud lisandid ja segmenteeritud keha. Kehajaotuse kolm põhiosa on pea, rindkere ja kõht. Paljudel koorikloomadel on kaks paari antenne ja kaks silma, suul on sageli kaks mandiblit. Enamik liigina hingab vee kaudu eripäraste organitega, mida artikkel nimetab lõpuste kaudu — see viitab tavaliselt koorikloomadele tüüpilistele gillidele; teatud maismaal elavatel vormidel on aga välja arenenud ka õhuhingamise võime, näiteks mõnel maismaakrabil on sarnased struktuurid kopsud.

Paljud tuntud rannaloomad nagu homaarid ja krabid omavad tugevat ja paksu välisskeletti (eksoskeletti), mistõttu nad säilivad hästi ka fossiilidena. Kuna eksoskelett ei kasva koos loomaga, kooruvad nad täiskasvanuna perioodiliselt — vanast kestast väljumine (moltimine) võimaldab neil kasvada.

Eluviis, toitumine ja käitumine

Enamik koorikloomi on aktiivsed ja liikuvad, ent mõnel on täiskasvanuna istuv või kinnitunud eluviis (nt mõned rannakarbid). Mõned liigid on parasiitlikud — näiteks erinevad kalatäid ja keeleussid. Toitumine varieerub tugevalt: liigid võivad olla röövtoidulised, filtritoidulised, oportunistlikud lagundajad või parasiidid.

Kuigi paljud vähilaadsed, nagu homaarid ja krevetid, võivad vees mõnevõrra ujuda, liiguvad nad sageli veekogu põhjas kõndides. Sellest rääkides nimetatakse neid bentose organismideks — nad roomavad, kaevuvad või varitsevad põhjas elava saagi järel. Mõned liigid aga kulgevad vabalt veeväljas (nt krill), olles olulised migratsioonide ja toituahelate osad.

Paljunemine ja areng

Vähilaadsetel on enamasti eraldi sood (isased ja emased), kuid esineb ka hermafrodiitlikke liike, mis võivad olla nii isas- kui emassulgudega. Enamiku paljunemisstrateegia põhikeerukus väljendub arengustaadiumites: emane muneb mune, millest kooruvad vastsed — sageli mitme vastsefaasiga (larvid), mis läbivad mitu ümberkujunemisetappi enne täiskasvanuvormi saavutamist. Paljude liikide noorukid erinevad märgatavalt täiskasvanutest nii välimuse kui elupaiga poolest.

Ökoloogiline ja majanduslik tähtsus

Koorikloomad on ökoloogiliselt olulised — nad täidavad nii tootjate kui ka tarbijate ja lagundajatena võtmerolle meresüsteemides. Mõned liigid moodustavad tohutu biomassi (nt krill), mis on paljude suuremate liikide põhitoiduks. Inimtegevuse seisukohalt on koorikloomad ka väärtuslik toiduresurss: üle 10 miljoni tonni koorikloomi toodetakse igal aastal kalanduse või kasvatamise teel inimtoiduks, eriti populaarseks on saanud krevetid ja teised sarnased restocking-liigid. Kuigi krilli ja kopropoode ei püüta nii intensiivselt, võivad nad siiski moodustada ühe planeedi suurima biomassiga loomade rühma ja olla olulised toiduahela osad.

Fossiilid ja evolutsioon

Koorikloomade pikaajaline evolutsioon kajastub rikkalikus fossiilirekordis, mis ulatub kambriumisse (~540–485 miljonit aastat tagasi). Fossiilid aitavad mõista nende anatoomilisi arenguid, käitumis- ja elupaikade muutusi ning mitmekesisuse laienemist läbi geoloogilise aja.

Kokkuvõte

Koorikloomad (vähilaadsed, Crustacea) on mitmekesine ja ökoloogiliselt oluline rühm lülijalgseid, kes hõlmavad nii mikroskoopilisi parasiite kui ka väga suuri mereloomi. Nende anatoomia (eksoskelett, liigendatud lisandid), keerukad eluetapid ning kohanemised erinevates elupaikades teevad neist huvitava ja tähtsa osa nii mereökosüsteemidest kui inimmajandusest.

Kasv ja areng

Kõik lülijalgsed peavad kasvamiseks asendama oma eksoskeletid uutega. See kehtib ka vähilaadsete alamliigi Crustacea kohta. Nad vahetavad oma eksoskeletid välja moltatsiooni teel. Nahastumist kontrollivad nende kehas olevad hormoonid. Seejärel eraldub uus eksoskelett, mis asendab vana. Kuni nad ootavad, kuni nende uus väliskelett kõveneb, võib see olla ohtlik, sest suuremad kiskjad võivad neid kurnata ja nad ei suuda end kaitsta. Enamik koorikloomi moondub koorumise ja täiskasvanuks saamise vahel mitu korda. Enamikul juhtudel hõlmab kasv ja areng metamorfoosi. Metamorfoos on nende füüsilise vormi järsk muutus.

Krevettide naupliuse vastsed


Söödavad krevetid


Ameerika homaar

Küsimused ja vastused

K: Mis on koorikloomad?

K: Kui palju on Crustacea liike?

K: Kas kõik koorikloomad on veekeskkonnaga seotud?

K: Millised kehaosad on enamikul koorikloomadel?

K: Kuidas hingavad enamik koorikloomi?

K: Kas kõik täiskasvanud vähilaadsed koorivad oma kesta, kui nad kasvavad?

Otsing