Krill: väikesed krevetitaolised koorikloomad ja ookeanide toiduahel

Avasta krillide maailm: väikesed krevetitaolised koorikloomad, nende roll ookeanide toiduahelas, Antarktika krilli hiiglaslik biomass ja mõju vaaladele, pingviinidele ja kaladele.

Krillid on väikesed, umbes tollipikkused krevetitaolised koorikloomad, mida leidub kõigis maailma ookeanides. Toitaineterikastes piirkondades esinevad nad tohutute parvedena, kus on üle 10 000 krilli kuupmeetri kohta. Nad toituvad fütoplanktonist ja vähemal määral zooplanktonist. Krill kuuluvad koorikloomade klassi ja täpsemalt järjestusse Euphausiacea; suurus ja välimus varieeruvad liigiti — mõned liigid on vaid mõne millimeetri pikkused, teised (näiteks Antarktika krill) võivad kasvada mitme sentimeetrini. Neil on segmentaalne keha, kõva väliskest (ekso­skelett), mitu paari uimarakke ja tihti nähtavad välised lõpused, mis eristavad neid näiteks tavakrevettidest. Paljudel liikidel on ka valgus­organid (fotoforid), mis tekitavad bioluminestsentsi.

Bioloogia, eluiga ja paljunemine

Krillid elavad parvedes ja läbivad mitmeid arengustaadiume: munast väljunud vastne läbib larvaalsed etapid ning kasvab mitu korda, vahetades ekso­skeleti (moltides) kuni kujuneb täiskasvanuks. Paljud liigid paljunevad hooajaliste plahvatustena — suuremates parvedes toimub intensiivne paaritumine ja munade tootmine. Munad võivad mõnel liigil merepõhja suundudes vajuda või ujuda, sõltuvalt liigist ja keskkonnatingimustest; see arengutsükkel muudab populatsiooni tundlikuks temperatuurile, jääkatte muutustele ja toidukättesaadavusele. Eluiga on liigiti erinev, tavaliselt paarist kuni mitme aasta pikkune; näiteks Antarktika krill võib elada mitmeid aastaid, sõltuvalt keskkonnatingimustest.

Ökoloogiline roll ja tähendus

Krill on ökoloogiliselt väga oluline, sest ta on toiduahela alumise astme lähedal. Nad moodustavad paljude loomade toidust suurima osa. Üks liik, Antarktika krill, Euphausia superba, moodustab lõunapoolses ookeanis hinnanguliselt üle 500 000 000 tonni biomassi (490 000 000 000 pikka tonni; 550 000 000 000 lühikest tonni), mis on ligikaudu kaks korda suurem kui inimkonna biomass. Neid söövad paljud loomad, sealhulgas vaalad, hülged, pingviinid, linnud, kalad, kalmaarid ja vaalhaid. Sellest üle poole süüakse igal aastal ära ning see asendatakse kasvamise ja paljunemise teel. Krill toimib seega energia- ja toitainete edastajana madalamatest troofilistest tasemetest suuremate kiskjateni ning toetab rikkalikku mereelustikku, eriti külmemates ja toiterikastes vetes.

Krillid osalevad ka süsiniku tsüklis: nende söömistest ja väljaheidetest pärit suuremad fekaalpelletid võivad kiiresti mere sügavatesse kihtidesse vajuda, viies süsinikku korraks pinnaveest alla — see aitab kaasa nn bioloogilisele süsinikupumbale. Lisaks mõjutab krilli tegevus vetikate biomassi ja veekihi biokeemiat.

Ränded ja käitumine

Enamik krilliliike teeb suuri vertikaalseid rändeid. Paljud liigid viivad läbi ööpäevase (diel) vertikaalse migratsiooni: päeval hoiavad nad end sügavamal, et vältida kiskjaid, ja tõusevad öösel pinnakihtidesse toituma. Sellised ränded võivad olla sünkroniseeritud suuremate parvedega ning mõjutavad nii kohalikke toiduahelaid kui ka energia ja ainete liikumist veesambas. Neid eristavad teistest koorikloomadest, nagu näiteks harilikest krevettidest, nende väliselt nähtavad lõpused ning tihti intensiivne parvedes elamine ja majandamine.

Inimtegevus, kaubandus ja kaitse

Krilli korjatakse ka majanduslikuks otstarbeks: neid kasutatakse loomse valgu ja rasvhapete allikana loomakasvatuses, kalakasvatuses (toidulisandina) ning töödeldakse toidulisanditeks ja õlideks (nt krilliõli, mis on rikas omega‑3 rasvhapete poolest). Krilli kalapüük on mõnes regioonis kasvanud ja põhjustab muret selle kohta, kuidas see mõjutab kohalikku ökosüsteemi ja kiskjate toiduvajadust. Rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas merealade haldajad nagu Lõunapooluse kalavarude haldusorganisatsioon (CCAMLR), jälgivad ja reguleerivad püügikvoote, kuid teadmised ja jälgimine on pidevalt arenevad ning kohalike populatsioonide seisund võib kõigutada.

Peamised ohud krillipopulatsioonidele on kliimamuutused (meresoojenemine, jääkatte kahanemine, mere happestumine), intensiivne või halbade juhtimisvõtetega püük ning muutused primaarproduktiivsuses (fütoplanktoni kättesaadavus). Näiteks sõltuvad mõned vahemikuliselt elavad larvaalsed etapid jääalustest vetikatest, seega mõjutab jää vähenemine noorte ellujäämist.

Uuringud ja tulevik

Krill on teadlaste huvi keskmes tänu oma võtmerollile ookeanide ökosüsteemides ja potentsiaalile mõjutada globaalseid biogeokeemilisi protsesse. Jätkuv uurimine hõlmab nende populatsioonistiihuste hindamist, rändemustrite kaardistamist, toitumise ja paljunemise uuringuid ning inimtegevuse mõjude modelleerimist. Vastutustundliku halduse ja rahvusvahelise koostöö kaudu püütakse tagada, et krilli kasutus ei ohustaks meresüsteemide terviklikkust ja neid toetavaid liike.

Peamised punktid:

• Krillid on väiksed krevetitaolised koorikloomad, olulised ookeani toiduahelas.
• Antarktika krill on nii biomassi kui ökoloogilise mõjuga erakordselt tähtis.
• Neid söövad väga paljud liigid ning nad osalevad süsiniku bioloogilises ringluses.
• Kliimamuutused ja inimese juhtimispõhimõtted mõjutavad krilli populatsioone ja kogu ookeanisüsteemi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on krill?

K: Millest toituvad krillid?

K: Miks on krill ökoloogiliselt oluline?

K: Kui suur on Antarktika krillide biomass?

K: Kes sööb krilli?

K: Kui suur osa biomassist süüakse igal aastal ära?

Otsing