Linnud (Aves): päritolu, anatoomia, käitumine ja kaitse

Linnud on väga erineva värvivalikuga. Need värvid võivad olla linnule kasulikud kahel viisil. Kaitstusvärvid aitavad lindu varjata ja erksad värvid teevad linnu teistele sama liigi esindajatele nähtavaks. Sageli on isaslinnud erksavärvilised, samas kui emaslinnud on maskeeritud.

Lindude kamuflaaž

Paljud linnud on pruunid, rohelised või hallid. Need värvid muudavad linnu raskemini märgatavaks; nad maskeerivad lindu. Pruun on kõige levinum värvus. Pruunide lindude hulka kuuluvad: varblased, emud, kährikud, rähnid, kotkad ja haugid ning paljude liikide emaslinnud, näiteks: tutt- ja pardid, musträhnid ja pöialpüüdjad. Kui pruun lind viibib pikas rohus või puutüvede või kivide vahel, on ta maskeeritud. Pikas rohus elavatel lindudel on sageli mustade triipudega pruunid suled, mis näevad välja nagu varjud. Pikk-kärbsenäpp on pikkades roostikes peaaegu nähtamatu. Teised linnud, sealhulgas staarid ja minajõgi, on üsna tumedat värvi, kuid neil on väikesed laigud, mis näevad välja nagu vihmapiisad lehtedel.

Paljud kuumade maade linnud on rohelised või neil on mõned rohelised suled, eriti papagoid. Rohelistes puudes elavatel lindudel on sageli roheline selg, isegi kui neil on heledad rinnad. Tagantpoolt on linnud maskeeritud. See on väga kasulik, kui nad istuvad pesas. Linnu erksavärviline rind on varjatud. Budgerigareid aretatakse erinevates värvides, näiteks sinistes, valgetes ja lillakates, kuid looduses on nad peaaegu kõik rohelised ja kollased. Kuigi nad lendavad väga hästi, veedavad nad tavaliselt palju aega maa peal, süües rohu seemneid. Nende kollane ja must triibuline selg aitab neid varjata pika kuiva rohu tekitatud varjudes, samal ajal kui nende roheline rind on sarnase värvusega nagu kummipuude lehed.

Hall lindude hulka kuuluvad enamik tuvisid ja tuvisid, kraanad, haugid ja haigad. Hall lind on sageli kivilinnud nagu tuvid või linnud, kes istuvad surnud puutüvedel, mis näevad välja nagu murdunud oksad. Veelinnud, nagu haigad, on sageli kahvatu halli värvi, mis teeb kaladele raskemaks märgata, et lind seisab, otsides midagi püüda. Veelinnud, ükskõik, mis värvi nad pealt on, on altpoolt sageli valged, nii et kui kala üles vaatab, tundub lind olevat osa taevast.

Mustade lindude hulka kuuluvad varesed, kährikud ja isaslinnud. Mõned tumedat värvi linnud veedavad üsna palju aega maapinnal, hüpeldes põõsaste all varjus. Nende lindude hulka kuuluvad isane musträstas ja satiinirästas, mis ei ole must, vaid väga tumesinine. Varesed ja kährikud istuvad talvel sageli kõrgel paljaste puude peal, kus nende must kuju taeva taustal näeb välja nagu tumedad paljad oksad.

Märkimisväärsed värvid

Paljud linnud ei ole maskeeritud, vaid paistavad silma erksate värvidega. Need on tavaliselt isaslinnud, kelle emaslinnud on tuhmid ja maskeeritud. Värvide funktsioon on kahekordne. Esiteks aitavad värvid neil paarilisi leida ja teiseks teevad värvid nad teiste sama liigi isaste jaoks kindlaks. Paljud linnud on territoriaalsed, eriti pesitsusperioodil. Nad annavad territoriaalsõnu ja on kergesti nähtavad. See annab teistele isastele lindudele teada, et nad kaitsevad oma territooriumi. See saadab konkurentidele signaali "vaadake mujale".

Mõned linnud on kuulsad oma värvuse poolest ja on selle järgi ka nime saanud, näiteks sinilind, asuurikala, kuldfanaat, tulipunane sookurg, lillakurg ja punapõsk-loorkull.

Paljud teised linnud on väga erksavärvilised, loendamatutes kombinatsioonides. Mõned kõige värvilisemad linnud on üsna tavalised, nagu faasanid, paabulinnud, kodulinnud ja papagoid. Värviliste väikelindude hulka kuuluvad sinitibud, kuldkingad, sarvikpoisid, tündri- ja mesilinnud (mida nimetatakse ka vikerkaarelindudeks). Mõnel linnul, näiteks Paapua Uus-Guinea paradiisilinnul, on nii ilusad suled, et neid on nende pärast kütitud.

Kikerhane on parim näide värvide näitamisest paarilise meelitamiseks. Ka kodulindude ja džunglilindude isastel on saba kohal pikad läikivad suled ja ka pikad kaelasuled, mis võivad olla tiibadest ja kehast erineva värvusega. On vaid väga vähesed linnuliigid (nagu eklektuspapagoi), kus emaslind on värvilisem kui isaslind.

''Pied linnud'' on must-valged. Mustvalgete lindude hulka kuuluvad harakad, tutt-haned, pelikanid ja austraalia harakad (mis tegelikult ei olegi harakad). Mustanahaliste lindude nokk ja jalad on sageli erksavärvilised, kollased või punased. Hõbedane faasan, kelle pikk valge saba on triibustatud peente mustade triipudega, on erksavärvilise näoga.

Linnud on väga erineva värvivalikuga. Need värvid võivad olla linnule kasulikud kahel viisil. Kaitstusvärvid aitavad lindu varjata ja erksad värvid teevad linnu teistele sama liigi esindajatele nähtavaks. Sageli on isaslinnud erksavärvilised, samas kui emaslinnud on maskeeritud.

Lindude kamuflaaž

Paljud linnud on pruunid, rohelised või hallid. Need värvid muudavad linnu raskemini märgatavaks; nad maskeerivad lindu. Pruun on kõige tavalisem värvus. Pruunide lindude hulka kuuluvad: varblased, emud, kährikud, rähnid, kotkad ja haugid ning paljude liikide emaslinnud, näiteks: tutt- ja pardid, musträhnid ja pöialpüüdjad. Kui pruun lind viibib pikas rohus või puutüvede või kivide vahel, on ta maskeeritud. Pikas rohus elavatel lindudel on sageli mustade triipudega pruunid suled, mis näevad välja nagu varjud. Pikk-kärbsenäpp on pikkades roostikes peaaegu nähtamatu. Teised linnud, sealhulgas staarid ja minajõgi, on üsna tumedat värvi, kuid neil on väikesed laigud, mis näevad välja nagu vihmapiisad lehtedel. Linnud võivad ka oma pesasid maskeerida.

Paljud kuumade maade linnud on rohelised või neil on mõned rohelised suled, eriti papagoid. Rohelistes puudes elavatel lindudel on sageli roheline selg, isegi kui neil on heledad rinnad. Tagantpoolt on linnud maskeeritud. See on väga kasulik, kui nad istuvad pesas. Linnu erksavärviline rind on varjatud. Budgerigareid aretatakse erinevates värvides, näiteks sinistes, valgetes ja lillakates, kuid looduses on nad peaaegu kõik rohelised ja kollased. Kuigi nad lendavad väga hästi, veedavad nad tavaliselt palju aega maa peal, süües rohu seemneid. Nende kollane ja must triibuline selg aitab neid varjata pika kuiva rohu tekitatud varjudes, samal ajal kui nende roheline rind on sarnase värvusega nagu kummipuude lehed.

Hall lindude hulka kuuluvad enamik tuvisid ja tuvisid, kraanad, haugid ja haigad. Hall lind on sageli kivilinnud nagu tuvid või linnud, kes istuvad surnud puutüvedel, mis näevad välja nagu murdunud oksad. Veelinnud, nagu haigad, on sageli kahvatu halli värvi, mis teeb kaladele raskemaks märgata, et lind seisab, otsides midagi püüda. Veelinnud, ükskõik, mis värvi nad pealt on, on altpoolt sageli valged, nii et kui kala üles vaatab, tundub lind olevat osa taevast.

Mustade lindude hulka kuuluvad varesed, kährikud ja isaslinnud. Mõned tumedat värvi linnud veedavad üsna palju aega maapinnal, hüpeldes põõsaste all varjus. Nende lindude hulka kuuluvad isane musträstas ja satiinirästas, mis ei ole must, vaid väga tumesinine. Varesed ja kährikud istuvad talvel sageli kõrgel paljaste puude peal, kus nende must kuju taeva taustal näeb välja nagu tumedad paljad oksad.

Märkimisväärsed värvid

Paljud linnud ei ole maskeeritud, vaid paistavad silma erksate värvidega. Need on tavaliselt isaslinnud, kelle emaslinnud on tuhmid ja maskeeritud. Värvide funktsioon on kahekordne. Esiteks aitavad värvid neil paarilisi leida ja teiseks teevad värvid nad teiste sama liigi isaste jaoks kindlaks. Paljud linnud on territoriaalsed, eriti pesitsusperioodil. Nad annavad territoriaalsõnu ja on kergesti nähtavad. See annab teistele isastele lindudele teada, et nad kaitsevad oma territooriumi. See saadab konkurentidele signaali "vaadake mujale".

Mõned linnud on kuulsad oma värvuse poolest ja on selle järgi ka nime saanud, näiteks sinilind, asuurikala, kuldfanaat, tulipunane sookurg, lillakurg ja punapõsk-loorkull.

Paljud teised linnud on väga erksavärvilised, loendamatutes kombinatsioonides. Mõned kõige värvilisemad linnud on üsna tavalised, nagu faasanid, paabulinnud, kodulinnud ja papagoid. Värviliste väikelindude hulka kuuluvad sinitibud, kuldkingad, sarvikpoisid, tündrikud ja mesilased (keda nimetatakse ka vikerkaarelindudeks). Mõnel linnul, näiteks Paapua Uus-Guinea paradiisilinnul, on nii ilusad suled, et neid on nende pärast kütitud.

Kikerhane on parim näide värvide näitamisest paarilise meelitamiseks. Ka kodulindude ja džunglilindude isastel on saba kohal pikad läikivad suled ja ka pikad kaelasuled, mis võivad olla tiibadest ja kehast erineva värvusega. On vaid väga vähesed linnuliigid (nagu eklektuspapagoi), kus emaslind on värvilisem kui isaslind.

''Pied linnud'' on must-valged. Mustvalgete lindude hulka kuuluvad harakad, tutt-haned, pelikanid ja austraalia harakad (mis tegelikult ei olegi harakad). Mustanahaliste lindude nokk ja jalad on sageli erksavärvilised, kollased või punased. Hõbedane faasan, kelle pikk valge saba on triibustatud peente mustade triipudega, on erksavärvilise näoga.

Enamik linde oskab lennata. Nad teevad seda, lükates oma tiibadega läbi õhu. Tiibade kumerad pinnad tekitavad õhuvoolu (tuule), mis tõstab lindu üles. Klapitamine hoiab õhuvoolu liikumises, et tekitada tõste ja liigutab lindu ka edasi.

Mõned linnud suudavad liugelda õhuvooludel ilma klappimata. Paljud linnud kasutavad seda meetodit, kui nad on maandumas. Mõned linnud suudavad ka hõljuda ja püsida ühes kohas. Seda meetodit kasutavad röövlinnud, näiteks haugid, kes otsivad midagi söödavat. Ka kajakad oskavad hõljuda, eriti kui puhub tugev tuul. Kõige oskuslikumad hõljumislinnud on pisikesed kolibrid, kes suudavad oma tiibu nii ette- kui ka taha lüüa ja püsida õhus üsna liikumatult, kui nad oma pika noka kuklasse kastavad, et magusast nektarist toituda.

Lennu liigid

Erinevatel linnuliikidel on erinevad vajadused. Nende tiivad on kohandatud vastavalt sellele, kuidas nad lendavad.

Suurtel röövlindudel, näiteks kotkastel, kes veedavad palju aega tuulelennul, on suured ja laiad tiivad. Peamised lennusuled on pikad ja laiad. Need aitavad kotkal püsida tõusvatel õhuvooludel ilma palju energiat kulutamata, samal ajal kui kotkas vaatab maa alla, et leida järgmist sööki. Kui kotkas näeb, et mõni väike olend liigub, võib ta sulgeda oma tiivad ja langeda taevast alla nagu rakett, avades taas oma suured tiivad, et maandumisel aeglustuda. Maailma suurima kotka, Filipiinide kotka tiivaulatus on umbes 2 m laiune.

Linnud, kes elavad rohumaadel või avatud metsades ja toituvad puuviljadest, putukatest ja roomajatest, veedavad sageli palju aega lühikeste lennureisidega toidu ja vee otsimiseks. Nende tiivad on kotkaga sarnase kujuga, kuid ümaramad ja mitte nii hästi lendamiseks sobivad. Nende hulka kuuluvad paljud Austraalia linnud, näiteks kakaod.

Linnud, näiteks haned, kes rändavad ühest riigist teise, lendavad väga pikki vahemaid. Nende tiivad on suured ja tugevad, sest linnud on suured ja nad varuvad pika lennu jaoks toitu. Rändavad veelinnud moodustavad tavaliselt 12-30 linnust koosnevaid pererühmi. Nad lendavad väga kõrgel, kasutades ära pikki õhuvoolusid, mis puhuvad eri aastaaegadel põhjast lõunasse. Nad on väga hästi organiseeritud, sageli lendavad nad V-kujuliselt. Tagapool olevad haned ei pea nii kõvasti lehvitama; neid tõmbab edasi tuulega ees olevad haned. Aeg-ajalt vahetavad nad liidrit, et eesmine lind, kes teeb kõige rohkem tööd ja määrab tempo, saaks puhata. Haned ja luiged on kõige kõrgemal lendavad linnud, kes rändel ulatuvad 8000 meetrile või kõrgemale. Haned hüüavad lendamise ajal sageli valjusti. Arvatakse, et nad teevad seda selleks, et toetada juhti ja aidata noori.

Väga kiiresti lendavatel lindudel, näiteks luigetel ja peibutajatel, on pikad kitsad ja teravad tiivad. Need linnud vajavad suurt kiirust, sest nad söövad putukaid, püüdes enamiku neist lennates. Need linnud rändavad ka. Nad kogunevad sageli tohututeks tuhandete lindude parvedeks, mis liiguvad koos nagu keerlevad pilved.

Põõsastes ja okstes elavatel lindudel on kolmnurksed tiivad, mis aitavad linnul suunda muuta. Paljud metsalinnud on eksperdid kiiruse tõstmises, klapides ja seejärel libisevad stabiilselt puude vahel, kallutades, et vältida asju, kui nad lähevad. Seda tüüpi lendamise oskavad hästi ka jäälindude perekonna liikmed.

Öösel jahti pidavatel lindudel, näiteks öökullidel, on pehmete ümarate sulgedega tiivad, et nad ei laperdaks valjult. Öösel ärkvel olevaid linde nimetatakse öölindudeks. Päeval ärkvel olevad linnud on päevased.

Rändav albatross ja arktiline tutt võivad veeta mitu aastat ilma maale tulemata. Nad suudavad libisemise ajal magada ja neil on tiivad, mis otse välja sirutatud kujul näevad välja nagu reaktiivlennuki tiivad.

Linnud nagu kanad, kes toituvad peamiselt maapinnal ja kasutavad oma tiibu ainult ohutusse kohta lendamiseks, omavad väikesi tiibu.

Karjad

Linnukarjad võivad olla väga hästi organiseeritud viisil, mis hoolitseb kõigi karja liikmete eest. Väikeste linnuparvede, näiteks puulindude, uuringud näitavad, et nad suhtlevad omavahel selgelt, sest mõnikord võivad tuhanded linnud lennata tihedas koosluses ja spiraalmustrites, ilma et nad omavahel kokku põrkuksid (või üksteise vastu lendaksid).

Kaks tavalist käitumisviisi, mis on parvelindude puhul levinud, on valvamine ja luure. Kui linnuparv toitub, on tavaline, et üks lind istub kõrgel kohal, et hoida karja üle valvet. Samamoodi, kui linnuparv magab, jääb sageli üks lind ärkvele. Samuti on tavaline, et suured parved saadavad ühte või kahte lindu ette, kui nad lendavad uude piirkonda. Valvelinnud saavad välja luurata maastikku, et leida toitu, vett ja häid istumiskohti.

Lennuvõimetud linnud

Mõned linnud ei lenda. Nende hulka kuuluvad jooksulinnud, nagu struusid ja emud, ning ookeanilinnud, suurte pingviinide perekond.

Struusid ja emud ei pea lendama, sest kuigi nad toituvad ja pesitsevad maapinnal, on nende suur suurus ja kiirus nende kaitseks. Mõned teised maapinnal toituvad linnud ei ole olnud nii õnnelikud. Mõned linnud, nagu dodo ja kiivi, olid maapinnaloomad, kes elasid turvaliselt saartel, kus ei olnud midagi ohtlikku, mis neid oleks söönud. Nad kaotasid lennuvõime. Kiivid on ohustatud, sest Euroopa asustus Uus-Meremaale tõi kaasa sellised loomad nagu kassid, koerad ja rotid, kes tapavad kiivisid ja söövad nende mune. Kiivid ja ka haruldane Uus-Meremaa maapapagoi on siiski säilinud. Dodode puhul olid nad paksud ja maitsvad. Meremehed tapsid ja sõid neid, kuni neid ei jäänud ühtegi. Teised lennuvõimetud linnud, kes on kadunud, on suur auk ja moa.

Pingviinid veedavad palju aega merel, kus nad on ohus hüljeste poolt. Maismaal elavad nad tavaliselt piirkondades, kus oli vähe ohte, kuni Euroopa asunike saabumiseni koos koerte ja kassidega. Nende tiivad on kohanenud eluga meres ja muutunud uimedeks, mis aitavad neil väga kiiresti ujuda.

Enamik linde oskab lennata. Nad teevad seda, lükates oma tiibadega läbi õhu. Tiibade kumerad pinnad tekitavad õhuvoolu (tuule), mis tõstab lindu üles. Klapitamine hoiab õhuvoolu liikumises, et tekitada tõste ja liigutab lindu ka edasi.

Mõned linnud suudavad liugelda õhuvooludel ilma klappimata. Paljud linnud kasutavad seda meetodit, kui nad on maandumas. Mõned linnud suudavad ka hõljuda ja püsida ühes kohas. Seda meetodit kasutavad röövlinnud, näiteks haugid, kes otsivad midagi söödavat. Ka kajakad oskavad hõljuda, eriti kui puhub tugev tuul. Kõige oskuslikumad hõljumislinnud on pisikesed kolibrid, kes suudavad oma tiibu nii ette- kui ka taha lüüa ja püsida õhus üsna liikumatult, kui nad oma pika noka kuklasse kastavad, et magusast nektarist toituda.

Lennu liigid

Erinevatel linnuliikidel on erinevad vajadused. Nende tiivad on kohandatud vastavalt sellele, kuidas nad lendavad.

Suurtel röövlindudel, näiteks kotkastel, kes veedavad palju aega tuulelennul, on suured ja laiad tiivad. Peamised lennusuled on pikad ja laiad. Need aitavad kotkal püsida tõusvatel õhuvooludel ilma palju energiat kulutamata, samal ajal kui kotkas vaatab maa alla, et leida järgmist sööki. Kui kotkas näeb, et mõni väike olend liigub, võib ta sulgeda oma tiivad ja langeda taevast alla nagu rakett, avades taas oma suured tiivad, et maandumisel aeglustuda. Maailma suurima kotka, Filipiinide kotka tiivaulatus on umbes 2 m laiune.

Linnud, kes elavad rohumaadel või avatud metsades ja toituvad puuviljadest, putukatest ja roomajatest, veedavad sageli palju aega lühikeste lennureisidega toidu ja vee otsimiseks. Nende tiivad on kotkaga sarnase kujuga, kuid ümaramad ja mitte nii hästi lendamiseks sobivad. Nende hulka kuuluvad paljud Austraalia linnud, näiteks kakaod.

Linnud, näiteks haned, kes rändavad ühest riigist teise, lendavad väga pikki vahemaid. Nende tiivad on suured ja tugevad, sest linnud on suured ja nad varuvad pika lennu jaoks toitu. Rändavad veelinnud moodustavad tavaliselt 12-30 linnust koosnevaid pererühmi. Nad lendavad väga kõrgel, kasutades ära pikki õhuvoolusid, mis puhuvad eri aastaaegadel põhjast lõunasse. Nad on väga hästi organiseeritud, sageli lendavad nad V-kujuliselt. Tagapool olevad haned ei pea nii kõvasti lehvitama; neid tõmbab edasi tuulega ees olevad haned. Aeg-ajalt vahetavad nad liidrit, et eesmine lind, kes teeb kõige rohkem tööd ja määrab tempo, saaks puhata. Haned ja luiged on kõige kõrgemal lendavad linnud, kes rändel ulatuvad 8000 meetrile või kõrgemale. Haned hüüavad lendamise ajal sageli valjusti. Arvatakse, et nad teevad seda selleks, et toetada juhti ja aidata noori.

Väga kiiresti lendavatel lindudel, näiteks luigetel ja peibutajatel, on pikad kitsad ja teravad tiivad. Need linnud vajavad suurt kiirust, sest nad söövad putukaid, püüdes enamiku neist lennates. Need linnud rändavad ka. Nad kogunevad sageli tohututeks tuhandete lindude parvedeks, mis liiguvad koos nagu keerlevad pilved.

Põõsastes ja okstes elavatel lindudel on kolmnurksed tiivad, mis aitavad linnul suunda muuta. Paljud metsalinnud on eksperdid kiiruse tõstmises, klapides ja seejärel libisevad stabiilselt puude vahel, kallutades, et vältida asju, kui nad lähevad. Seda tüüpi lendamise oskavad hästi ka jäälindude perekonna liikmed.

Öösel jahti pidavatel lindudel, näiteks öökullidel, on pehmete ümarate sulgedega tiivad, et nad ei laperdaks valjult. Öösel ärkvel olevaid linde nimetatakse öölindudeks. Päeval ärkvel olevad linnud on päevased.

Rändav albatross ja arktiline tutt võivad veeta mitu aastat ilma maale tulemata. Nad suudavad libisemise ajal magada ja neil on tiivad, mis otse välja sirutatud kujul näevad välja nagu reaktiivlennuki tiivad.

Linnud nagu kanad, kes toituvad peamiselt maapinnal ja kasutavad oma tiibu ainult ohutusse kohta lendamiseks, omavad väikesi tiibu.

Karjad

Linnukarjad võivad olla väga hästi organiseeritud viisil, mis hoolitseb kõigi karja liikmete eest. Väikeste linnuparvede, näiteks puulindude, uuringud näitavad, et nad suhtlevad omavahel selgelt, sest mõnikord võivad tuhanded linnud lennata tihedas koosluses ja spiraalmustrites, ilma et nad omavahel kokku põrkuksid (või üksteise vastu lendaksid).

Kaks tavalist käitumisviisi, mis on parvelindude puhul levinud, on valvamine ja luure. Kui linnuparv toitub, on tavaline, et üks lind istub kõrgel kohal, et hoida karja üle valvet. Samamoodi, kui linnuparv magab, jääb sageli üks lind ärkvele. Samuti on tavaline, et suured parved saadavad ühte või kahte lindu ette, kui nad lendavad uude piirkonda. Valvelinnud saavad välja luurata maastikku, et leida toitu, vett ja häid istumiskohti.

Lennuvõimetud linnud

Mõned linnud ei lenda. Nende hulka kuuluvad jooksulinnud, nagu struusid ja emud, ning ookeanilinnud, suurte pingviinide perekond.

Struusid ja emud ei pea lendama, sest kuigi nad toituvad ja pesitsevad maapinnal, on nende suur suurus ja kiirus nende kaitseks. Mõned teised maapinnal toituvad linnud ei ole olnud nii õnnelikud. Mõned linnud, nagu dodo ja kiivi, olid maapinnaloomad, kes elasid turvaliselt saartel, kus ei olnud midagi ohtlikku, mis neid oleks söönud. Nad kaotasid lennuvõime. Kiivid on ohustatud, sest Euroopa asustus Uus-Meremaale tõi kaasa sellised loomad nagu kassid, koerad ja rotid, kes tapavad kiivisid ja söövad nende mune. Kiivid ja ka haruldane Uus-Meremaa maapapagoi on siiski säilinud. Dodode puhul olid nad paksud ja maitsvad. Meremehed tapsid ja sõid neid, kuni neid ei jäänud ühtegi. Teised lennuvõimetud linnud, mis on kadunud, on suur auk ja moa.

Pingviinid veedavad palju aega merel, kus nad on ohus hüljeste poolt. Maismaal elavad nad tavaliselt piirkondades, kus oli vähe ohte, kuni Euroopa asunike saabumiseni koos koerte ja kassidega. Nende tiivad on kohanenud eluga meres ja muutunud uimedeks, mis aitavad neil väga kiiresti ujuda.

Kaasaegsetel lindudel ei ole hambaid, kuid nad peavad siiski toidu enne seedimist purustama. Kõigepealt on neil piki kõri (söögitoru) vilja. See talletab toiduained enne seedimist. Nii saab lind süüa mitu eset ja seejärel lennata rahulikku kohta, et neid seedida.

Järgmisena tuleb nende kõht, millel on kaks väga erinevat osa. Üks osa on nagu sirge õõnes varras, mis eritab kerget soolhapet ja ensüümi valkude lagundamiseks. Mao teine osa on maouss. See on lihaseline ja jahvatab sisu. Taimtoidulistel lindudel sisaldab maoussõlm mõningaid gastroliite (väikseid kive või kruusatükke). Kalade luud lahustab maohape enamasti. Osaliselt seeditud ja peenestatud toit läheb nüüd soolestikku, kus seedimine lõpetatakse ja seejärel imendub suurem osa sisust. Kõik seedimatu, näiteks sulgede jäägid, oksendatakse välja suu kaudu, mitte kloaagi kaudu.

Süsteem on tõhus ja lihasööjad linnud suudavad alla neelata üsna suuri saakloomi. Sinikajakas võib edukalt alla neelata nii suure kala kui karpkala. Röövlinnud söövad, hoides saaki kinni ja rebides selle oma nokaga lahti.

Tänapäeva lindudel ei ole hambaid ja paljud neelavad oma saagi tervelt alla. Sellest hoolimata peavad nad toidu enne selle seedimist purustama. Kõigepealt on neil piki kõri (söögitoru) vilja. See talletab toiduained enne seedimist. Nii saab lind süüa mitu eset ja seejärel lennata rahulikku kohta, et neid seedida.

Järgmisena tuleb nende kõht, millel on kaks väga erinevat osa. Üks osa on nagu sirge õõnes varras, mis eritab kerget soolhapet ja ensüümi valkude lagundamiseks. Mao teine osa on maouss. See on lihaseline ja jahvatab sisu. Taimtoidulistel lindudel sisaldab maoussõlm mõningaid gastroliite (väikseid kive või kruusatükke). Kalade luud lahustab maohape enamasti. Osaliselt seeditud ja peenestatud toit läheb nüüd soolestikku, kus seedimine lõpetatakse ja suurem osa sisust imendub. Kõik seedimatu, näiteks sulgede jäägid, oksendatakse välja suu kaudu, mitte kloaagi kaudu.

Süsteem on tõhus ja lihasööjad linnud suudavad alla neelata üsna suuri saakloomi. Sinikajakas võib edukalt alla neelata nii suure kala kui karpkala. Röövlid söövad, hoides saaki jalaga kinni ja rebides selle nokaga lahti.

Paaritumine

Kuigi linnud on soojaverelised olendid nagu imetajad, ei sünnita nad elusalt poegi. Nad munevad nagu roomajad, kuid linnumuna kest on kõva. Linnupoeg kasvab muna sees ja paari nädala pärast koorub (murdub munast välja).

Külmas kliimas elavatel lindudel on tavaliselt üks kord aastas kevadel pesitsusperiood. Rändlindudel võib olla aastas kaks kevadet ja kaks paaritumisperioodi. Sama kehtib ka kuumas kliimas elavate lindude puhul.

Kui saabub pesitsusperiood, valivad linnud endale partnerid. Mõned linnud paarituvad kogu eluks, nagu abielupaarid. Nende lindude hulka kuuluvad tuvid, haned ja kraanad. Teised linnud otsivad igal aastal uusi partnereid ja mõnikord on isaslinnul või kukel mitu naist.

Linnu puhul, kes valivad uusi paarilisi, on osa pesitsusperioodist näitamine. Isaslind teeb igasuguseid asju, et meelitada emaslinde. Nende hulka kuuluvad laulmine, tantsimine, sulgede näitamine ja ilusa pesa ehitamine. Mõnel isaslinnul on emaste meelitamiseks uhked suled. Kõige kuulsam on paabulind, kes suudab oma saba kohal olevad suled laiali sirutada tohutuks lehviks.

Pesitsemine

Kui linnud on leidnud partnerid, leiavad nad sobiva koha munemiseks. Mõte sellest, mis on sobiv koht, on liikide lõikes erinev, kuid enamik neist ehitab linnupesi. Röövlid teevad ilusad väikesed ümmargused pesad kootud rohust ja vooderdavad need hoolikalt sulgede, kohevikute ja muude pehmete asjadega. Peigelinnud armastavad pesitseda teiste peibutajate läheduses. Nad teevad pesi väikestest savitükkidest, sageli hoone katuse lähedal asuvale palgile, kus see on hästi kaitstud. Paljudele lindudele meeldib pesa tegemiseks õõnes puu. Kotkaste pesad on sageli lihtsalt surnud puuhunnikud kõrgeima puu või mäe otsas. Põõsakurad kraapivad kokku suure kuhja lehti, mis võib olla 10 meetri läbimõõduga. Kajakad munevad oma munad kaljuriiulitele, kus ei ole üldse pesa. Nende munad on kujundatud nii, et nad veerevad ringi ja ei kuku kaljult alla. Kägu ei tee ise pesa. Ta muneb oma muna teise linnu pessa ja jätab selle talle hooldamiseks. Kägu munad on maskeeritud, et need näeksid välja nagu peremehe munad.

Kui pesa on valmis, paarituvad linnud, nii et munad viljastuvad ja tibud hakkavad kasvama. Erinevalt imetajatest on lindudel ainult üks ava, mis on väljumisava kehavedelikele ja paljunemisele. Seda avaust nimetatakse kloaakaks. Emaslinnul, mida nimetatakse kanaks, on kaks munasarja, millest vasakpoolne toodab tavaliselt munad.

Enamikul isaslindudel ei ole nähtavaid suguorganeid. Kuid isaslinnu sees on kaks munandit, mis toodavad spermat, mida hoitakse kloaagis. Linnud paarituvad, hõõrudes oma kloaakasid kokku, kuigi mõnel linnul, eriti suurtel veelindudel, on isaslinnul kloaakade sees omamoodi peenis.

Väljalaskmine

Kui kana on paaritunud, toodab ta viljakaid mune, mille sees kasvavad tibud. Ta muneb munad pessa. Mune võib olla ainult üks või mitu, mida nimetatakse pesakonnaks. Emud võivad muneda kuni viisteist suurt tumerohelist muna. Pärast munemist inkubeeritakse ehk hoitakse neid soojas, et tibud saaksid kujuneda. Enamik linde jääb kogu pesitsusperioodi ajaks kokku ja üks eelis on see, et töö jaguneb. Paljud linnud istuvad kordamööda munadel, nii et iga täiskasvanud lind saab toituda.

See ei ole alati nii. Emude puhul teeb isane kogu istumise ja lapsehoolduse. Ka keiserpingviinide puhul on isane see, kes munade eest hoolitseb. On ainult üks muna, mida ta hoiab oma jalgadel ja sulgede all, seistes suures isasrühmas ilma söötmata, kuni tibu on koorunud. Kuni munad kooruvad, on emased merel, kus nad toituvad, et nad saaksid tagasi tulles tibude eest hoolitseda.

Mõned linnud panevad munad lehtede ja okste kuhja sisse või selle peale. Küngas toimib nagu kompostihunnik. Mädanevate lehtede lagunemine põhjustab temperatuuri tõusu. See on soojus, mis vabaneb bakterite ja seente keemilise hingamise tulemusena. See on sama reaktsioon, mis hoiab imetajate ja lindude temperatuuri kõrgel. Vanemad jätavad künka maha. Kui tibud kooruvad, suudavad nad end ise toita.

Paljudel väikelindudel kulub munade koorumiseks 2-4 nädalat. Albatrossidel kulub selleks 80 päeva. Selle aja jooksul kaotab emaslind suure osa oma kehakaalust.

Kõige kiiremini koorub kägu. Mõnel käguliigil kulub selleks vaid 10 päeva. See tähendab, et kui nad kooruvad oma ''kasuvanemate'' pesas, ei ole vanemate munetud munad veel valmis. Vastsündinud käkid on alasti, pimedad ja koledad, kuid nad on tugevad. Nad pääsevad kõikide pesas olevate munade alla ja viskavad need enne nende koorumist välja. See tähendab, et kägu on mõlema vanema kogu hooleks. Beebikurgid kasvavad kiiresti ja saavad sageli suuremaks kui vanemad, kes neid toidavad.

Kui linnupojad kooruvad, toidavad neid enamiku linnuliikide puhul mõlemad vanemad ja mõnikord ka vanemad tädid. Nende suu on kogu aeg avatud ja sageli väga erksavärvilised, mis toimib ''vabastajana'', päästikuna, mis stimuleerib vanemat neid söötma. Lindude puhul, kes söövad teravilja ja puuvilju, söövad vanemad ja osaliselt seedivad toidu poegade jaoks. Seejärel oksendatakse see ettevaatlikult beebi suhu.

Perekonnad

Paljud linnud, eriti need, kes paarituvad kogu eluks, on väga seltskondlikud ja hoiavad koos pererühma, mis võib koosneda 4-6 täiskasvanud linnust ja nende poegadest kuni väga suure parveni.

Kui tibud kasvavad, vahetavad nad beebidena neid katva koheva udusulestiku tõeliste sulgede vastu. Selles staadiumis nimetatakse neid poegadeks. Teised pereliikmed võivad aidata poegade eest hoolitseda, neid toita ja kaitsta neid rünnakute eest, kui vanemad toituvad. Kui poegadel on uued suled, tulevad nad pesast välja, et õppida lendama. Mõne linnuliigi, näiteks tuvide puhul jälgivad vanemad seda ja kui noored tugevnevad, annavad neile lennutunde, õpetades neile, kuidas liugelda, kuidas lennata spiraalides ja kuidas maanduda nagu ekspert.

Paaritumine

Kuigi linnud on soojaverelised olendid nagu imetajad, ei sünnita nad elusalt poegi. Nad munevad nagu roomajad, kuid linnumuna kest on kõva. Linnupoeg kasvab muna sees ja paari nädala pärast koorub (murdub munast välja).

Külmas kliimas elavatel lindudel on tavaliselt üks kord aastas kevadel pesitsusperiood. Rändlindudel võib olla aastas kaks kevadet ja kaks paaritumisperioodi.

Kui saabub pesitsusperiood, valivad linnud endale partnerid. Mõned linnud paarituvad kogu eluks, nagu abielupaarid. Nende lindude hulka kuuluvad tuvid, haned ja kraanad. Teised linnud otsivad igal aastal uusi partnereid ja mõnikord on isaslinnul või kukel mitu naist.

Linnu puhul, kes valivad uusi paarilisi, on osa pesitsusperioodist näitamine. Isaslind teeb igasuguseid asju, et meelitada emaslinde. Nende hulka kuuluvad laulmine, tantsimine, sulgede näitamine ja ilusa pesa ehitamine. Mõnel isaslinnul on emaste meelitamiseks uhked suled. Kõige kuulsam on paabulind, kes suudab oma saba kohal olevad suled laiali sirutada tohutuks lehviks.

Pesitsemine

Kui linnud on leidnud partnerid, leiavad nad sobiva koha munemiseks. Mõte sellest, mis on sobiv koht, on liikide lõikes erinev, kuid enamik neist ehitab linnupesi. Röövlid teevad ilusad väikesed ümmargused pesad kootud rohust ja vooderdavad need hoolikalt sulgede, kohevikute ja muude pehmete asjadega. Peigelinnud armastavad pesitseda teiste peibutajate läheduses. Nad teevad pesi väikestest savitükkidest, sageli hoone katuse lähedal asuvale palgile, kus see on hästi kaitstud. Paljudele lindudele meeldib pesa tegemiseks õõnes puu. Kotkaste pesad on sageli lihtsalt surnud puuhunnikud kõrgeima puu või mäe otsas. Põõsakurad kraapivad kokku suure kuhja lehti, mis võib olla 10 meetri läbimõõduga. Kajakad munevad oma munad kaljuriiulitele, kus ei ole üldse pesa. Nende munad on kujundatud nii, et nad veerevad ringi ja ei kuku kaljult alla. Kägu ei tee ise pesa. Ta muneb oma muna teise linnu pessa ja jätab selle talle hooldamiseks. Kägu munad on maskeeritud, et need näeksid välja nagu peremehe munad.

Kui pesa on valmis, paarituvad linnud, nii et munad viljastuvad ja tibud hakkavad kasvama. Erinevalt imetajatest on lindudel ainult üks ava, mis on väljumisava kehavedelikele ja paljunemisele. Seda avaust nimetatakse kloaakaks. Emaslinnul, mida nimetatakse kanaks, on kaks munasarja, millest vasakpoolne toodab tavaliselt munad.

Enamikul isaslindudel ei ole nähtavaid suguorganeid. Kuid isaslinnu sees on kaks munandit, mis toodavad spermat, mida hoitakse kloaagis. Linnud paarituvad, hõõrudes oma kloaakasid kokku, kuigi mõnel linnul, eriti suurtel veelindudel, on isaslinnul kloaakade sees omamoodi peenis.

Väljalaskmine

Kui kana on paaritunud, toodab ta viljakaid mune, mille sees kasvavad tibud. Ta muneb munad pessa. Mune võib olla ainult üks või mitu, mida nimetatakse pesakonnaks. Emud võivad muneda kuni viisteist suurt tumerohelist muna. Pärast munemist inkubeeritakse ehk hoitakse neid soojas, et tibud saaksid kujuneda. Enamik linde jääb kogu pesitsusperioodi ajaks kokku ja üks eelis on see, et töö jaguneb. Paljud linnud istuvad kordamööda munadel, nii et iga täiskasvanud lind saab toituda.

See ei ole alati nii. Emude puhul teeb isane kogu istumise ja lapsehoolduse. Ka keiserpingviinide puhul on isane see, kes munade eest hoolitseb. On ainult üks muna, mida ta hoiab oma jalgadel ja sulgede all, seistes suures isasrühmas ilma söötmata, kuni tibu on koorunud. Kuni munad kooruvad, on emased merel ja toituvad, et nad saaksid tagasi tulles tibude eest hoolitseda.

Mõned linnud panevad munad lehtede ja okste kuhja sisse või selle peale. Küngas toimib nagu kompostihunnik. Mädanevate lehtede lagunemine põhjustab temperatuuri tõusu. See on soojus, mis vabaneb bakterite ja seente keemilise hingamise tulemusena. See on sama reaktsioon, mis hoiab imetajate ja lindude temperatuuri kõrgel. Vanemad jätavad künka maha. Kui tibud kooruvad, suudavad nad end ise toita.

Paljudel väikelindudel kulub munade koorumiseks 2-4 nädalat. Albatrossidel kulub selleks 80 päeva. Selle aja jooksul kaotab emaslind suure osa oma kehakaalust.

Kõige kiiremini koorub kägu. Mõnel käguliigil kulub selleks vaid 10 päeva. See tähendab, et kui nad kooruvad oma ''kasuvanemate'' pesas, ei ole vanemate munetud munad veel valmis. Vastsündinud käkid on alasti, pimedad ja koledad, kuid nad on tugevad. Nad pääsevad kõikide pesas olevate munade alla ja viskavad need enne nende koorumist välja. See tähendab, et kägu on mõlema vanema kogu hooleks. Beebikurgid kasvavad kiiresti ja saavad sageli suuremaks kui vanemad, kes neid toidavad.

Kui linnupojad kooruvad, toidavad neid enamiku linnuliikide puhul mõlemad vanemad ja mõnikord ka vanemad tädid. Nende suu on kogu aeg avatud ja sageli väga erksavärvilised, mis toimib ''vabastajana'', päästikuna, mis stimuleerib vanemat neid söötma. Lindude puhul, kes söövad teravilja ja puuvilju, söövad vanemad ja osaliselt seedivad toidu poegade jaoks. Seejärel oksendatakse see ettevaatlikult beebi suhu.

Perekonnad

Paljud linnud, eriti need, kes paarituvad kogu eluks, on väga seltskondlikud ja hoiavad koos pererühma, mis võib koosneda 4-6 täiskasvanud linnust ja nende poegadest kuni väga suure parveni.

Kui tibud kasvavad, vahetavad nad beebidena neid katva koheva udusulestiku tõeliste sulgede vastu. Selles staadiumis nimetatakse neid poegadeks. Teised pereliikmed võivad aidata poegade eest hoolitseda, neid toita ja kaitsta neid rünnakute eest, kui vanemad toituvad. Kui poegadel on uued suled, tulevad nad pesast välja, et õppida lendama. Mõne linnuliigi, näiteks tuvide puhul jälgivad vanemad seda ja kui noored tugevnevad, annavad neile lennutunde, õpetades neile, kuidas liugelda, kuidas lennata spiraalides ja kuidas maanduda nagu ekspert.

Enamik linde on vähemalt osaliselt sotsiaalsed loomad. Nad suhtlevad üksteisega helide ja näidete abil.

Peaaegu kõik linnud teevad suhtlemiseks hääli. Tüübid, mis on väga erinevad. Mõned linnud oskavad laulda ja neid nimetatakse laululindudeks või passeriinideks. Näited on punapead, lõokesed, kanaritsad, kurgid ja ööbikud. Korvilised on lendoravad, kuid nad ei laula. Linnud, kes ei ole laululinnud, on näiteks: tuvid, kajakad, kotkad, öökullid ja pardid. Papagoid ei ole laululinnud, kuigi neid saab õpetada laulma inimlaule.

Laululinnud

Kõik linnud teevad hääli ("lindude häälitsemine"), kuid mitte kõik linnud ei laula. Laululinnud on haudelinnud, millest paljudel on ilusad meloodilised laulud. Lauludel on erinevad funktsioonid. Ohuhüüded erinevad territoriaalsetest lauludest ja paaritumislaulud on kolmandat tüüpi. Ka poegadel võivad olla täiskasvanutest erinevad kõned. Partnerite äratundmiskutsed on üsna tavalised.

Mis puudutab seda, kust see laul pärineb, siis on kolme liiki:

1. Need, kus laul on täielikult pärilik ja lind laulab alati sama laulu samades olukordades.
2. Need, kus laul on osaliselt pärilik, kuid lind häälestab seda teiste kopeerides. Sellisel juhul võivad partnerid kasutada erinevate lindude häälitsuste väikseid erinevusi identifitseerimiseks.
3. Need, kus laul on täielikult õpitud ja lind sageli kopeerib helisid oma keskkonnast.

Enamikul lemmikloomadena peetavatel laululindudel, näiteks kanaaridel, on mitu laulu ja mõned variatsioonid.

Üks ja sama linnuliik laulab eri piirkondades erinevaid laule. Hea näide selle kohta on kurvitsaline. See on Austraalia lind, mis on nagu mustvalge vares. Sügisel kogunevad perekonnad suurtes parvedes ja laulavad palju. Mõnede piirkondade currawongid laulavad palju keerulisemat laulu kui teised. Üldiselt on Blue Mountains'i currawongid kõige paremad lauljad. Currawongi laulu võib laulda soolona, kuid sageli esitatakse seda ka koorina. Üks lind võtab juhtrolli ja laulab "Warble-warble-warble-warble-warble!". Kõik teised linnud ühinevad ja laulavad "Wooooooooo!". Kui kõik linnud teavad laulu, laulab koor "Warble" osa ja solist laulab "Woo!". Laul muutub igal aastal ja igal paigal.

Lorenz'i uuringud

Austria loodusteadlane Konrad Lorenz uuris, kuidas linnud omavahel suhtlevad ehk räägivad. Ta leidis, et igal linnuliigil on hulk hääli, mida nad teevad automaatselt, kui nad tunnevad end teatud viisil. Igal helil oli oma tegevus, mis sellega kaasnes. Nii et kui lind oli hirmunud, siis käitus ta hirmunult ja tegi hirmunud häält. See andis teistele lindudele tema ümber teada, et midagi hirmutavat on toimumas.

Kui linnuparv lendaks põllu kohal, siis hüüaksid nad "Lenda! Lenda!" Aga näljane lind, kes näeb all midagi head söödavat, võib hakata hüüdma: "Söök! Söök!" Kui teised linnud oleksid samuti näljased, siis teeksid nad sama häält, kuni rohkem linde hüüaks "Toitu! Food!" kui "Fly! Lenda!". Sel hetkel muutuks parve meelestatus. Mõned linnud hakkaksid hüüdma "Lenda alla! Lenda alla!", kui nad taevast alla vajusid, kuni kogu kari hüüdis lärmakalt üht ja sama.

Need suhtlemishääled on sageli lühikesed kõvad helid, näiteks: tirisemine, vingumine, kräunumine ja vingumine. Mõnikord on kõned pikemad ja musikaalsemad. Nende hulka kuuluvad tuvide "Rookety-coo" ja kukkade "Cockadoodledoo!". Lind ei saa neid helisid muuta. Nad teevad neid alati ühtemoodi. Lind on lukustatud iga heli tegema iga kord, kui talle tuleb mingi konkreetne mõte pähe. Seos selle vahel, kuidas nad tunnevad ja kuidas nad hüüavad, on kaasasündinud: nad on sellega sündinud. Mõne liigi puhul on mõned kõned õpitud. Siis on see õppimise kalduvus, mis on pärilik.

Altenbergi Jackdaw

Konrad Lorenz märkas, et kui linnud laulavad, kasutavad nad sageli laulus palju oma tavalisi kõnesid. Lorenzil oli teisest maailmasõjast laiali pillilindude kari. Ühel päeval tuli üks vana lind tagasi. Mitu kuud istus ta korstnas ja laulis oma laulu, kuid laulus tegi ta pidevalt hüüdu, millest Lorenz teadis, et see tähendab: "Tule koju! Tule koju!" Ühel päeval lendas Lorenz'i suureks üllatuseks mööduvast parvest isaslind ja liitus temaga korstnas. Lorenz oli kindel, et see oli tema ammu kadunud "abikaasa", kes oli lõpuks ometi koju jõudnud.

Enamik linde on vähemalt osaliselt sotsiaalsed loomad. Nad suhtlevad üksteisega helide ja näidete abil.

Peaaegu kõik linnud teevad suhtlemiseks hääli. Tüübid, mis on väga erinevad. Mõned linnud oskavad laulda ja neid nimetatakse laululindudeks või passeriinideks. Näited on punapead, lõokesed, kanaritsad, kurgid ja ööbikud. Korvilised on lendoravad, kuid nad ei laula. Linnud, kes ei ole laululinnud, on näiteks: tuvid, kajakad, kotkad, öökullid ja pardid. Papagoid ei ole laululinnud, kuigi neid saab õpetada laulma inimlaule.

Laululinnud

Kõik linnud teevad hääli ("lindude häälitsemine"), kuid mitte kõik linnud ei laula. Laululinnud on haudelinnud, millest paljudel on ilusad meloodilised laulud. Lauludel on erinevad funktsioonid. Ohuhüüded erinevad territoriaalsetest lauludest ja paaritumislaulud on kolmandat tüüpi. Ka poegadel võivad olla täiskasvanutest erinevad kõned. Partnerite äratundmiskutsed on üsna tavalised.

Mis puudutab seda, kust see laul pärineb, siis on kolme liiki:

1. Need, kus laul on täielikult pärilik ja lind laulab alati sama laulu samades olukordades.
2. Need, kus laul on osaliselt pärilik, kuid lind häälestab seda teiste kopeerides. Sellisel juhul võivad partnerid kasutada erinevate lindude häälitsuste väikseid erinevusi identifitseerimiseks.
3. Need, kus laul on täielikult õpitud ja lind sageli kopeerib helisid oma keskkonnast.

Enamikul lemmikloomadena peetavatel laululindudel, näiteks kanaaridel, on mitu laulu ja mõned variatsioonid.

Üks ja sama linnuliik laulab eri piirkondades erinevaid laule. Hea näide selle kohta on kurvitsaline. See on Austraalia lind, mis on nagu mustvalge vares. Sügisel kogunevad perekonnad suurtes parvedes ja laulavad palju. Mõnede piirkondade currawongid laulavad palju keerulisemat laulu kui teised. Üldiselt on Blue Mountains'i currawongid kõige paremad lauljad. Currawongi laulu võib laulda soolona, kuid sageli esitatakse seda ka koorina. Üks lind võtab juhtrolli ja laulab "Warble-warble-warble-warble-warble!". Kõik teised linnud ühinevad ja laulavad "Wooooooooo!". Kui kõik linnud teavad laulu, laulab koor "Warble" osa ja solist laulab "Woo!". Laul muutub igal aastal ja igal paigal.

Lorenz'i uuringud

Austria loodusteadlane Konrad Lorenz uuris, kuidas linnud omavahel suhtlevad ehk räägivad. Ta leidis, et igal linnuliigil on hulk hääli, mida nad teevad automaatselt, kui nad tunnevad end teatud viisil. Igal helil oli oma tegevus, mis sellega kaasnes. Nii et kui lind oli hirmunud, siis käitus ta hirmunult ja tegi hirmunud häält. See andis teistele lindudele tema ümber teada, et midagi hirmutavat on toimumas.

Kui linnuparv lendaks põllu kohal, siis hüüaksid nad "Lenda! Lenda!" Aga näljane lind, kes näeb all midagi head söödavat, võib hakata hüüdma: "Söök! Söök!" Kui teised linnud oleksid samuti näljased, siis teeksid nad sama häält, kuni rohkem linde hüüaks "Toitu! Food!" kui "Fly! Lenda!". Sel hetkel muutuks parve meelestatus. Mõned linnud hakkaksid hüüdma "Lenda alla! Lenda alla!", kui nad taevast alla vajusid, kuni kogu kari hüüdis lärmakalt üht ja sama.

Need suhtlemishääled on sageli lühikesed kõvad helid, näiteks: tirisemine, vingumine, kräunumine ja vingumine. Mõnikord on kõned pikemad ja musikaalsemad. Nende hulka kuuluvad tuvide "Rookety-coo" ja kukkade "Cockadoodledoo!". Lind ei saa neid helisid muuta. Nad teevad neid alati ühtemoodi. Lind on lukustatud iga heli tegema iga kord, kui talle tuleb mingi konkreetne mõte pähe. Seos selle vahel, kuidas nad tunnevad ja kuidas nad hüüavad, on kaasasündinud: nad on sellega sündinud. Mõne liigi puhul on mõned kõned õpitud. Siis on õppimise kalduvus pärilik.

Altenbergi Jackdaw

Konrad Lorenz märkas, et kui linnud laulavad, kasutavad nad sageli laulus palju oma tavalisi kõnesid. Lorenzil oli teisest maailmasõjast laiali pillilindude kari. Ühel päeval tuli üks vana lind tagasi. Mitu kuud istus ta korstnas ja laulis oma laulu, kuid laulus tegi ta pidevalt hüüdu, millest Lorenz teadis, et see tähendab: "Tule koju! Tule koju!" Ühel päeval lendas Lorenz'i suureks üllatuseks mööduvast parvest isaslind ja liitus temaga korstnas. Lorenz oli kindel, et see oli tema ammu kadunud "abikaasa", kes oli lõpuks ometi koju jõudnud.

Paleontoloogid on leidnud mõned erakordsed kohad (lagerstätten), kus leidub varajaste lindude kivistisi. Säilivus on nii hea, et parimatel näidistel on näha nende sulgede jälgi ja mõnikord isegi nende söödud söögijääke. Nende jäänuste põhjal teame, et linnud arenesid välja väikestest lihasööjatest dinosaurustest (theropoodid) juraajal. Alumisel kriidiajal kujunesid nad suureks mitmekesisuseks. Samal ajal vähenes nende otseste konkurentide, pterosauruste arvukus ja mitmekesisus ning nad surid mesosoikumi lõpus välja.

Linnud liigitatakse taksonoomide poolt "Aves" (Avialae) alla. Linnud on dinosauruste ainsad elusad järeltulijad (rangelt võttes on nad dinosaurused). Linnud ja Crocodilia on ainsad kunagi domineerinud arhosauruste roomajate elusolevad esindajad.

Klass Aves on nüüd määratletud kui kõik tänapäeva lindude ja Archaeopteryx lithographica kõige hilisemate ühiste esivanemate järeltulijad.

Esimesed linnulaadsed olendid

Arheopteryx, mis pärineb ülemisest juraajast (umbes 150-145 miljonit aastat tagasi), on varaseim lind, mis oskas lennata. See on kuulus, sest see oli üks esimesi olulisi fossiile, mis leiti pärast seda, kui Charles Darwin avaldas 19. sajandil oma ideed evolutsioonist. Tänapäevaste standardite järgi ei osanud Archaeopteryx väga hästi lennata. Teised varajased fossiilseid linde on näiteks Confuciusornis, Anchiornis huxlei ja teised Paraves.

Kirde-Hiinas Liaoningi provintsis on leitud palju varajaste lindude ja väikeste dinosauruste fossiile. Fossiilid näitavad, et enamikul väikestest theropoodidest dinosaurustest olid suled. Need leiud on säilinud nii hästi, et nende sulejäljed on selgelt näha. See annab alust arvata, et suled arenesid esmalt soojusisolatsiooniks ja alles hiljem lendamiseks. Lindude päritolu peitub neis väikestes sulepeadega dinosaurustes.

Paleontoloogid nõustuvad nüüd, et linnud arenesid välja dinosauruste grupist Maniraptora. See selgitab, miks võib öelda, et linnud on elusad dinosaurused.

• Lindude päritolu
• Paraves

Paleontoloogid on leidnud mõned erakordsed kohad (lagerstätten), kus leidub varajaste lindude kivistisi. Säilivus on nii hea, et parimatel näidistel on näha nende sulgede jälgi ja mõnikord isegi nende söödud söögijääke. Nende jäänuste põhjal teame, et linnud arenesid välja väikestest lihasööjatest dinosaurustest (theropoodid) juraajal. Alumisel kriidiajal kujunesid nad suureks mitmekesisuseks. Samal ajal vähenes nende otseste konkurentide, pterosauruste arvukus ja mitmekesisus ning nad surid mesosoikumi lõpus välja.

Linnud liigitatakse taksonoomide poolt "Aves" (Avialae) alla. Linnud on dinosauruste ainsad elusad järeltulijad (rangelt võttes on nad dinosaurused). Linnud ja Crocodilia on ainsad kunagi domineerinud arhosauruste roomajate elusolevad esindajad.

Klass Aves on nüüd määratletud kui kõik tänapäeva lindude ja Archaeopteryx lithographica kõige hilisemate ühiste esivanemate järeltulijad.

Esimesed linnulaadsed olendid

Arheopteryx, mis pärineb ülemisest juraajast (umbes 150-145 miljonit aastat tagasi), on varaseim lind, mis oskas lennata. See on kuulus, sest see oli üks esimesi olulisi fossiile, mis leiti pärast seda, kui Charles Darwin avaldas 19. sajandil oma ideed evolutsioonist. Tänapäevaste standardite järgi ei osanud Archaeopteryx väga hästi lennata. Teised varajased fossiilseid linde on näiteks Confuciusornis, Anchiornis huxlei ja teised Paraves.

Kirde-Hiinas Liaoningi provintsis on leitud palju varajaste lindude ja väikeste dinosauruste kivistisi. Fossiilid näitavad, et enamikul väikestest theropoodidest dinosaurustest olid suled. Need leiud on säilinud nii hästi, et nende sulejäljed on selgelt näha. See annab alust arvata, et suled arenesid esmalt soojusisolatsiooniks ja alles hiljem lendamiseks. Lindude päritolu peitub neis väikestes sulepeadega dinosaurustes.

Paleontoloogid nõustuvad nüüd, et linnud arenesid välja dinosauruste grupist Maniraptora. See selgitab, miks võib öelda, et linnud on elusad dinosaurused.

• Lindude päritolu
• Paraves

Mõnda lindu süüakse toiduks. Enamasti on see kana ja selle munad, kuid inimesed söövad sageli ka hanesid, faasane, kalkuneid ja parte. Mõnikord süüakse ka teisi linde: emusid, struusid, tuvisid, metskitsesid, vutte, tuvisid, metskitsesid ja isegi laululinde. Mõned liigid on välja surnud, sest neid on kütitud toidu saamiseks, näiteks dodo ja reisituvi.

Paljud liigid on õppinud, kuidas inimestelt toitu saada. Nende liikide arvukus on tänu sellele kasvanud. Merelokid ja varesed leiavad toitu prügimägedest. Metsikut tuvid (Columba livia), varblased (Passer domesticus) ja staarid (Sturnus vulgaris) elavad suurel hulgal linnades üle kogu maailma.

Mõnikord kasutavad inimesed ka töölinde. Näiteks postituvid kannavad sõnumeid. Tänapäeval võisteldakse nendega mõnikord ka sportlikult. Inimesed kasutavad ka haukasid jahipidamiseks ja kormoranid kalapüügiks. Varem kasutasid inimesed kaevandustes sageli kanaari, et näha, kas õhus on halba gaasi metaani.

Inimestel on sageli lemmikloomadeks värvilised linnud, näiteks papagoid ja mionad. Need intelligentsed linnud on populaarsed, sest nad suudavad jäljendada inimese rääkimist. Sellepärast püüavad mõned inimesed linde ja viivad neid teistesse riikidesse müügiks. Tänapäeval ei ole see tavaliselt lubatud. Enamik lemmiklinde on spetsiaalselt aretatud ja neid müüakse lemmikloomapoodides.

Inimesed võivad nakatuda mõnda linnuhaigust, näiteks: psittacosis, salmonelloos, kampülobakterioos, Newcastle'i haigus, mükobakterioos, gripp, giardiaas ja krüptosporiadioos. 2005. aastal levis mõnes maailma piirkonnas linnugripi epideemia, mida sageli nimetatakse linnugripiks.

Mõnel inimesel on aias linnukastid, et anda lindudele pesapaik, ja linnulaud, kust linnud saavad väga külma või väga kuiva ilmaga toitu ja vett. See võimaldab inimestel näha lähedalt mõningaid väikseid linde, kes tavaliselt peituvad põõsastesse ja puudesse.

Mõnda lindu süüakse toiduks. Enamasti on see kana ja selle munad, kuid inimesed söövad sageli ka hanesid, faasane, kalkuneid ja parte. Mõnikord süüakse ka teisi linde: emusid, struusid, tuvisid, metskitsesid, vutte, tuvisid, metskitsesid ja isegi laululinde. Mõned liigid on välja surnud, sest neid on kütitud toidu saamiseks, näiteks dodo ja reisituvi.

Paljud liigid on õppinud, kuidas inimestelt toitu saada. Nende liikide arvukus on tänu sellele kasvanud. Merelokid ja varesed leiavad toitu prügimägedest. Metsikut tuvid (Columba livia), varblased (Passer domesticus) ja staarid (Sturnus vulgaris) elavad suurel hulgal linnades üle kogu maailma.

Mõnikord kasutavad inimesed ka töölinde. Näiteks postituvid kannavad sõnumeid. Tänapäeval võisteldakse nendega mõnikord ka sportlikult. Inimesed kasutavad ka haukasid jahipidamiseks ja kormoranid kalapüügiks. Varem kasutasid inimesed kaevandustes sageli kanaari, et näha, kas õhus on halba gaasi metaani.

Inimestel on sageli lemmikloomadeks värvilised linnud, näiteks papagoid ja mionad. Need intelligentsed linnud on populaarsed, sest nad suudavad jäljendada inimese rääkimist. Sellepärast püüavad mõned inimesed linde ja viivad neid teistesse riikidesse müügiks. Tänapäeval ei ole see tavaliselt lubatud. Enamik lemmiklinde on spetsiaalselt aretatud ja neid müüakse lemmikloomapoodides.

Inimesed võivad nakatuda mõnda linnuhaigust, näiteks: psittacosis, salmonelloos, kampülobakterioos, Newcastle'i haigus, mükobakterioos, gripp, giardiaas ja krüptosporiadioos. 2005. aastal levis mõnes maailma piirkonnas linnugripi epideemia, mida sageli nimetatakse linnugripiks.

Mõnel inimesel on aias linnukastid, et anda lindudele pesapaik, ja linnulaud, kust linnud saavad väga külma või väga kuiva ilmaga toitu ja vett. See võimaldab inimestel näha lähedalt mõningaid väikseid linde, kes tavaliselt peituvad põõsastesse ja puudesse.

BirdLife Internationali poolt iga viie aasta tagant koostatavas aruandes mõõdetakse lindude populatsiooni kogu maailmas. 2018. aastal on linnuliikide arvukus vähenenud 40%. 2018. aastal on iga kaheksas linnuliik peaaegu välja surnud.

Aruandes toodi esile lumeküülikute, atlandi tuttide, turteltuvi ja mitmete haudelinnuliikide arvukuse vähenemine.

BirdLife Internationali poolt iga viie aasta tagant koostatavas aruandes mõõdetakse lindude populatsiooni kogu maailmas. 2018. aastal on linnuliikide arvukus vähenenud 40%. Iga kaheksas linnuliik on nüüdseks peaaegu välja surnud.