Liikide väljasuremine: määratlus, põhjused ja näited

Välja suremine on üks evolutsiooni peamisi tunnusjooni. Liik on välja surnud siis, kui ühtegi looma või taime sellest liigist ei ole enam elus. See on püsiv ja lõplik protsess globaalsetes mõõtmetes; kui liik kaob vaid ühelt alalt, aga jääb mujale elama, räägitakse lokaalsest väljasuremisest ehk ekstirpatsioonist.

Mida tähendab väljasuremine ja kui kiiresti see juhtub?

Kõik liigid surevad varem või hiljem välja. Mõned liigid kaovad järsult ja lühikese aja jooksul (geoloogilises mõttes), teised taanduvad aeglaselt sajandite või miljonite aastate jooksul. Fossiilne arhiiv on ebatäielik, mistõttu on sageli raske täpselt määrata, millal mingi liik viimati eksisteeris.

Põhjused

Liikide hääbumine võib toimuda mitmel põhjusel, sageli mitme teguri koosmõjul. Peamised põhjuslikud kategooriad on:

• Elupaikade kadumine ja p fragmentatsioon – elupaikade hävimine (nt metsaraie, märgalade kuivendamine, linnastumine) vähendab populatsioonide suurust ja häirib paljunemist.
• Ülepüük ja liigse küttimine – otsepüügi või kütuse tõttu võib populatsioon kokku kukkuda; üks varasematest näidetest on liigne küttimine.
• Invasioonilised liigid – uued liigid (näiteks oravad, hiired, taimed) võivad konkurentsi, röövloomade või haiguste kaudu kohalikud liigid välja suruda.
• Haigused ja patogeenid – uued nakkused võivad populatsioone kiiresti kokku tõmmata (nt mõnede kahepaiksete liikide langus seoses seente ja viirustega).
• Keskkonnamuutused ja kliimamuutus – temperatuur, sademete mustrite ja meretaseme muutused võivad muuta elupaiku elamiskõlbmatuks.
• Geneetilised kahjustused – väiksed isolatsioonis populaatsioonid võivad kannatada vähenenud geneetilise mitmekesisuse ja inbriidingu tõttu.
• Looduslikud katastroofid ja juhuslikud sündmused – vulkaanipursked, meteorid, ulatuslikud metsapõlengud jm võivad põhjustada massilist vähenemist.

Näited

Üks tuntud näide on dodo, mis hääbus peamiselt inimestega seotud põhjustel: liigse küttimise, majanduslooma ja kiskjate sisseviimise ning elupaikade hävitamise tõttu. Teine kuulus näide on sõjavõitluse ajast pärit reisikajutu linn kõrgelt — näiteks põllumajandus- ja metsaraie ning ülepüügi tõttu välja surnud liik või 20. sajandi alguse passenger pigeon (Ameerika turgolind), mis hääbus inimtegevuse tõttu.

Samuti on tuntud hiljutised näited nagu thylacine (Tasmaania tiiger), kelle viimane teadaolev isend suri 1936. aastal; ja ulatuslike kliimamuutuste ning inimtegevuse kombineerumisega seotud pleistotseeni lõpu perioodi liigid nagu mammutid, millest mõned populaatsioonid kadusid alles viimastel tuhandetel aastatel.

Massilised väljasuremised ja ajalugu

Maa ajaloos on olnud mitu massilist väljasuremist, milles kadusid suured protsendid kõigist liikidest lühikese geoloogilise aja jooksul. Tuntumad on Ordovician-Silurian, Late Devonian, Permian-Triassic (nn «Suur hukk»), Triassic-Jurassic ja Cretaceous-Paleogene väljasuremised. Nende sündmuste põhjused olid erinevad: kliimamuutused, meretaseme kõikumised, vulkaaniline aktiivsus ja meteoriiditulistused.

Liikide teke vs väljasuremine

Üks üsna erinev viis, kuidas liik võib «lõppeda», on see, kui ühest liigi populatsioonist tekivad uued liigijuhud ehk liikide jagunemine, mida nimetatakse kladogeneesiks. See on küll evolutsiooniline muutus, kuid ei võta otseselt ära kogu liigi olemasolu (see pigem loob uusi liike). Erinevus on ka anageenese ja kladogeneesi vahel: anageenesis muutub liik järk-järgult, kladogeneesis jaguneb ta kaheks või enamaks haruks.

Ohustatud liigid ja tänapäevane olukord

Ohustatud liigid on need, mis võivad välja surra, kui nende kaitseks ei võeta meetmeid. Kew Gardens'i aruande kohaselt võib viiendik taimeliikidest olla väljasuremisohus, mis rõhutab taimede kui ökosüsteemi aluse haavatavust. Praegu räägitakse sageli, et elame kuuele massilisele väljasuremisele sarnanevat aega, kuna inimtegevus kiirendab liikide kadumist palju kiiremini kui taustväljasuremuse määrad.

Lazaruse taksonid

Fossiilsed liigid ilmuvad mõnikord uuesti esile miljoneid aastaid pärast seda, kui neid arvati olevat välja surnud — neid juhtumeid nimetatakse Lazaruse taksoniteks. Tuntud näited on Tsellakant (coelacanth), mis avastati elus 1938. aastal pärast seda, kui peeti seda juba ammu välja surnuks, ja Wollemi mänd, mis leiti 1994. aastal Austraaliast, kuigi selle sugulased olid seni tuntud ainult fossiilidest.

Kuidas vältida väljasuremist — säilitamise meetmed

On mitmeid tõenduspõhiseid meetmeid, mille abil saab liikide väljasuremise riski vähendada. Peamised on:

• Elupaikade kaitse ja taastamine — looduskaitsealad, koridorid ja taastatud ökosüsteemid.
• Seire ja teadusuuringud — populatsioonide ja nende geneetilise seisundi jälgimine.
• Vähenenud kütmine ja reguleeritud püüdmine — hädavajalikud seadused ja järelevalve.
• Invasiooniliste liikide kontrollimine — tõkestamine ja eemaldamine.
• Kliimamuutuse leevendamine ja kohanemisstrateegiad — nii globaalsed vähendused süsihappegaasi heitkogustes kui ka kohalikud tegevused.
• Ex-situ säilitamine — loomade ja taimede paljundamine hooldatud tingimustes, seemnepangad ja geneetilised varud.
• Kohalikud kogukonnad ja haridus — kestlikud majandamisviisid ja elukutseid toetavad lahendused, mis vähendavad survet loodusvaradele.

Kokkuvõte

Liikide väljasuremine on loomulik osa Maa ajaloost, kuid tänapäevane kiirus ja ulatus on suuresti inimtekkelised. Mõistmine, miks liigid kaovad, ning sihipärane säilitustegevus aitavad säilitada elurikkust tulevastele põlvedele. Samal ajal annab ajalugu ja fossiilne andmestik meile konteksti, miks mitmekesisus on oluline ökosüsteemide toimimiseks ja inimese heaoluks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on väljasuremine?

K: Mis on evolutsiooni üks peamisi tunnuseid?

K: Mis põhjustas dodolinnu väljasuremise?

K: Kuidas toimub liikide jagunemine?

K: Kui suur osa taimeliikidest võib Kew Gardensi andmetel olla väljasuremisohus?

K: Kuidas on inimene vastutav ohustatud loomade eest?

Otsing