Ammoniidid (Ammonoidea) — fossiilsed merelised peajalgsed ja ajalugu
Ammoniidid olid mereliste peajalgsete molluskite alamklassi Ammonoidea kuuluvad molluskid.
Nende laialdaselt tuntud fossiilidel on näha ribiline spiraalikujuline kest, mille lõpuosas elas lonksukujuline loom. Need olendid elasid meredes vähemalt 400 kuni 65 miljonit aastat tagasi. Nad surid välja K/T väljasuremise ajal. Nende lähimad elavad sugulased on kaheksajalg, kalmaar, seepia ja Nautilus.
Ammonoidea perekonnas on tunnustatud üheksa klassi: viis paleosoikumis ja neli mesosoikumis.
Mõõtmed ja kuju
Ammoniitide kestad olid enamasti tasapinnaliselt keeratud spiraalid (planispoorilised), ent leidus ka nihekihilise, sirge või ebaregulaarse kuju ehk heteromorfseid vorme. Kestade suurused varieerusid mõne sentimeetri läbimõõdust kuni üle kahe meetri läbimõõduni (näiteks suuremad kreedo ammonoiddid nagu Parapuzosia). Kesta sisemus oli jagatud kambritesse, mis olid omavahel ühendatud õhukese torujaga (siphuncle), mis aitas reguleerida kesta jäikust ja loomade ujuvust.
Anatoomia ja sutureliinid
Ammonoidi kehaosa (lonks) elas kesta viimasel ja suurimal kambril. Kestade siseseinad ehk septa jättis kivistumisel olulise tunnuse — sutureliinid (suturaaljooned), mis kujutasid endisest pehmekoest ja kesta seinte liitumiskohast keerukat lainetust. Sutureliinid jagunevad põhiliselt kolmeks tüübiks: goniatitilised, ceratitilised ja ammoniitilised, ning nende keerukus suurenes ajas — see omadus on olulisel kohal taksonoomias ja vanuse määramisel.
Eluviis ja ökoloogia
Enamik ammonoide pidasid ilmselt pidalitõusu või aktiivset ujuvat (nektoonset) eluviisi, toitudes tõenäoliselt väheruulistest saakloomast nagu väiksemad kalad ja koorikloomad. Arenemise etappides võisid noored elada planktooniliselt. Kambrites oleva gaasi ja vedeliku reguleerimise abil suutsid nad hoida end vees neutraalse või ligikaudselt neutraalse ujuvuse juures.
Ajalooline levik ja paleontoloogiline tähtsus
Ammoniidid tekkisid Devonis (umbes 400+ miljonit aastat tagasi), mitmekesistusid ja esinesid leidudena laialdaselt läbi kogu paleosoikumi ja mesosoikumi, kuni surid välja Kriidi lõpus umbes 66 miljonit aastat tagasi suurema massväljasuremise käigus. Ammonoide on fossiilsetena leitud peaaegu kõikidest maismaa mõjutatud merede setetest — nad olid laialt levinud ja kiiresti evolutsioneeruvad, mistõttu on nad olulised indeksfossiilid. Paleontoloogid kasutavad ammoniite kitsaste ajaliste lõikude (ammoniiditsoonide) määramiseks ja kivimite korrelatsiooniks üle maailma.
Taksonoomia ja mitmekesisus
Ammonoidea hõlmas väga palju hõime, sugukondi ja liine. Nende taksonoomiat on ajaloo jooksul mitmel viisil ümber korraldatud, kuid üldine muster näitab sagedast kiiret uuenemist ja suremist rühmades, eriti pärast suurtest väljasuremistest taastumist. Mõned liigid näitavad ka seksuaalset dimorfismi (peamised ja väiksemad vormid, mida mõnikord nimetatakse makro- ja mikrokonhideks), mis peegeldab võimalikku eri pikkustega paljunemisstrateegiat.
Väljasuremine ja järeltulijad
Ammoniitide väljasuremine koondus Kriidi lõppu (K–Pg üleminek, varem nimetatud K/T), sama sündmuse käigus kadusid ka dinosaurused (väljaspool linde) ja paljud teised merelised ning maismaa rühmad. Ammonoide ei jätnud kaasaegseid otseseid järeltulijaid; nendega sugulasi peetakse elavate kooleoidsete peajalgsete hulka kuuluvate olendite, nagu kaheksajalg ja kalmaar, ning hõlpsasti eristatav elusvorm on Nautilus, mis on küll suguluselt kaugem, ent välimiku poolest mõningal määral sarnane.
Inimeste huvi ja kasutus
Ammonoite leiab palju fossiilikogudes, muuseumides ja harrastusfossiilikogudes. Need on sageli hästi säilinud ja ilusate mustritega — sobivad nii teaduslikuks uurimiseks kui ka dekoratiivseks kasutamiseks (ehted, museaalsed näidised). Kohati on suuremate või hästi säilinud tükkide väljakaevamine ja kaubandus reguleeritud, kuna need on olulised teadusele.
Täiendav lugemine ja põhjalikumate taksonoomiliste ja stratigraafiliste üksikasjade saamiseks leiab erialasest paleontoloogilisest kirjandusest ning uuringutest, mis käsitlevad konkreetseid ammoniitide perekondi ja geoloogilisi ajavahemikke.
Parapuzosia seppenradensis , suurim teadaolev ammoniit.
Erineva kujuga ammoniit Didymoceras stevensoni
Mõned ammoniitide kehakujude mitmekesisusest
Evolution
Ammoniidid ilmusid esmakordselt varases devoni perioodis. Nad arenesid välja väikesest, sirgete kestadega Bactridianist, mis oli varajane Nautiloid. Nad arenesid kiiresti edasi mitmesuguse kuju ja suurusega, sealhulgas mõned juuksekarva kujulised. Oma evolutsiooni käigus seisid ammoniidid silmitsi mitte vähem kui nelja katastroofilise sündmusega, mis viisid lõpuks nende väljasuremiseni. Esimene sündmus leidis aset ülem-Devoni ajastul ja teine Permi ajastu lõpus (250 miljonit aastat tagasi), kui ainult kaks liini elasid üle P/Tr väljasuremisjuhtumi. Ellujäänud liigid kiirgasid ja õitsesid kogu triase peroodi jooksul. Selle perioodi lõpus (206 miljonit aastat tagasi) seisid nad taas silmitsi peaaegu väljasuremisega, kui ellu jäi vaid üks perekond. See sündmus tähistas triasperioodi lõppu ja jura perioodi algust, mille jooksul ammoniitide liikide arv taas suurenes. Lõplik katastroof leidis aset kriidiaja lõpus, kui kõik liigid hävisid ja ammoniidid surid välja.
Noored ammoniidid elasid planktonis, merepinna lähedal. Nad sõid kasvades peamiselt väikseid kalamarja. See muutis nad eriti haavatavaks mis tahes sündmuse suhtes, mis häiris planktonivööndit.
Life
Ammoniidid alustasid oma elu pisikeste planktiliste olenditena, mille läbimõõt on alla 1 mm. Lapsepõlves oleksid nad olnud haavatavad teiste röövloomade, sealhulgas mosasauruste ja kalade rünnakute suhtes. Kuid nende kest andis nende pehmetele osadele teatava kaitse. Palju on arutatud sugudimorfismi olemasolu, kus emased on suuremad ja isased väiksemad.p244 Küsimus on veel lahtine, kuid vähemalt mõnel liigil on leitud kahe suurusega ja vahepealseid ei ole.
Kui kest kasvas, suleti tagumised ruumid pooleldi läbilaskva membraaniga. Üks toru, siphuncle, läbis mõlema vaheseina keskosa ja ühendas kambreid. Loom sai lisada või eemaldada gaasi vastavalt vajadusele, et saavutada ujuvust. Karbi siseküljel on kambrid tähistatud keeruliste õmblustega. Need on kergesti näha nendel fossiilidel, mis on sisemiselt vormitud, nagu enamik neist.p241 Ammoniidid olid aktiivsed kiskjad ja neid ise sõid sageli kalad ja merereptiloidid. Fossiilid on peaaegu alati leitud väliskambriga, mis on ilmselt just sellise rünnaku tagajärjel ära murdunud.
Ammoniidid ujusid reaktiivmootoriga, nagu ka enamik teisi peajalgseid. Vesi oleks tulnud mantliõõnsusse, voolanud üle lõpuste ja pritsis välja. Nautilusel on ka põgenemismehhanism, mille puhul harukambrite (lõpuste) kokkutõmbumine paneb looma kiskja teelt välja hüppama.p232 Oleks mõistlik oletada, et ammoniitidel oli sarnane mehhanism.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ammoniteedid?
V: Ammoniidid olid merelised peajalgsed molluskid alamklassist Ammonoidea.
K: Kuidas näevad ammoniitide fossiilid välja?
V: Ammoniitide fossiilidel on näha ribiline spiraalikujuline kest, mille lõpuosas elas lonksukujuline loom.
K: Millal elasid ammoniidid?
V: Ammoniidid elasid meredes vähemalt 400 kuni 65 miljonit aastat tagasi.
K: Millal surid ammoniidid välja?
V: Ammoniidid surid välja K/T väljasuremisjuhtumi ajal.
K: Millised on ammoniitide lähimad elusad sugulased?
V: Ammoniitide lähimad elusad sugulased on kaheksajalg, kalmaar, seepia ja Nautilus.
K: Mitu järjestust on tunnustatud Ammonoidea's?
V: Ammonoidea's on tunnustatud üheksa klassi: viis paleosoikumis ja neli mesosoikumis.
K: Millisesse alamklassi kuuluvad ammoniidid?
V: Ammoniidid kuuluvad alamklassi Ammonoidea.
