Ammoniidid olid mereliste peajalgsete molluskite alamklassi Ammonoidea kuuluvad molluskid.
Nende laialdaselt tuntud fossiilidel on näha ribiline spiraalikujuline kest, mille lõpuosas elas lonksukujuline loom. Need olendid elasid meredes vähemalt 400 kuni 65 miljonit aastat tagasi. Nad surid välja K/T väljasuremise ajal. Nende lähimad elavad sugulased on kaheksajalg, kalmaar, seepia ja Nautilus.
Ammonoidea perekonnas on tunnustatud üheksa klassi: viis paleosoikumis ja neli mesosoikumis.
Mõõtmed ja kuju
Ammoniitide kestad olid enamasti tasapinnaliselt keeratud spiraalid (planispoorilised), ent leidus ka nihekihilise, sirge või ebaregulaarse kuju ehk heteromorfseid vorme. Kestade suurused varieerusid mõne sentimeetri läbimõõdust kuni üle kahe meetri läbimõõduni (näiteks suuremad kreedo ammonoiddid nagu Parapuzosia). Kesta sisemus oli jagatud kambritesse, mis olid omavahel ühendatud õhukese torujaga (siphuncle), mis aitas reguleerida kesta jäikust ja loomade ujuvust.
Anatoomia ja sutureliinid
Ammonoidi kehaosa (lonks) elas kesta viimasel ja suurimal kambril. Kestade siseseinad ehk septa jättis kivistumisel olulise tunnuse — sutureliinid (suturaaljooned), mis kujutasid endisest pehmekoest ja kesta seinte liitumiskohast keerukat lainetust. Sutureliinid jagunevad põhiliselt kolmeks tüübiks: goniatitilised, ceratitilised ja ammoniitilised, ning nende keerukus suurenes ajas — see omadus on olulisel kohal taksonoomias ja vanuse määramisel.
Eluviis ja ökoloogia
Enamik ammonoide pidasid ilmselt pidalitõusu või aktiivset ujuvat (nektoonset) eluviisi, toitudes tõenäoliselt väheruulistest saakloomast nagu väiksemad kalad ja koorikloomad. Arenemise etappides võisid noored elada planktooniliselt. Kambrites oleva gaasi ja vedeliku reguleerimise abil suutsid nad hoida end vees neutraalse või ligikaudselt neutraalse ujuvuse juures.
Ajalooline levik ja paleontoloogiline tähtsus
Ammoniidid tekkisid Devonis (umbes 400+ miljonit aastat tagasi), mitmekesistusid ja esinesid leidudena laialdaselt läbi kogu paleosoikumi ja mesosoikumi, kuni surid välja Kriidi lõpus umbes 66 miljonit aastat tagasi suurema massväljasuremise käigus. Ammonoide on fossiilsetena leitud peaaegu kõikidest maismaa mõjutatud merede setetest — nad olid laialt levinud ja kiiresti evolutsioneeruvad, mistõttu on nad olulised indeksfossiilid. Paleontoloogid kasutavad ammoniite kitsaste ajaliste lõikude (ammoniiditsoonide) määramiseks ja kivimite korrelatsiooniks üle maailma.
Taksonoomia ja mitmekesisus
Ammonoidea hõlmas väga palju hõime, sugukondi ja liine. Nende taksonoomiat on ajaloo jooksul mitmel viisil ümber korraldatud, kuid üldine muster näitab sagedast kiiret uuenemist ja suremist rühmades, eriti pärast suurtest väljasuremistest taastumist. Mõned liigid näitavad ka seksuaalset dimorfismi (peamised ja väiksemad vormid, mida mõnikord nimetatakse makro- ja mikrokonhideks), mis peegeldab võimalikku eri pikkustega paljunemisstrateegiat.
Väljasuremine ja järeltulijad
Ammoniitide väljasuremine koondus Kriidi lõppu (K–Pg üleminek, varem nimetatud K/T), sama sündmuse käigus kadusid ka dinosaurused (väljaspool linde) ja paljud teised merelised ning maismaa rühmad. Ammonoide ei jätnud kaasaegseid otseseid järeltulijaid; nendega sugulasi peetakse elavate kooleoidsete peajalgsete hulka kuuluvate olendite, nagu kaheksajalg ja kalmaar, ning hõlpsasti eristatav elusvorm on Nautilus, mis on küll suguluselt kaugem, ent välimiku poolest mõningal määral sarnane.
Inimeste huvi ja kasutus
Ammonoite leiab palju fossiilikogudes, muuseumides ja harrastusfossiilikogudes. Need on sageli hästi säilinud ja ilusate mustritega — sobivad nii teaduslikuks uurimiseks kui ka dekoratiivseks kasutamiseks (ehted, museaalsed näidised). Kohati on suuremate või hästi säilinud tükkide väljakaevamine ja kaubandus reguleeritud, kuna need on olulised teadusele.
Täiendav lugemine ja põhjalikumate taksonoomiliste ja stratigraafiliste üksikasjade saamiseks leiab erialasest paleontoloogilisest kirjandusest ning uuringutest, mis käsitlevad konkreetseid ammoniitide perekondi ja geoloogilisi ajavahemikke.
