Kisklus: röövlus, saak ja tippkiskjad ökoloogias

Uuri kiskluse, röövluse ja saagi rolli ökoloogias: tippkiskjate mõju, toiduahelad ning näited lõvidest haideni.

Ökoloogias kirjeldab kisklus kahe elusolendi vahelist suhet ja tegevust. Röövloom püüab, ründab ja sööb oma saaki. Mõnikord tapab röövloom saagi enne söömist, mõnikord tarbib ta saaki osaliselt või sööb seda elusalt; üldiselt erineb kisklus parasiitlusest selle poolest, et saak lõpptulemusena enamasti sureb. Tõeliseks kiskjaks loetakse organismi, kes nii tapab kui ka sööb teise looma, kuid palju liike tegutseb samaaegselt nii kiskjate kui ka saagijana — näiteks väiksemad imetajad ja linnud, kes võivad ühtlasi olla suuremate röövloomade saagiks.

Röövloom on loom, kes püüab, ründab ja sööb teisi loomi. Näiteks võib kiskjaks olla ämblik, kes sööb oma võrku püütud kärbest, või lõvikari, kes jahib ja sööb suuri imetajaid nagu pühvlid. Loomi, keda kiskjad jahivad ja tarbivad, nimetatakse saagiks. Tippkiskja ehk apekskiskja on kiskja, kes ei ole teiste kiskjate saagiks ja asub toiduahela tipus.

Röövloomad on enamasti lihasööjad, kuid mõned on kõigesööjad, kes tarbivad nii taimi kui ka teisi loomi. Röövloomad kasutavad erinevaid viise teise loomaga toiduks hankimiseks — nad küttivad toiduks aktiivselt või püüavad saaki lõksu, oodates kannatlikult. Näiteid kiskjatest on palju ja nad esinevad paljudes loomarühmades: haugid, kotkad, haugid, kassid, krokodillid, madud, kiskjad, hundid, tapja vaalad, homaarid, lõvid ja haid.

Kiskjate kohad ökosüsteemis

Kiskjad mõjutavad oluliselt populatsioonide suurust, liikide kooslusi ja toiduahelate struktuuri. Nad aitavad reguleerida saagi arvukust, eemaldades nõrku või haiged isendeid, ning võivad tekitada nn troofilisi kaskaade — ulatuslikke muutusi ökosüsteemis, mis algavad kiskjate arvukuse muutusest ja kanduvad läbi toiduahelate muudesse liikidesse ja elupaikadesse.

Kohanemised ja jahistrateegiad

Kiskjatel on mitmesugused anatoomilised ja käitumuslikud kohastumused, mis aitavad neil saaki leida, püüda ja alistada:

• Füüsilised relvad: teravad hambad, küünised, jõud ja tugevad lõuad;
• Salvestavustehnika: kamuflaaž, ootel istumine või varjatud positsioonid;
• Kiirus ja vastupidavus: jahtimise ajal oluline nii lühikese sprindi võime kui ka pikaajalisem jälitamisvõime;
• Keemilised relvad: mürk või ensüümid, mida kasutavad mõned madud, ämblikud ja teised liigid;
• Sotsiaalsed strateegiad: karjadega või rühmades jahipidamine (näiteks hundid, lõvid) võimaldab rünnata suuremat saaki;
• Nõtkad meeled: terav nägemine ja kuulekus (kiskjalindudel, kiskjakassidel) või tundlikud keele- ja lõhnataju (madu, koerad).

Kiskluseliigid ja eristused

Bioloogias tehakse sageli vahet erinevatel kisklusvormidel:

• Tõeline kisklus: üks organism tapab ja sööb teist (näiteks lõvi ja antiloop);
• Püüdjate jahtimine: aktiivne otsing ja püüdmine;
• Varitsus (ambush): ootel püüdmine, järsult rünnates (näiteks krokodillid);
• Skavenging: röövloomad võivad toituda ka surnud organismidest — paljud liigid kombineerivad jahipidamist ja rüüstamist;
• Parasitoidsus ja parasitism: sarnane, kuid tavaliselt ei tapa parasiit oma peremeest kohe, seega klassifitseeritakse need eraldi.

Inimese ja kiskluse suhted

Inimesed mõjutavad kiskjate populatsioone ja nende elupaiku mitmel viisil: elupaikade kadumine, jahipidamine, saagi vähenemine ja reintroduktsiooniprojektid. Mõned kiskjad, eriti tippkiskjad, on väljasuremisohus ja nende taasminek (näiteks hundi või pruunkaru taastamine piirkondlikku loodusesse) võib aidata taastada ökosüsteemide terviklikkust. Samas tekitavad kiskjad ja inimesed vahelised konfliktid (karjakahjud, ohud inimestele) vajaduse leida tasakaal huvide vahel läbi kaitsemeetmete, hüvitiste ja hariduse.

Kokkuvõte

Kisklus on ökosüsteemide keskne protsess, mis kujundab liikidevahelisi suhteid, reguleerib populatsioone ja mõjutab kogu maastiku ökoloogilist tasakaalu. Kiskjate mitmekesisus — alates väikestest ämblikutest kuni suurtükkiliste tapjavalaadeni — näitab erinevaid strateegiaid ja kohastumusi, mille abil elusloodus säilitab dünaamilise tasakaalu.

Varitsus kiskja

Varitsevad kiskjad või istuvad ja ootavad kiskjad on lihasööjad loomad või muud organismid, näiteks mõned lihasööjad taimed. Nad tabavad või püüavad saaki pigem varguse või strateegia (mitte teadliku strateegia) kui lihtsalt kiiruse või jõu abil.

Need organismid peidavad end tavaliselt vaikselt ja ootavad, kuni saakloomad jõuavad löögi kaugusele. Nad on sageli maskeeritud ja võivad olla üksikud. See võib olla kiskja jaoks ohutum, sest varitsemine paljastab teda vähem oma kiskjatele.

Kui kiskja ei saa liikuda kiiremini kui tema eelistatud saakloom, on varitsemine tõenäoliselt tõhusam kui jälitamine. Röövloom, kes suudab pikka aega suure kiirusega liikuda, võib olla jälitussööja, kes jälitab saaki seni, kuni see väsib ja aeglustub. Siiski on palju vahepealseid strateegiaid; näiteks kui jälituskiskja on lühikese vahemaa jooksul kiirem kui saakloom, kuid mitte pikemas jälituses, siis saab strateegia osaks kas varitsemine või varitsemine.

·        

Noor punatoonekurg, kes sööb California Vole'i.

·        

Lihasipelgad söömas tsikaadat; mõned liigid võtavad endale suuremad saakloomad, eriti kui nad töötavad koos.

·        

Lõvi koos oma saagiga.

Mängi meediat Mardika vastne ründab kala.


Emane kuldkärbsenäpp (Misumena vatia), kes püüab paarilise paari emaslindu.

Küsimused ja vastused

K: Mis on röövimine?

K: Kas kiskjad tapavad oma saagi alati enne selle söömist?

K: Kas loom võib olla nii röövloom kui ka saaklooma?

K: Mis on tõeline kiskja?

K: Mis on tippkiskja ehk tippkiskja?

K: Millised loomad on tavaliselt kiskjad?

K: Kas kiskjad söövad teisi kiskjaid?

Otsing