Haid on kalade ülirühm, Selachimorpha. Nende, nagu ka teiste Chondrichthyes, skelett ei koosne luust, vaid kõhrest. Kõhr on sitke, elastne ja kergem kui luu ning võimaldab hailiikidel olla painduvad ja kiiresti manööverdada. Rist on tihti kaetud kõhrelistest plaatidest või soomustest (placoid-soomused), mis annavad nahale kareduse ja vähendavad hõõrdumist vees.
Liigid ja mitmekesisus
Maailmas on kirjeldatud üle 350 erineva hailiigi. On olemas nii väikseid rannikuäärseid liike kui ka väga suuri ookeaniliikureid. Näited tuntumatest hailiikidest: suured valged haid, vaalhaid, vasarahai, tiigrihai ja makohai. Mõned liigid elavad merepõhjas, teised paiknevad avameres või aeg-ajalt magevees.
Evolutsioon ja ajalugu
Fossiilid näitavad, et haid on olnud olemas juba umbes 420 miljonit aastat, alates varasest siluri ajast. See muudab nad üheks vanimaks tänapäevaste selgroogsete rühmadest. Fossiilid koosnevad sageli hammaste ja soomuste jälgedest, sest pehme kõhriline skelett säilib halvasti.
Toitumine ja ökoloogiline roll
Enamik haid on kiskjad — nad jahivad ja söövad kalu, mereimetajaid ja teisi mereelukaid. Mõned suuremad haid, näiteks vaalhai, toituvad peamiselt krillist ja planktonist sarnasel viisil nagu teatud vaalad. Hailiike võib leiutada püüdlikena tipprotopredaatoritena, kes aitavad hoida mereökosüsteemide tasakaalu, reguleerides saakpopulatsioone ja eemaldades nõrku või haiged isendeid.
Kehaehitus ja aistingud
- Hambaed ja söömiskäitumine: Haide hambad on erikujulised, vahelduvad ja sageli rida-realt asetsevad; hävinenud hambad asenduvad pidevalt uutega.
- Nahk ja soomused: Placoid-soomused vähendavad vettakistust ja pakuvad kaitset.
- Tundmis- ja suunataju: Haidel on arenenud lõhnataju, hea nägemine ning eriline sensorite süsteem — Lorenzini amprid — mis tunneb ära elektrivälju, mida tekitavad teised loomad.
- Heli ja hääletootmine: on leitud, et mõned haised suudavad tekitada madalaid vibreerivaid helisid, kuid üldiselt ei ole nad „häälekad” samas tähenduses nagu maismaaelukad.
Paljunemine
Hail on mitmesuguseid paljunemisstrateegiaid: mõned on munaasetajad (ovipaarne), teised sünnitavad eluspoegi, kus noored arenevad emases munades kuni sündimiseni (ovovivipaarne), ja osa on platsenta-taolise toiteühendusega (vivipaarne). Paljunemistsüklid võivad olla aeglased ja paljud liiguvad enne kudemist konkreetsetesse aladesse, mis muudab neid haavatavamaks inimtegevuse suhtes.
Suurus, eluiga ja huvitavad faktid
- Väikseimad hailiigid võivad olla vaid paarikümne sentimeetri pikkused, suurimad — nagu vaalhai — ulatuvad üle 10 meetri pikkuseks.
- Mõned haid, näiteks makohai, on osaliselt soojaverelised (regionaalne endotermia), mis võimaldab neil olla aktiivsemad ja kiiremad jahedamas vees; sarnast käitumist on täheldatud ka suures valges.
- Haidel on väga aeglane paljunemistempoga eluviis – paljud liigid küpsevad hilja ja annavad välja vähe järglasi, mistõttu populatsioonid taastuvad aeglaselt.
Ohud ja kaitse
Haid on ohustatud peamiselt inimtekkeliste tegurite tõttu: ülepüük (sh lõuapüük), bycatch ehk kõrvalsaak, elupaikade degradeerumine ja saaste. Paljud liigid kogevad populatsioonilangust. Kaitsemeetmed hõlmavad püügipiiranguid, kaitsealasid ja rahvusvahelisi kokkuleppeid. Teadlikkuse suurendamine kaasa arvatud harimine aitab vähendada negatiivset suhtumist haidesse ning toetada nende kaitset.
Kokkuvõte
Haid on mitmekesine ja evolutsiooniliselt vana selgroogsete rühm, kelle bioloogia ja käitumine on kohandunud väga erinevatesse mereliikidesse. Nad täidavad olulist kohta mereökosüsteemide toimimises, kuid paljud liigid vajavad kaitset inimtegevuse põhjustatud survete tõttu. Õppides nastest rohkem ja rakendades säästvaid kalapüügi- ning kaitsemeetmeid, saame aidata säilitada neid ainulaadseid loomi ka tulevastele põlvedele.
