Hailaadsed

Omadused

Haid on väga erineva kuju ja suurusega, kuid enamik neist on pikad ja õhukesed (mida nimetatakse ka voolujooneliseks) ning väga tugevate lõugadega.

Nende hambaid vahetatakse pidevalt kogu elu jooksul. Haid söövad nii ägedalt, et nad murravad sageli mõned hambad, nii et uued hambad kasvavad pidevalt soones otse suu sees ja liiguvad suu seest edasi "konveierilindil", mille moodustab nahk, mille külge nad kinnituvad. Elu jooksul võib hai kaotada ja uuesti kasvatada kuni 30 000 hammast.

Isegi kõigi nende hammastega ei suuda haid siiski närida. Seega hammustavad nad oma saaki ja tõmbavad seda ringi, et nad saaksid tükikese alla neelata. Hai poolt alla neelatud toidutükid satuvad tema maos, kus need seeditakse ära. See toimub aga üsna aeglaselt, nii et söögi seedimine võib võtta mitu päeva. Seepärast ei söö hai iga päev.

Haidel on erineva kujuga hambad, sõltuvalt sellest, mida nad söövad. Näiteks on mõnedel haidel teravad ja teravad hambad, samas kui põhjas elavatel haidel on koonusekujulised hambad kestade purustamiseks. Kuna haide on nii palju erinevaid liike ja kuna igal liigil on oma erilised hambad, meeldib paljudele inimestele haihammaste kogumine. Haihammaste kollektsionäärid saavad haihammaste mõõtmise järgi arvata, kui suur oli hai. Kõigepealt mõõdavad nad hamba pikkuse tollides. Iga tolli pikkune hammas võrdub 10 jala pikkuse haihambaga: kui haihammas on 2 tolli pikk, siis on see hammas pärit hailt, kes oli 20 jala pikk! Veelgi hirmsam on see, et mõned Megalodoni hambad on 6 tolli pikad, nii et see viitab 60 jala pikkusele haihambale.

Haidel on nahk kaetud miljonite tillukeste hammaste sarnaste soomustega, mis viitavad sabale. Kui hõõruda hai saba suunas, on see sile, kuid kui hõõruda teistpidi, on see karedam. Haide hambad võivad olla 20 korda suuremad kui inimese hambad ja need võivad tagasi kasvada, kui need kaotatakse.

Fins

Haide uimed on mõeldud stabiliseerimiseks, juhtimiseks, tõstmiseks ja ujumiseks. Iga uime kasutatakse erinevalt.

Selja keskjoonel on üks või kaks uime, mida nimetatakse esimeseks ja teiseks seljauimeks. Need uimed aitavad hail pidevalt ringi veereda. Neil kahel uimesel võivad olla või ei pruugi olla ogad. Kui ogad on olemas, kasutatakse neid kaitseotstarbel ja neil võivad olla ka nahanäärmed, mis toodavad ärritavat ainet.

Rinnauimed asuvad pea taga ja ulatuvad väljapoole. Neid uime kasutatakse ujumise ajal roolimiseks ja need aitavad haile tõstejõudu anda.

Vaagna uimed asuvad rinnauimede taga, kloaka lähedal, ja on samuti stabiliseerivad.

Kõigil haidel ei ole pärakutiivrid, kuid kui neil on, siis asuvad need vaagna- ja sabauimede vahel.

Sabaosa koosneb sabapungast ja sabauimest. Tagakeha pjedestaalil on mõnikord süvendid, mida nimetatakse "precaudal pitsideks" ja mis asuvad vahetult enne tagakeha uime. Pedaal võib olla ka horisontaalselt lamedaks muudetud ja külgmiste kiiludega. Kaudaluu on nii ülemine kui ka alumine lüli, mis võivad olla erineva suurusega ja kuju sõltub sellest, millise liigiga hai on tegemist. Kaudaluu esmane otstarve on anda haile ujumise ajal "tõukejõudu". Kaudaluu ülemine lüli annab kõige suurema tõuke ja surub haid tavaliselt allapoole. Rinnalauad ja keha kuju (nagu tiib) töötavad koos, et sellele jõule vastu töötada. Enamiku bentiliste hailiikide (nt õdehai) tugev, mitte-luuline sabauim võimaldab hailiikidel ujuda merepõhja lähedal (nt õdehai). Kõige kiiremini ujuvatel haidel (näiteks Mako-haidel) on aga tavaliselt kuupea-kujulised (poolkuu-kujulised) sabauimed.

Senses

Lõhnata

Haidel on eesmise ja tagumise ninaava vahele jäävas lühikeses kanalis teravad haistmisorganid. Nad suudavad tuvastada verd juba kilomeetrite kauguselt: piisab juba ühest osa miljonist osast verest merevees.

Haidel on võime kindlaks määrata antud lõhna suunda, mis põhineb lõhna tuvastamise ajastusel igas ninasõõrmes. See on sarnane meetodiga, mida imetajad kasutavad heli suuna määramiseks.

Neid meelitavad rohkem kemikaalid, mida leidub paljude liikide soolestikus, ja seetõttu viibivad nad sageli reovee väljalaskeavade läheduses või neis. Mõnedel liikidel, näiteks õdede haidel, on välised piikid, mis suurendavad oluliselt nende võimet saaki tajuda.

Sight

Hai silmad on sarnased teiste selgroogsete silmadega, sealhulgas sarnased läätsed, sarvkestad ja võrkkestad. Nende nägemine on hästi kohanenud merekeskkonnaga. Nad suudavad oma pupille kokku tõmmata ja laiendada nagu inimesed, mida ükski teleostkala ei suuda. Võrkkesta taga asuv kude peegeldab valgust tagasi, mis suurendab nägemist pimedas vees.

Elektrilise voolu tuvastamine

Haidel on kõikjal hai ninaosas, eriti silma ja ninaotsa vahel, pisikesed augud. Neis asuvad närviretseptorid, mida nimetatakse Lorenzini ampullideks. ^p23 Need tajuvad vees olevat elektrit. Vees olev loom eraldab elektrit: iga kord, kui looma süda lööb või ta liigub, tekivad tillukesed elektrivoolud. Need pisikesed elektrivoolud tekitavad signaale, mis liiguvad läbi vee ja mida tajutakse. Haid võivad seda aistingut kasutada saagi püüdmisel isegi rohkem kui nägemist.

Kuulamine

Kuigi haide kuulmist on raske testida, võib neil olla terav kuulmismeel ja nad võivad kuulda saaki mitme kilomeetri kauguselt. Nende pea mõlemal küljel on väike avaus (mitte spiraal), mis viib läbi õhukese kanali otse sisekõrva.

Külgjoon

Külgjoon tuvastab veesurve muutusi. See on keskkonnale avatud poorijoonega. See ja heli tuvastavad organid koondatakse kokku "akustilis-lateraalseks süsteemiks", sest neil on ühine päritolu. Luukaladel ja tetrapoodidel on sisekõrva väline ava kadunud.

Seda süsteemi leidub ka teistel kaladel. See tuvastab liikumist või vibratsiooni vees. Hai suudab tajuda sagedusi vahemikus 25-50 Hz.

Vasarahai pea kuju võib parandada haistmist, kuna ninasõõrmed on üksteisest kaugemal.


Elektromagnetvälja retseptorid (Ampullae of Lorenzini) ja liikumist tuvastavad kanalid hai peaosas

Eelajaloolised haid

Vaid mõned miljonid aastad tagasi ujus meredes hiiglaslik hai nimega Megalodon. See oli 18 meetrit pikk, kaks korda pikem kui lähedalt seotud valge hai, ja ta sõi vaala. Megalodon suri välja 1,6 miljonit aastat tagasi.

Suur osa sellest, mida me saame teada eelajaloolistest haidest, pärineb nende fossiilide uurimisest. Kui haide skelett on valmistatud pehmest kõhrest, mis võib enne kivistumist laguneda, siis nende hambad on kõvemad ja kergesti kivistuvad. Eelajaloolised haid, nagu ka nende tänapäevased järeltulijad, kasvatasid ja kaotasid oma elu jooksul tuhandeid hambaid. Seetõttu on haihambad üks levinumaid fossiile.

Reproduktsioon

Umbes 70% kõigist teadaolevatest hailiikidest sünnitab elusalt noori, kusjuures tiinusperiood kestab 6-22 kuud.

Kutsikad sünnivad täishammastega ja on võimelised ise enda eest hoolitsema. Kui nad on sündinud, ujuvad nad kiiresti oma emast eemale, kes mõnikord poegadest toitub. Pesakonnad varieeruvad ühest või kahest kutsikast (suur valge hai) kuni saja kutsikani (sinihai ja vaalhai).

Mõned haid on munajad, kes munevad oma munad vette. Haimunad (mida mõnikord nimetatakse "merineitsi rahakotideks") on kaetud sitke, nahkjas membraaniga.

Enamik haid on ovovivipaarid, mis tähendab, et munad kooruvad emasloomade kehas, kusjuures lapsed arenevad emasloomade sees, kuid poegade toitmiseks puudub platsenta. Selle asemel toituvad noored munakollasest. Pojad söövad kõik viljastamata munad ja mõnikord ka üksteist. Väga vähesed kutsikad pesakonnas jäävad sellise vendade kannibalismi tõttu sünnini ellu. Nii paljunevad valged haid, makohaisid, imetajahaisid, tiigrihaid ja liivatiigrihaid.

Mõned haid on eluslapsed, mis tähendab, et emasloomad sünnitavad elusalt: munad kooruvad emaslooma kehas ja imikud saavad toitu platsenta kaudu. Platsenta aitab ema vereringest toitainete ja hapniku ülekandmisel ning viib jäätmed beebist emale kõrvaldamiseks. Elusloomade hulka kuuluvad näiteks pullihaid, valgetipulised riffhaid, sidrunhaid, sinihaid, hõbehaid ja haamrihaid. Kuigi pikka aega arvati, et vaalhaid on ovipaarilised, on nad elupaarilised ja on leitud tiinuseid emaseid haid, kes kannavad endas sadu poegasid.

Uued hailiidud

Uusi haid leitakse ikka veel. Dave Ebert leidis ainuüksi Taiwani turult kümme uut liiki. Viimase kolme aastakümne jooksul on ta nimetanud 24 uut liiki. Nende hulka kuuluvad haid, raid, saekala ja kummitushaid - need kõhrkalad on kõik sugulased.

Kalapüük

Mõned haid ei ole ohustatud, kuid mõnda neist püütakse toidu (näiteks haiuimesupp) või sportliku kalapüügi eesmärgil. 2013. aastal said viis hailiiki ja kaks manta rai liiki rahvusvahelise kaitse konventsiooni raames rahvusvahelist kaitset.

Arvatakse, et 100 miljonit haid tapetakse kaubanduslikus ja harrastuskalapüügis. Haid on paljudes kohtades, sealhulgas Jaapanis ja Austraalias, levinud mereannid. Austraalia Victoria osariigis on hai kõige sagedamini kasutatav kala fish and chips'is, kus fileed pannakse tainasse ja frititakse või praetakse ja grillitakse. Fish and chip'i poodides nimetatakse haid "flake". Indias müüakse kohalikel turgudel väikesi haid või beebihaisid (tamili keeles sora, telugu keeles). Kuna liha ei ole välja arenenud, purustatakse see küpsetamisel pulbriks, mida seejärel praetakse õlis ja vürtsides (nimetatakse sora puttu/sora poratu). Pehmeid luid saab kergesti närida. Neid peetakse Tamil Nadu rannikualadel delikatessiks.

Muu meedia

• BBC One: Sinine planeet: Blue Planet: Naine, kes tantsib haidega. [3]