Sipelgasiil

Jaotus

Esimest korda kirjeldati seda looma 1792. aastal. Tachyglossus tähendab "kiire keel". Tegemist on kiirusega, millega ahvits kasutab oma keelt sipelgate ja termiitide püüdmiseks. Sõna aculeatus tähendab "okkaline" või "okastraadiga".

Pikknokk-ehhidna on kõik suuremad kui T. aculeatus. Nad söövad peamiselt ussid ja vastsed, mitte aga sipelgaid ja termiite.

Lühinokk-ehhidnat on viis alamliiki. Igaüks neist elab teistest erineval alal. Alaliigid erinevad üksteisest ka karvastiku, selgroo pikkuse ja laiuse ning tagajalgade küüniste suuruse poolest.

• T. a. multiaculeatus Kangaroo saarel;
• T. a. setosus Tasmaanias ja mõnedel Bass Straiti saartel;
• T. a. acanthion Põhja-Territooriumil ja Lääne-Austraalias;
• T. a. aculeatus Queenslandis, Uus-Lõuna-Walesis, Lõuna-Austraalias ja Victorias;
• T. a. lawesii Uus-Guinea rannikualadel ja mägismaal ning tõenäoliselt Kirde-Queenslandi vihmametsades.

Kirjeldus

Lühikese noka pikkuseks on tavaliselt 30-45 sentimeetrit. Neil on 75-millimeetrine nokk ja nad kaaluvad kaks kuni viis kilogrammi. Tasmaania alamliik T. a. setosus on suurem kui Austraalia mandriosa liik.

Kuna kaela ei ole näha, näib, et pea ja keha ühinevad. Kõrvaaugud on mõlemal pool pead, välised kõrvaotsad puuduvad. Silmad on väikesed ja asuvad kiilukujulise noka otsas. Nokk ja suu asuvad noka lõpus.

Selle ahhide jalad on kohandatud kiireks kaevamiseks. Nende jalad on lühikesed ja neil on tugevad küünised. Tagajalgade küünised on pikemad ja kaarduvad tahapoole, et aidata puhastamist ja hooldustööd selgroo vahel. Sarnaselt platüübile on ka selle kehatemperatuur madal - 30-32 °C. Erinevalt harilikust kilpkonnast, kellel ei ole mingeid märke torporist või talveunest, võib ehiidna kehatemperatuur langeda kuni 5 °C-ni. Ehidna ei hinga ega higista ja otsib tavaliselt kuuma ajal peavarju. Sügisel ja talvel on ehiidnadel torpor või sügav talveuni perioodid. Madala kehatemperatuuri tõttu muutub loom väga kuuma ja väga külma ilmaga loidaks.

Selle ehhidna lihased on mitmete ebatavaliste omadustega. Seal on üks tohutu lihas, mis asub vahetult naha all ja katab kogu keha. Selle lihase eri osade kokkutõmbamisega võib lühinokk-ehhikuna muuta oma kuju. Kõige sagedamini muudab ta oma kuju nii, et ähvarduse korral kerib ta end palliks, kaitseb oma kõhtu ja esitab kaitseks teravate okastraadide massiivi. Seljaaju on üks lühimaid imetajate seljaaju, mis ulatub vaid rindkerre.

Keel

Lühinokk-ahhiidna keel on looma ainus võimalus saagi püüdmiseks. See võib ulatuda kuni 180 mm väljapoole nina. Keel on kleepuv, sest seal on glükoproteiinirikas lima. See lima võimaldab nii suu sisse- ja väljaliikumist kui ka sipelgate ja termiitide püüdmist, mis jäävad selle külge kinni. Väljaulatuv keel on kiire verevoolu tõttu jäik, mis võimaldab tal tungida puitu ja pinnasesse. Tagasitõmbamine nõuab kahe sisemise lihase kokkutõmbamist. Kui keel on tagasi tõmmatud, jääb saakloom kinni tagurpidi suunatud keratiinist "hammastega" piki suuõõne katust. See võimaldab loomal nii toitu kinni püüda kui ka jahvatada. Keel liigub suure kiirusega ja on mõõdetud, et see liigub suust sisse ja välja 100 korda minutis.

Üldine füsioloogia

Paljud füsioloogilised kohandused sobivad looma eluviisiga. Ta haudub ja talub kõrget süsihappegaasi taset. Tema kõrv on tundlik madalsageduslikele helidele, mis võib olla ideaalne maa-aluste termiitide ja sipelgate poolt väljastatud helide tuvastamiseks. Nahkjas nina on kaetud mehaano- ja termoretseptoritega. Need retseptorid annavad teavet ümbritseva keskkonna kohta. Kaelkirjakul on hästi arenenud lõhnasüsteem, mida ta võib kasutada kaaslaste ja saagi avastamiseks, ning tema muud meeled toimivad hästi. Tema aju ja kesknärvisüsteemi on põhjalikult uuritud, et seda saaks võrrelda platsentaarse imetajaga.

Lühinokk-ahhidel on keha suurusega võrreldes kõige suurem prefrontaalne ajukoor, mis on imetajatest suurim. See moodustab 50% ajukoorest, võrreldes 29% inimese omaga. See viitab sellele, et ta on hea otsustusvõimeline, kui ta otsib pidevalt putukapesi ja paarilist, kui ta paljuneb.

Baasilised tunnused

Nagu kõigil ühejalgsetel, on ka ahvilistel ainult üks ava väljaheidete, uriini ja suguproduktide väljutamiseks, mida tuntakse kloaakana (cloaca). Isasloomal on sisemised munandid, välised munandikud puuduvad ja tal on väga ebatavaline peenis, mille otsas on neli nuppu. Emasloomal on emasloomade alumisel küljel kott, kus ta kasvatab oma poegi.

Munemine ja kloaak on basaalsed tunnused, mis esinevad kõigil varajastel amniootidel, sealhulgas roomajatel, lindudel ja varajastel imetajatel.

Lühike-nokkiline ehiidna kokku keritud; paremal on näha nina.

Reproduktsioon

Üksildane lühinägelik ehiidna otsib endale paarilist maist septembrini; täpne paaritumisperioodi aeg sõltub geograafilisest asukohast. Nii isased kui ka emased eritavad paaritumisperioodil tugevat lõhna. Kurameerimise ajal - mida täheldati esimest korda 1989. aastal - otsivad isased emaseid isendeid ja jälitavad neid. Kuni kümnest isasest koosnevad rongid võivad järgida ühte emaslooma kuni neli nädalat kestva kurameerimisrituaali käigus; kurameerimisperioodi kestus varieerub sõltuvalt asukohast. Nende levikuala jahedamates osades, näiteks Tasmaanias, võivad emased paarituda mõne tunni jooksul pärast talveunest äratamist.

Enne paaritumist haistab isane emaslooma, pöörates erilist tähelepanu kloakale. Sageli on täheldatud, et isas keerab emaslooma küljele ja võtab seejärel sarnase asendi, nii et kaks looma on kõht kõhuli. Iga paaritumise tulemuseks on üks muna ja teadaolevalt paarituvad emased vaid üks kord sigimisperioodi jooksul; iga paaritumine on edukas.

Viljastumine toimub munajuhas. Tiinus kestab 21-28 päeva, mille jooksul emasloomad ehitavad pesakoobast. Pärast tiinuseperioodi lõppu muneb üks 13-17 millimeetri läbimõõduga kummiroheline muna otse emaslooma kõhule tekkinud väikesesse, tahapoole suunatud munakotti. Kümme päeva pärast munemist koorub muna kotis. Embrüol areneb haudumise ajal välja munahammas, mida ta kasutab muna avamiseks; hammas kaob varsti pärast koorumist.

Pojad on umbes 1,5 cm pikad ja kaaluvad 0,3-0,4 grammi. Pärast koorumist nimetatakse noori ehiidnasid pugliteks. Haudepojad kinnituvad oma emade piimatõvede külge, mis on spetsiaalne nahal asuv piima eritav laik (ühepaiksetel ei ole nibusid). Kuidas pugglesid piima joovad, ei ole veel teada, kuid on täheldatud, et nad joovad iga toitmisperioodi jooksul suuri koguseid, sest emad võivad jätta nad viie kuni kümne päeva jooksul järelevalveta koopasse. Piima põhikomponendid on laktoositüübid. Piimas on suur rauasisaldus, mis annab sellele roosa värvi.

Noorukid paisatakse lõpuks umbes kahe kuni kolme kuu vanuselt kotist välja, sest nende selgroo pikkus kasvab pidevalt. Imemine väheneb järk-järgult, kuni noorloomad võõrutatakse umbes kuue kuu vanuselt. Imetamise kestus on umbes 200 päeva ja noored lahkuvad koopast 180-240 päeva pärast.

Suguküpsuse vanus on ebaselge, kuid võib olla neli kuni viis aastat. 2003. aastal avaldatud kaheteistkümne aasta vältel tehtud väliuuringust selgus, et lühinägelik ehiidna saavutab suguküpsuse viie ja 12 aasta vahel ning et paljunemissagedus varieerub ühest korrast iga kahe aasta tagant kuni ühe korrani iga kuue aasta tagant. Looduses võib lühinokk-iskiidna elada kuni 45 aastat.

Ökoloogia ja käitumine

Lühike-nokk-ehhide ökoloogia kohta ei ole avaldatud ühtegi süstemaatilist uurimust. On uuritud mitmeid nende ökoloogilise käitumise aspekte. Lühinokk-ehhidnod elavad üksinda ja peale poegade kasvatamiseks loodud koopa; neil ei ole kindlat peavarju ega pesapaika. Neil ei ole koduterritooriumi, vaid nad liiguvad laial alal. Lühinokk-ehhidnas on tavaliselt päevasel ajal aktiivne; kuuma ilmaga on neil siiski probleeme, sest neil puuduvad higinäärmed ja nad ei hingata. Seetõttu muudavad nad sooja ilmaga oma aktiivsusmustrit, muutudes krepuskuliks (aktiivsed hommiku- või õhtuhämaruses) või öiseks (aktiivsed öösel). Nad taluvad külma ja talvituvad talvel väga külmades piirkondades.

Lühike-nokk-ehhidnas võib elada kõikjal, kus on hea toiduvaru. Lühinokk-ehhidnad leiavad toidu lõhna järgi, kasutades noka otsas olevaid sensoreid, ning toituvad regulaarselt sipelgatest ja termiitidest. Nad on võimsad kaevajad, kes kasutavad oma küünistega esikäppasid saagi väljakaevamiseks ja varjualuste kaevamiseks. Kui nad ei leia ohu korral kaitset, võivad nad end kiiresti maa sisse kaevata.

Austraalias on nad kõige sagedamini levinud metsades, kus on palju termiitidega täidetud langenud palke. Põllumajanduspiirkondades leidub neid kõige tõenäolisemalt puhastamata võsastikus; neid võib olla ka rohumaadel, kuivades piirkondades ja pealinnade äärelinnades. Nende leviku kohta Uus-Guineas on vähe teada. Neid on leitud Uus-Guinea lõunaosas Meraukest läänes kuni Kelp Welshi jõeni Port Moresbyst idas, kus nad võivad olla avatud metsades.

Lühike-nokaga ehiidna liikvel

Säilitamise staatus

Lühike-nokk-ehhidna on tavaline enamikus parasvöötme Austraalias ja Uus-Guinea madalatel aladel ning teda ei ole ohustatud isendite hulka arvatud. Austraalias on lühinokk-ehhidnade arvukust vähem mõjutanud maaharimine kui mõnede teiste liikide puhul, sest lühinokk-ehhidnad ei vaja erilist elupaika peale hea sipelgate ja termiitide varu. Hoolimata oma okastraadist söövad neid linnud, Tasmaania kurat, kassid, rebased ja koerad. Neid sõid ka Austraalia põliselanikud ja Austraalia esimesed euroopalikud asukad. Kõige sagedasemad ohud loomale Austraalias on autod ja elupaikade hävitamine. Need on viinud kohaliku väljasuremiseni. Nakatumine sissetoodud parasiidiga Spirometra erinaceieuropaei on ehiidnale surmav. Wildlife Preservation Society of Queensland korraldab kogu Austraaliat hõlmavat uuringut Echidna Watch, et jälgida liigi levikut Austraalias.

Vangistuses kasvatamine on keeruline, osaliselt suhteliselt harva toimuva sigimistsükli tõttu. Vaid viies loomaaias on õnnestunud kasvatada vangistuses elavat lühinägelikku ehiidat, kuid ükski vangistuses kasvatatud poegadest ei ole täiskasvanuks saanud. See mõjutab ohustatud ehiidnaliikide perekonna Zaglossus ja vähemal määral ka lühinägeliku ehiidna kaitset.

Kultuuriviited

Lühike-nokkelised ehiidnad on osa Austraalia põliselanike animistlikust kultuurist, sealhulgas nende visuaalsest kunstist ja lugudest. See liik oli mõne rühma, sealhulgas Lääne-Austraalia noongaride totem, kes kutsusid seda looma Nyingarniks. Paljudel rühmadel on looma kohta müüte; üks müüt selgitab, et see tekkis, kui grupp näljaseid noori mehi läks öösel jahile ja komistas wombati peale. Nad viskasid wombati poole oda, kuid kaotasid selle pimeduses silmist. Wombat kohandas oda oma kaitseks ja muutus ehiidnaks. Teine lugu räägib ühest ahnest mehest, kes hoidis oma hõimult toitu; sõdalased lõid teda oda ja ta roomas põõsastesse, kus ta muutus ehiidnaks, kusjuures odad muutusid tema ogadeks.

Lühike-nokaline ehiidna on tänapäeva Austraalia ikooniline loom. Ta on kujutatud Austraalia viie sendi vääringus (väikseim nimiväärtus) ja 1992. aastal välja antud 200 dollari suurusel mälestusmündil. Lühinokk-ehhidnat on kujutatud mitmel postimüügil: ta oli üks neljast kohalikust liigist, mis ilmus Austraalia postmargil 1974. aastal, kus ta oli 25-sendisel postmargil; 1987. aastal ilmus ta 37-sendisel postmargil ja uuesti 1992. aastal, kui ta oli 35-sendisel postmargil. Antropomorfne ehiidna Millie oli 2000. aasta suveolümpiamängude maskotiks.

Lühike-nahkhiidna Austraalia viie sendi tükkidel