Lühinokk-ehhidna (Tachyglossus aculeatus) on oma sugukonna ainus liige ja üks neljast elusolevast ehhidna liigist. See on hästi tuntud oma okaste ja kobarseisundi poolest ning on üks ainulaadsetest imetajatest, kuna kuulub ühepaiksete (monotreme) rühma.

Lühinokk-ehhidna, Tachyglossus, on okkaline sipelgapüüdja — ta toitub peamiselt sipelgaid ja termiite. Keha on kaetud nii pehme karva kui ka kõvade ogadega, mis pakuvad kaitset röövloomade eest. Tal on iseloomulik pikk ja tundlik nina ning spetsialiseerunud, kleepuv keel, mis võimaldab tal oma saaki kiiresti ja tõhusalt püüda. Nagu teisedki ühepaiksed, muneb ka lühinokk-ehhidna munad.

Morfoloogia ja eluviis

Isendi keha pikkus jääb tavaliselt vahemikku 30–45 cm ja kaaluks on 2–7 kg sõltuvalt vanusest ning elupaigast. Ogad on ümber keha jagatud nii, et looma liikumisel ja rullumisel on need efektiivne kaitse. Ninapea sisaldab palju tundlikke retseptoreid — lühinokk-ehhidna suudab tunda nii mehaanilisi kui ka elektrilisi signaale, mis aitab saaki leida maapinna all või pimedas. Nad on enamasti üksik eluviisiga ja enamasti öised või hajusalt aktiivsed päevavalguses, sõltuvalt kliimast.

Toitumine ja käitumine

Peamiseks toiduallikaks on väiksemad putukad ja nende vastsed, eriti sipelgad ja termiidid, kuid toitumises võivad esineda ka teised maapinnased selgrootud, näiteks maod ja ebakorrapärasused. Ehhidna kaevab kiiresti labakäe-sarnaste käppadega ja kasutab kleepuvat keelt saagi kokku kogumiseks. Kaitseks kerib ta end sageli palli sarnasesse rulli, nii et ogad suunatakse väljapoole.

Reproduksioon

Paljunemisperioodil ehivad isased ja emased paaritumise järel. Emane muneb ühe karmi koorega muna, mille ta hoiab spetsiaalses naha voldis — kotitaolises poche-sarnases taskus — kuni umbes 10 päeva, kuni koorunud noorloom (puggle) koorub. Puggle jääb emapiimaga toitmiseks taskusse seni, kuni ogad hakkavad kasvama; edaspidi jätkab ema noore hooldamist turvalises pesas kuni noorloom suudab iseseisvalt hakkama saada. Nendel imetajatel ei ole teisi piimanibusid — piim eritub ema naha pinnalt.

Elupaik ja levik

Ehidna elab kogu Austraalias ning Uus-Guinea edelaosa ranniku- ja mägipiirkondades. Nad on väga paindlikud elupaiga suhtes — esinevad metsades, rohumaadel, rannikualadel ja mõnel pool ka mägedes. Austraalias on ta üks enim levinud kohalikest imetajatest tänu oma kohanemisvõimele erinevate kliimatingimustega.

Kaitse ja ohud

Lühinokk-ehhidna ei ole hetkel üldiselt väljasuremisohus, kuid mitmed ohutegurid mõjutavad kohalikke populatsioone. Inimtegevusest tulenevad ohud hõlmavad küttimist, elupaikade kadumist ja killustumist, samuti ökoloogiliste muutuste tõttu suurenenud kontakte võõrkiskjate ja parasiitidega — märkides võõrkiskjate ja parasiitide arvukuse kasvu. Need tegurid on osaliselt vähendanud tema leviala ning mõnes piirkonnas ka arvukust.

Tähtsaks ohuks on ka liiklusõnnetused, põlengud ja kliimamuutustest tingitud elupaikade muutumine. Paljudes piirkondades on lühinokk-ehhidna seadusega kaitstud ja kohalikke elupaiku püütakse säilitada või taastada.

Roll ökosüsteemis ja suhted inimestega

  • Lühinokk-ehhidna aitab reguleerida sipelaste ja termiitide populatsioone ning kaevamisest tekkinud pinnase segamine aitab mulla aereerimisel.
  • Ta on sageli inimeste jaoks huvipakkuv ja loodushariduses kasutatav liik, mida kohtavad loodushuvilised ja turismialad.
  • Kuigi nad võivad mõnikord risti minna inimtegevusega (nt aedades kaevamine), ei kujuta nad üldiselt inimestele ohtu ning kannatavad pigem inimese põhjustatud elupaikade muutuste all.

Kokkuvõtlikult on lühinokk-ehhidna eriline ja kohanemisvõimeline liigiloom, kelle säilimine nõuab nii looduse kui ka inimtegevuse tasakaalustamist: elupaikade kaitset, liiklusohutuse meetmeid ja invasiivsete röövloomade kontrolli.