Amnioodid on taksonoomiline loomarühm: kõik neljajalgsed, välja arvatud kahepaiksed. Nad on maismaal elavad selgroogsed, kes munevad kliidoosseid mune või arenevad emasloomas. Amnioodid kujutavad endast olulist evolutsioonilist sammu, mis võimaldas selgroogsetel kolida täielikult maismaaökosüsteemidesse.
Evolutsioon ja peamised rühmad
Amniootide hulka kuuluvad kaks suuremat supergruppi: Synapsida (sh Pelycosaurused, Theriodontid ja imetajad) ja Sauropsida (kõik roomajad, sealhulgas dinosaurused ja linnud). Synapsidid ja sauropsidid erinesid muu hulgas koljuluu avade (fenestratsiooni) tunnuste poolest ning nende lähisugulussuhteid on rekonstrueeritud fossiilide ja anatoomia põhjal. Amniotide päritolu on sügaval süsinikuaega lõpuperioodis (Pennsylvanian), kui esimesed maismaal hästi kohanenud selgroogsed hakkasid ilmnema fossiilkirjeldustes (näitajateks näiteks varased amniootide sugulased).
Embrüo ja paljunemine
Amniootide embrüod arenevad kas munades või emasloomas; neid embrüoid kaitsevad mitmed ekstraembrüonaalsed membraanid (näiteks amnion, koorion, allantois ja toidukollakott), mis võimaldavad gaasivahetust, jääkainete ladustamist ja toitumise korraldust emabrüo jaoks. Seetõttu sisaldavad amniotide munad tunduvalt rohkem toiduaineid kui kahepaiksete munad ning embrüo saab areneda veevälises keskkonnas.
Cleidoilise muna ja selle embrüomembraanide „leiutamine“ on peamine põhjus, miks amniotide munad ei pea munema vette. See struktuur võimaldas isoleeritumat, kuivemate elupaikade kasutamist ja avas ukse suuremale mitmekesisusele maismaal.
Kohastumused ja eluviisid
Seega amnioodid, erinevalt kahepaiksetest, on tõeliselt maismaaloomad – nende paljunemissüsteem ja embrüonaalsed membraanid vähendavad sõltuvust veekogudest. Samas on mitmed sauropside ja imetajate rühmad teisejärguliselt pöördunud tagasi vette (nt merikotkadest erinevatel imetajatel ja roomajatel täheldatud veekeskkonda kohastumisi) ning paljud imetajad on ovovivipaarid või vivipaarid (kannavad järglasi elusalt). Selline evolutsiooniline paindlikkus on amniotide hulgas laialdasem kui kahepaiksete puhul.
Peamised tunnused kokkuvõtlikult
- Amniotne muna (cleidooniline muna) või vastav vivipaarne areng.
- Ekstraembrüonaalsed membraanid: amnion, koorion, allantois, toidukollakott.
- Paindunud nahk ja epidermisest pärit sarvkihi areng (vähendatud vee kadu).
- Sisemine viljastumine ning sageli keerukamad soolestiku- ja eritussüsteemid, mis toetavad kuivemat elupaika.
- Fenestratsioon koljus (anapsiidne/sünapsiidne/diapsiidne konfiguratsioon) kui oluline taksonoomiline-morfoloogiline tunnus.
Lõppsõna
Amnioodid on ühtlasi üks edukamaid selgroogsete rühmi, mille mitmekesisus hõlmab nii praeguseid imetajaid ja linde kui ka suurt hulka fossiilseid roomaja-sarnaseid rühmi. Nende evolutsioonilised uuendused, eelkõige amniotne muna ja seotud embrüonaalsed membraanid, võimaldasid vabaneda veekeskkonna sõltuvusest ning koloniseerida erinevaid maismaaökosüsteeme.