Selgroogsed (Vertebrata): määratlus, anatoomia ja peamised liigid

Selgroog on loom, kelle seljaaju on ümbritsetud kõhre või luu. Sõna pärineb terminist selgroog, mis viitab selgroo moodustavatele luudele. Selgroogseid eristab teistest loomadest ka kolju, hästi arenenud närvisüsteem ja sageli keerukad sensoorsed elundid. Loomi, kes ei ole selgroogsed, nimetatakse selgrootuteks.

Põhiomadused

• Axiaalne tugi: selgroog ehk selgroolülidest koosnev telg, mis kaitseb seljaaju ja võimaldab keha paindumist.
• Ajukindel: peaosas paiknev kolju (kolju) kaitseb aju ning võimaldab meeleelundite ja närvide arengu.
• Endoskelett: sisemine luu- või kõhrkonstruktsioon, mis toetab keha, kaitseb siseelundeid ja annab lihastele kinnitumiskohti.
• Gillaarkaarte päritolu: neelu näärmekaared (gill kaared) on paljudel selgroogsetel arenenud eri funktsioonidega struktuurideks – kaladel hingamiseks, mõnede gruppide liigestunud struktuuridest aga tekkinud näiteks lõuad.
• Embrüoloogilised tunnused: selgroogsetel on embrüos sageli nähtavad chordata põhivõtme tunnused nagu notokord (selle asemele kujunevad selgroolülid), dorsaalne õõnesnärvijuhe, neeluavad ja post-anus sabajätke.

Anatoomia ja skeletiosad

1. Ajukamber ja kolju: Ajukest või kolju kaitseb aju ja sisaldab tavaliselt silmi, lõualuusid või suu lähedal paiknevaid struktuure ning tasakaalu- ja kuulmiselundeid.
2. Selgroog: Lühikesed, jäigad selgroolülid on vahel ühendatud liigestega. See sisemine selgroog kaitseb seljaaju. Selgroogade vahelised liigendid ja kõhred võimaldavad selgrool painduda ja neelavad šokke.
3. Luud ja kõhred: Luustik toetab ja kaitseb pehmeid kudesid ning pakub kinnitumispunkte lihastele. Mõnel rühmal (nt kaladel, roomajatel) on ka roidekonstruktsioonid või kilbid; imetajatel on arenenud skeletisüsteem liikumiseks ja kaitseks.
4. Gillaarkaarte ja neelu struktuurid: Kahepaiksetel ja kaladel toetavad neelus olevad näärmekaared (gill kaared) hingamist ja toitmist; need kaared võivad enamikel selgroogsetel erineda ja osaliselt arendada uusi organeid. Neelus paiknevad ka neelus struktuurid ja harvematel juhtudel eristuvad piirkonnad, mis toetavad lõpuseid või muid kuuluvusi. Mõned kaared on arenenud näiteks lõuadeks.

Peamised rühmad ja mitmekesisus

Selgroogsete hulka kuuluvad tuntud rühmad: imetajad, linnud, kalad, kahepaiksed ja roomajad. Tänapäeval on kirjeldatud umbes 66 000–70 000 selgroogset liiki, kuid täpne arv muutub pidevalt, kuna uued liigid avastatakse ja taksonoomiat uuendatakse. Mõistet "kala" kasutatakse sageli erinevate selgroogsete rühmade jaoks; tegelikult jagunevad kalad mitmeks lõimiks — näiteks lõualuudeta kalad (nt kuuljad), kõhrkalad (hai ja raudkonnalised) ning luukalad (ray-finned ja lobe-finned) — mistõttu termin "kala" ei ole taksonoomiliselt ühtne kategooria.

Füsioloogia ja eluviisid

Selgroogsed hõlmavad väga erinevaid ainevahetuse, hingamise ja paljunemise lahendusi. Kalad hingavad enamasti gillide abil, imetajad ja enamik roomajaid ning kahepaiksetest mitmed liigid hingavad kopsude abil; kahepaiksetel on sageli ka naha kaudu tehtav gaasivahetus. Südame ja vereringeehituse poolest on selgroogsetel arengulised ja funktsionaalsed variatsioonid — näiteks kaheastmeline ja kolmeaastmeline süda, sõltuvalt rühmast.

Paljunemine võib olla väetamine väline (paljud kalad ja kahepaiksed) või siseviljastus koos eriastmelise emakas- või kottaolise kaitsega (mitmed roomajad, linnud ja imetajad). Mõnel imetajal esineb emaka sees arenev loode (vivipaaria), teistel aga munemine (ovipaaria).

Evolutsiooniline tähendus ja kohastumused

Selgroogsed on arenenud kaugematest chordaatidest, kus strukturaalsetes ja geneetilistes uuendustes mängisid olulist rolli notokordist, dorsaalset õõnesnärvijuhtmest ja neural crest-rakkudest tulenevad omadused. Gillkaarte ümberkujundamine lõualuudeks ja kõrvakolvikute muutused on näited suurematest morfoloogilistest kohastumistest. Selgroogsed on koloniseerinud kõik maastiku- ja veekeskkonnad — alates süvamerest kuni kõrgete mägedeni ja õhuruumini (linnud, nahkhiired) ning mitmed rühmad on arendanud soojaverelisust (endotermiat) või eri tüüpi liikumisvõimeid (ujumine, imemine, lendamine jpm).

Kaitse ja inimeste mõju

Paljud selgroogsete liigid on ohustatud elupaikade kadumise, saastatuse, ülepüügi ja kliimamuutuste tõttu. Mitmekesisuse säilitamiseks on vajalikud kaitsealad, liikide monitooring ja jätkusuutlik ressursikasutus. Selgroogsete roll ökosüsteemides on suur — nad tegutsevad tihti nii rööv- kui ka saakliikidena ning mõjutavad oluliselt toiduahelaid ja elupaikade struktuuri.

Näide: Selgroogsete seas on suur varieeruvus suuruses, eluviisis ja elukeskkonnas — väikestest kaladest ja varastest sisalikutest kuni suurte imetajate ja lindudeni. Nende kohastumused võimaldavad neil elada nii vees, maal kui õhus.

Kui soovite, võin artiklit täiendavalt illustreerida skeemide, liiginäidete või rühmituste taksonoomilise ülevaatega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on selgroog?

K: Kuidas nimetatakse loomi, kes ei ole selgroogsed?

K: Millistest osadest koosneb selgroogsete skelett?

K: Millised loomaliigid on selgroogsete näited?

K: Mitu liiki selgroogseid on tuvastatud?

K: Mitu erinevat liiki kalu kuulub klassi selgroogsete (Vertebrata)?

Otsing