Kahepaiksed kuuluvad klassi Amphibia. Elusad on konnad (sh kärnkonnad), salamandrid (sh mäger) ja kaelkirjakud. Nad on neljajalgsed selgroogsed, kes on külmaverelised. Kuigi mõned lingitekstid võivad tunduda ebatavalised (nt kaelkirjakud), tähendab see antud kontekstis grupeeritust—viimased viitavad siinkohal harrastatud terminoloogiale, mitte tavakeelsele „kaelkirjakule”. Kahepaiksed on enamasti väiksema kehaehitusega kui suured imetajad või roomajad ja neil on mitmeid kohastumusi nii vees kui maismaal elamiseks.

Peamised tunnused

Kahepaikseid iseloomustab:

  • õhuke, niiskust läbilaskev nahk, mille kaudu paljud liigid saavad osa hapnikku — seda nimetatakse naha kaudu hingamiseks;
  • täiskasvanud liikidel tavaliselt jalad ja kujunenud kopsud, kuid hingamine toimub sageli nii kopsude, naha kui ka mõnel juhul ka suupõhja limaskesta kaudu;
  • paljudel liikidel on elutsükli algfaasis vees elutsev larvastaadium (nt lutsern), millel on kidadega nibud ehk välised gillid — see staadium lõpeb metamorfoosiga;
  • suurtel gruppidel (konnad/kärnkonnad, salamandrid/mürakad ja tsirkulatsioonilaadsed maaalused liigid) on erinev kohastumine elupaikadele ja elueetappidele.

Elutsükkel ja paljunemine

Enamik kahepaikseid munevad munad vette või niiskesse keskkonda, tihti ka eriseisvate kihistustega, nagu vahtpesa. Munadest kooruvad tavaliselt vees elavad larvid, kellel on alguses kidadega nibud ja saba; neid nimetatakse üldjuhul poegadeks või lutsernideks. Läbi protsessi, mida nimetatakse metamorfoosiks, arenevad jalad, kopsud võtavad üle hingamisfunktsiooni ja saba väheneb või imendub.

Mõnel kahepaiksel on otsene areng ehk direktne arenguviis, kus munast koorub kohe väiksem koopia täiskasvanust ja vabalt vees elavat larvist puudub. On ka liike, kus emasloom kannab mune endal seljas või isegi subvesteerib arenevaid järglasi.

Fülogenees ja fossiilne ajalugu

Varaseimad kahepaiksed arenesid devoni ajastul välja lobe-finnidega kaladest, millel olid liigendatud jalataolised uimed koos sõrmedega. Need eelkäijad, näiteks Tiktaalik ja sarnased vormid, võisid mööda madala veega basseinide põhja roomata. Paljudel neist olid primitiivsed kopsud, mis aitasid neil õhku hingata, kui devoni ajastu soode seisvate basseinide hapnikusisaldus oli madal. Nad suutsid oma tugevate uimedega vajadusel veest välja ja kuival maal liikuda.

Kümneid miljoneid aastaid, süsiniku- ja varajase permiaja jooksul, olid mitmed kahepaiksete rühmad maismaal olulised kiskjalised vormid. Klassikaliste kuivemate tingimustega hakkasid domineerima teiste selgroogsete rühmade eelkäijad (sünapsid ja sauropsid), kes arendasid välja vastupidavamad munemis- ja veevälist elutsüklit võimaldavad strateegiad, näiteks kõva koorega kleidoidseid mune. Paljud varased suured kahepaiksed suri välja triasperioodil; mõned väikesemahulised sugukonnad püsisid edasi kuni alumise kriidiajastu alguseni.

Tänapäevane mitmekesisus ja liigirühmad

Tänapäeval on ainsad elusad kahepaiksed kokku koondatud rühmaks Lissamphibia. Nende hulka kuuluvad peamised järgnevad seltskonnad:

  • Anura — konnad ja kärnkonnad (suurim liigirühm);
  • Caudata — salamandrid ja mürakad (kitsamalt kui konnad);
  • Gymnophiona — tsirkulussid (maa-alused ja käärulised, vähese nähtava jäsemeosaga).

Võrreldes imetajate või roomajatega on enamik lissamphibiate liike üsna väiksed, kuid kehaehitus varieerub. Maailma väikseim konn ja selgroogne on Uus-Guinea konn (Paedophryne amauensis), samas kui suurim tuntud tänapäevane kahepaikne on Hiina hiidsalamander (Andrias davidianus), mis võib kasvada mitme meetri pikkuseks ja on ohustatud väljasuremise tõttu.

Levimus ja ökoloogia

Kahepaiksed esinevad kõikjal maailmas, välja arvatud Antarktikas, ja neid on umbes 5565 erinevat liiki: neist 88% kuulub Anura-loomade hulka. Kuigi liigiliskoguarvult on nad samas mõõtkavas edukad — mõnel pool liigirikkus on suurem kui imetajatel — on nende levik tihedalt seotud niiskete elupaikadega: tiigid, järved, õõnsused, vihmametsad, niidud ja rabaalad.

Kahepaiksed mängivad ökosüsteemides olulist rolli nii putukate ja teiste selgrootute tarbijatena kui ka jahtijana. Nad on ka toiduahelas olulised saagid lindudele, kaladele ja imetajatele ning toimivad sageli indikaatoritena keskkonna tervisele, sest nende nahk ja niisked elutsüklid muudavad nad tundlikuks saasteainete ja elupaikade muutuste suhtes.

Kaitse ja ohud

Viimastel aastakümnetel on kahepaiksete populatsioonid paljudes paikades maailmas vähenenud. Peamised ohud on:

  • elupaikade kadu ja killustumine (märgalade täitmine, metsade raadamine, linnastumine);
  • haigused, eelkõige seente perekonda kuuluvad patogeenid (nt kütrotrükoos – Batrachochytrium sp.);
  • keskkonnareostus (nt pestitsiidid, metallid, happestumine);
  • kliimamuutused, mis mõjutavad paljunemist ja larvide ellujäämist;
  • invasioonilised liigud ja liigivahetus, mis toovad uusi konkurente ja röövloomi.

Seetõttu on kahepaiksete kaitse teaduslik prioriteet: hõlmades elupaikade taastamist ja kaitset, haiguste seiret, tihti ka aretus- ja tagasiistutamisprogrammid, ning rahvusvahelisi kaitselisi meetmeid. Kuna kahepaiksed on ökosüsteemi tervise indikaatorid, on nende säilitamine tähtis ka laiemalt inimeste huvides.

Tuntud ja tähelepanuväärsed liigid

Lisaks mainitud ekstreemidele (Uus-Guinea konn ja Hiina hiidsalamander) on mitmed kahepaiksed tuntud eripäraste kohastumiste poolest: mürkaanid, värvikirevused hoiatusvärvidega, mürgised liigid, ja spetsiaalsed eluviisid nagu puul elavad konnad, maa-alused tsirkulantsid ja mereäärsed liigid. Paljud liigid on regionaalselt endeemilised ja seetõttu eriti haavatavad kohalike muutuste suhtes.

Kokkuvõtlikult on kahepaiksed mitmekesine ja ökoloogiliselt oluline loomade rühm, kelle elutsükkel, hingamis- ja paljunemisstrateegiad näitavad tugevat kohastumist elupaikade vahelduvatele tingimustele. Nende kaitse on vajalik bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja ökosüsteemide tervise toetamiseks.