Ülepüük – definitsioon, põhjused, tagajärjed ja kaitsemeetmed

Ülepüük tähendab, et maalt või merelt võetakse ära rohkem loodusvarasid, kui need jõuavad looduses uuesti taastuda. See on laiem mõiste kui ainult kalapüük ja hõlmab ka ekstreemset põllumajandust, intensiivset karjatamist, ülepüüki kalapüügil ning põhjavee ja muu magevee liigset kasutamist. Ülepüük tähendab sageli, et ökosüsteemi taastumisvõime (regeneratsioonikiirus) ei jõua tarbimisega sammu pidada: ressursid ammenduvad ja elupaigad halvenevad.

Põhjused

Ülepüügi põhjused on mitmekesised ja tihti omavahel seotud:

• Inimeste arv ja tarbimine — maailma ülerahvastatus suurendab nõudlust toidu, kütuse ja maa järele.
• Majanduslikud ja turumõjud — suure nõudluse ning kasumiootuse korral pannakse survet loodusvarade maksimaalseks ärakasutamiseks.
• Poliitika ja haldus — puudulik seadusandlus, nõrk järelevalve või valed subsiidiumid võivad soodustada liigset kasutamist.
• Tehnoloogia — efektiivsemad püügivahendid või masinapargi areng võimaldab võtta kätte rohkem ressursse kiiremini.
• Vaesus ja elatusallikad — paljudel kogukondadel puuduvad alternatiivid ning elatise saamiseks kasutatakse saadavalolevaid loodusvarasid liigselt.
• Hea haldamise puudumine ühiskondliku vara puhul — see on seotud ühisvara tragöödiaga, kus igaüks püüab maksimaalselt tulu teenida, kuni ressurss saab otsa.
• Muutuv kliima — muudab ökosüsteemide vastupidavust ja võib teha neid tundlikumaks ülekoormuse suhtes.

Tagajärjed

Ülepüük toob kaasa nii otseseid kui ka pikaajalisi tagajärgi:

• Bioloogilise mitmekesisuse kahanemine — populatsioonide arv võib väheneda, liigid võivad laialdaselt kaduda või koguni välja surra.
• Ökosüsteemide hävimine — näiteks on raske taastada looduslikke metsi või märgalasid, mis puhastavad vett, hoiavad süsinikku ja kaitsevad üleujutuste eest.
• Toiduga kindlustatuse halvenemine — kalarannete ja mullaviljakuse kahanemine vähendab kogukondade toiduallikaid.
• Majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid — elatusvahendite kahanemine võib tekitada vaesust, rändevooge ja konflikte ressursside pärast.
• Teenuste kadumine — õitsevate ökosüsteemide asemel tekivad monotoonsed või häiritud alad, mis ei paku samasuguseid ökosüsteemiteenuseid (näiteks tolmeldus, vee puhastus, puhkevõimalused).

Ka loomade liigipüük on tavaline — liigipüük vähendab populatsioone ja rikub toiduahelaid. Seetõttu reguleeritakse tänapäeval palju tegevusi: näiteks võib püüda kala või küttida hirve ja linde ainult kindlatel aastaaegadel, et anda neile aega paarituda, paljuneda ja kasvatada järglasi. Samuti kaitstakse alasid, millel on eriline looduseilu või teaduslik väärtus. Samas, traditsiooniliselt levinud tegevused nagu linnumunade võtmine on nüüd paljudes paikades seadusega keelatud — näiteks Ühendkuningriigis.

Kaitsemeetmed ja lahendused

Ülepüügi pidurdamiseks on vaja mitmetahulist lähenemist, mis ühendab seadusandlust, kogukondlikku juhtimist ja säästvaid majandustavasid:

• Õiguslikud piirangud ja haldus — püügikvoodid, suuruse- ja vanuspiirangud, hooaja piirangud, keelualad ja ranged sanktsioonid eeskirjade rikkumise eest.
• Mere- ja maismaa kaitsealad — no-take tsoonid ja kaitsealad aitavad populatsioonidel taastuda ja kaitsevad olulisi elupaiku.
• Kogukonnapõhine juhtimine — kohalike elanike kaasamine eluallikate haldamisse suurendab reeglite aktsepteeritavust ja tõhusust.
• Säästev põllumajandus ja karjakasvatus — näiteks vahelduvates süsteemides, agroökoloogias ja viljavahelduses väheneb surve looduslikele aladele.
• Kalanduse juhtimine — teaduspõhised kvoodid, püügiriistade piiramine, taastuskasvatus (restocking) ja akvakultuuri arendamine vastutustundlikult.
• Ökosüsteemi taastamine — metsade, märgalade ja rannikualade taastamine parandab teenuseid nagu vee puhastus ja kliimaregulatsioon.
• Majanduslikud stiimulid — näiteks maksed ökosüsteemiteenuste eest, keskkonnasõbralikud sertifikaadid ja alternatiivsed elatusallikad.
• Järelevalve ja teadus — satelliit- ja kohaliku jälgimise kasutamine, andmete kogumine ning teaduslikud hinnangud taastumisvõime kohta.
• Haridus ja teavitustöö — tarbijate teadlikkuse tõstmine, vastutustundliku tarbimise soodustamine ja kogukondade koolitamine.
• Rahvusvaheline koostöö — paljud ressursid (nt kalavarud) ei tunne riigipiire, seega on vajalikud rahvusvahelised kokkulepped ja koostöö.

Mida saab teha igaüks

• Vali säästvalt püügil või kasvatatud tooteid (nt sertifikaadid) ja vähenda toidu raiskamist.
• Tarbi mitmekesiselt ja vähenda kõrgelt ressursimahukate toodete liigset tarbimist (nt liiga suur lihatarbimine).
• Toeta kohalikke ja keskkonnasõbralikke ettevõtteid ning algatusi.
• Osale või toeta looduskaitseprojekte ja hääleta poliitikute poolt, kes toetavad jätkusuutlikku looduse kasutust.

Ülepüük ei ole vaid keskkonnaprobleem: see on ka sotsiaalne ja majanduslik väljakutse. Lahendused nõuavad teadmisi, seadusi, kogukondade kaasamist ja igaühe igapäevaseid valikuid. Kui loodusvarade tarbimine viiakse kestlikule tasemele, säilivad ökosüsteemid ja elatusallikad ka tulevastele põlvedele.

Küsimused ja vastused

K: Mis on üleharutamine?

K: Kuidas kahjustab ülepüük loodust?

K: Milliseid meetmeid on võetud, et kaitsta loodust liigse saagikoristuse eest?

Küsimus: Mis on ühisrahade tragöödia?

K: Kuidas aitab ülerahvastatus sellele tragöödiale kaasa?

K: Kas me saame seda tragöödiat kuidagi ära hoida?

Otsing