Turbasoode metsad on troopiliste ja subtroopiliste alade märgalad. Nad on halvasti kuivendatud. Veetunud pinnas takistab surnud lehtede ja puidu täielikku lagunemist. Aja jooksul tekib paks happelise turba kiht. Need koosnevad lehtpuudest (mitte okaspuudest) ja paljudest muudest õitsvate taimede liikidest.
Turbasoode metsad on tavaliselt ümbritsetud paremini kuivendatud muldadel paiknevate madalate vihmametsadega. Ranniku lähedal võivad olla mahlakad või soolase veega mangroovimetsad.
Need troopilised soometsad erinevad üsna palju põhjapoolsete parasvöötme turbasoode kliimast, nagu näiteks Iirimaal. Parasvöötme turbasoode ei tekita metsad, vaid peamiselt samblad, nagu Sphagnum, rohttaimed, rabad ja põõsad.
Omadused
Turbasoode metsad on märgatavalt veerohked ja nende pinnas on pikaajaliselt üleujutatud või kõrge põhjaveetasemega. Oksügeeni vähesus ja happeline keskkond aeglustavad orgaanilise aine lagunemist, mille tulemuseks on turba kuhjumine. Turba kiht võib paikades olla väga paks — see mõjutab nii taimede juurdumist kui ka kogu ökosüsteemi toitainete ringlust. Seetõttu on need alad sageli toitainetevaesed, eriti lämmastiku ja fosfori osas.
Taimestik ja kohastumused
Turbasoodes metsades domineerivad laialehised puud, sageli paksu võrastikuga. Paljud taimed on kohanenud madala hapniku- ja vähese toitainetega mullaga: mõned puud arendavad madalad, laialivalguvad juurestikud või tukkipead, teised kasvatavad õhukesi, liikuvaid juuri. Levinud on ka lianad, epifüüdid, palmiliigid ja erinevad alakorruse põõsastikud ning rohttaimed. Erinevalt parasvöötme turbasoodest, kus turba peamine tootja on Sphagnum ja madalal kasvav taimestik, annavad troopilistes turbasoodes peamise panuse turba kogunemisse suuremahulised puud ja nende leherosett.
Ökosüsteemi tähtsus
Turbasoode metsad on olulised süsiniku hoiukohad. Kuna lagunemine on aeglane, seotakse turbas olev orgaaniline aine pikka aega süsinikuna, mis aitab reguleerida globaalseid süsinikuringe protsesse. Lisaks pakuvad need metsad elupaika paljudele liikidele — nii lindudele, imetajatele kui ka putukatele — ning toetavad unikaalset bioloogilist mitmekesisust, mis sageli ei esine mujal.
Ohud
- Maakasutus: turbasoode metsi on sageli muudetud põllumajandusmaa, tehisiste veetasemete ja palmiõli istanduste jaoks; drenaaž ja lageraie muudavad elupaiga kiiresti.
- Põlengud: kuivendatud turbapinnas on tuleohtlik ja põlemisel eraldub palju kasvuhoonegaase ning tuhanded aastad jooksul kogunenud süsinik vabaneb atmosfääri.
- Kliimamuutus: temperatuuri ja sademete muutused mõjutavad veetaset ja turba stabiilsust, suurendades erosiooni ja lagunemist.
Kaitse ja taastamine
Turbasoode metsade säilitamiseks ja taastamiseks kasutatakse mitmeid meetmeid: veepeetuse taastamine (kanalite sulgemine või tõkestamine), lageraie vähendamine, kaitsealade loomine ja kohalike kogukondade säästliku majandamise toetamine. Taastamine nõuab sageli pikka aega ja süsteemset tööd, sest turba teke ja ökosüsteemi taastumine on aeglane protsess. Seejuures on tähtis ka teadlikkuse tõstmine ning rahvusvahelise koostöö toetamine, sest nende metsade kaitse aitab vähendada globaalset kliimamuutust mõjutavaid emissioone.
Märkused: troopiliste turbasoodete täpne koosseis ja struktuur varieeruvad piirkonniti — näiteks Kagu-Aasias, Amazonase piirkonnas ja Kongo basseinis võivad olla erinevad puuliigid ning eriilmelised kohastumused — kuid ühiseks jooneks on vesine pinnas, turba teke ja eriline taimestik, mis on kohanenud elama veerikkal ja toitainetevaesel alal.
