Vihmamets on mets, kus sajab palju vihma ja kliima on enamasti soe ning niiske. Kõige märkimisväärsemad vihmametsad asuvad troopikas või subtroopikas, enamasti troopikavööndis. Suurim vihmamets on Amazonase vihmamets, mis asub peamiselt Brasiilias. Sellised metsad on erakordse bioloogilise mitmekesisusega: bioloogide hinnangul elab vihmametsades üle poole kõigist tuntud taime- ja loomaliikidest, paljusid liike ei ole aga veel kirjeldatud. Samuti on paljud tänapäeval kasutatavad ravimid või nende lähteained pärit vihmametsade taimedest — ligikaudu üle 1/4 kõigist tuntud ravimite lähteainetest on seotud selliste ökosüsteemidega. Kuigi nad katavad vaid umbes 6% Maa maismaapinnast, on vihmametsad olulised globaalse hapniku tootmise, süsiniku sidumise ja kliimamoodustuse seisukohalt ning toetavad kohalikke inimühiskondi.

Määratlus ja kliima

Troopilistes vihmametsades sajab aastas tavaliselt keskmiselt 50–250 tolli (1,2–6,3 m) vihma. Siin on aastaringselt soe — temperatuur harva ületab 34 °C ega lange alla ~20 °C — ja õhuniiskus on kõrge (keskmiselt õhuniiskus 77–88%). Sademejaotus võib olla ühtlane või hooajaline (monsuunid), sõltuvalt piirkonnast. Troopilised vihmametsad esinevad kolmes suuremas geograafilises piirkonnas üle maailma.

Parasvöötme vihmametsad

Vähem kasutatav termin on parasvöötme vihmametsad. Põhja-Ameerika parasvöötme vihmametsade aastane sademete hulk on üle 140 cm ja aasta keskmine temperatuur jääb sageli 4–12 °C. Teistes piirkondades võivad määratlused erineda. Näiteks Austraalia kriteeriumid on sageli pigem ökoloogilis-struktuurilised kui klimaatilised:

  1. Suletud puude varikatused, mis välistavad vähemalt 70% taevast.
  2. Mets koosneb peamiselt puuliikidest, mis ei vaja taastumiseks tulekahju, kuid mille seemikud suudavad taastuda varjus ja looduslikes avades.

Selline määratlus ei pruugi sobida kõikidele piirkondadele (näiteks Põhja-Ameerika lääneosa metsadele), mistõttu termin "parasvöötme vihmamets" ei ole universaalselt aktsepteeritud. Temperatuurilt ja niiskuselt on vihmametsad sageli "kasvuhoonelaadsed" — püsivalt niisked ja soojad. Kõige alumine kiht (metsapõhi) saab vaid umbes 2% päikesevalgusest, mistõttu seal elavad taimed on kohanenud vähese valgusega. Alumine kiht asub varjutatud ala ja metsapõranda vahel ning on koduks paljudele putukatele, roomajatele, lindudele ja mõnedele kiskjatele nagu jaaguarid ja leopardid; seal on lehed sageli suured ja putukaliikide arvukus ning mitmekesisus kõrge.

Struktuur ja kihistumine

Vihmametsadel on selge kihistumine, millel on eri ökoloogilised rollid ja liigid:

  • Emergent-kiht: üksikud puud ulatuvad üle katuse (canopy), neid valdavad suured linnud ja mõned putukad.
  • Katusekiht (canopy): tihe puude võrade võrgustik, mis majutab suurema osa puude elust ja loomastikust ning reguleerib valguse ja sademete allajoondumist.
  • Aluskihi/varjuaste (understory): koosneb noortest puudest, põõsastest ja suurtest lehtedega taimedest, mis on kohanenud vähese valgusega.
  • Sõela- ja põhiheal: rohkesti samblast, seentest ja detriivitoidulistest organismidest — neis protsessides toimub orgaanilise aine lagundamine ja toitainete ringlus.

Metsa pinnases on tavaliselt vähesed lahustunud toitained, sest kiire biomassi ringlus ja tugev varjutatus kiirendavad orgaanilise aine säästvat taaskasutust — toitained püsivad peamiselt elusorganismides ja pinnases näib see vaene.

Elurikkus ja ökosüsteemiteenused

Vihmametsad on planeedi kõige liigirikkamad ökosüsteemid: seal leidub hulgaliselt taime-, seene-, putuka- ja loomaliike ning suur hulk endeemilisi liike. Vihmametsad annavad olulisi ökosüsteemiteenuseid:

  • Süsiniku sidumine ja kliimamõju leevendamine;
  • Vee ringluse reguleerimine — niiskuse ja sademete mõjutamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil;
  • Maapinna kaitse erosiooni eest ning tolmeldajate elupaikade tagamine;
  • Resursid inimesele: toit, ravimtaimed, materjalid ning kultuurilised ja rahvuslikud väärtused;
  • Bioteaduste inspiratsioon ja geneetilised ressursid biomeditsiiniks.

Ohud ja kaitse

Vihmametsasid ähvardavad mitmed inimmõjust tingitud ohud: raiumine (metsaraiet, mis asendub sageli põllumajandusmaa või karjamaaga), kaevandamine, infrastruktuuri rajamine, põlemine, kliimamuutus ning metsade killustatus, mis vähendab liikide populatsioonide vastupidavust. Sellest tulenevad tagajärjed on nii lokaalsete kogukondade elatusallikate kahanemine kui ka globaalsed mõjud, näiteks suurenenud süsinikuheitmed.

Kaitsemeetmed hõlmavad:

  • maakaitsealade ja rahvusparkide asutamist ning tõhusat haldust;
  • jätkusuutliku metsanduse ja sertifitseeritud puidu kasutuselevõttu;
  • kogukonnapõhiseid lähenemisviise, mis tunnustavad kohalike ja põlisrahvaste õigusi ja teadmisi;
  • taastamistöid (reforestation ja afforestation) koos ökoloogiliselt sobivate liikide valikuga;
  • rahvusvahelisi algatusi, mis toetavad finantslahendusi (nt maksed süsiniku kaudu) ja teadus- ja haridusprojekte.

Kokkuvõte

Vihmametsad on eluliselt tähtsad nii bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks kui ka kliima ja inimeste heaolu toetamiseks. Neid eristab kõrge sademete hulk, püsiv temperatuur ja selge kihistumine. Vihmametsade kaitse ja jätkusuutlik kasutamine on vajalikud, et tagada nende ökosüsteemiteenused tulevastele põlvedele ning säilitada planeedi elurikkus.