Mardikas

Mardikate kehad

Nagu teistel putukatel, on ka mardikal kolm põhilist kehaosa: pea, rindkere (keskosa) ja kõht (tagakeha). Peas on mardikate antennid (tunnetusnupud), silmad ja suu. Mardika jalad ja tiivad on kinnitatud rindkere külge. Mardika kõhul ei ole tavaliselt väljastpoolt erilisi osi, kuid selle sees on mardika soolestik. Nagu teistelgi putukatel, ei ole ka mardikatel sisemisi luid, vaid nende keha välisküljel on kõva väliskest. Eksoskelett koosneb kõvadest kitiiniplaatidest.

Tiivad

Mardikad erinevad teistest lendavatest putukatest selle poolest, et nende esitiivad on kujunenud kõvaks katteks ehk elytradeks. Tagumisi tiibu kasutatakse lendamiseks. Need on õhukesed ja neid hoitakse puhkeseisundis elytra all. Mardikad tõstavad oma elytraid lendamiseks ära. Mõnedel tõeliste putukate liikidel on sarnane paigutus.

Kõik mardikad ei oska lennata. Mõnedel mardikatel ei ole tagatiibu ja mõned ei suuda oma esitiibu ära tõsta. Mõnel mardikal ei ole üldse tiibu. Mõned mardikad, millel puuduvad tiivad, näevad välja nagu vastsed ja neid nimetatakse "larviformseteks". Näiteks on perekond Phengodidae, hõõgussid, mille emased on kogu oma elu jooksul larviformsed.

Jalad

Mardikate jalad aitavad neil kõndida, joosta, ujuda ja kaevata. Kõigil mardikatel on kuus jalga. Iga jalg koosneb mitmest osast. Iga jalg lõpeb kahe kuni viie väikese segmendiga, mida nimetatakse tarsi. Iga mardika "jala" viimasel tarsusel (tarsi ainsuses) on üks või kaks küünist. Enamik mardikaid kasutab oma jalgu kõndimiseks või jooksmiseks. Mõne mardika jalad on lamedad ja neil on pikad karvad. Selliseid jalgu leidub veemardikatel. Mardikatel, kes kaevavad sageli mullas, on lamedad jalad, mille servades on ogad või sarved. Sarvedega lamedad jalad on nn kivistunud jalad. Mõnel mardikal on suured tagajalad, mis sarnanevad rohutirtsude omadega ja aitavad mardikal hüpata. Kirpmardikad on näiteks hüppavad mardikad.

Nägemine ja lõhn

Mardikatel on ühendsilmad, mis tähendab, et kaks suurt läikivat silma peas koosnevad tegelikult paljudest väiksematest osadest. Mõnikord on mõlemad silmad jagatud pooleks, nii et tundub, et neid on neli. Ühel mardikate perekonnal, keerdmardikatel, on jagatud silmad, nii et ujudes näevad nad korraga nii vee peal kui ka vee all. Mõnel mardikal on täiendavad lihtsad silmad (tavaliselt kaks), mida nimetatakse okellideks. Okellid asuvad mardika pea peal.

Mardikad kasutavad oma antenne asjade haistmiseks. Mardikad kasutavad oma antenne ka selleks, et tunnetada asju enda ümber. Mardikate antennid ei näe kõik ühesugused välja. Mõned antennid on pikad ja õhukesed, teised aga lühikesed ja laiad. Õhukeseid antenne nimetatakse filiformseteks antennideks ja antenne, mille ots on lai, nimetatakse klavate antennideks.

Suu

Mardika suu on väga erinev inimese suust. Enamikul mardikatel on suu eesosas kaks kõva mandiblit, mis on natuke nagu hambad. Mandiblid aitavad mardikal süüa, purustades ja lõigates toitu. Mõnel mardikal näevad mandiblid välja nagu suured näpitsad. Mardikatel on suu ümber ka neli "sõrme", mis suruvad toidu mardika suhu. Neid sõrmi nimetatakse peopesadeks.

Muud

Mardikad ei hinga; selle asemel on neil keha külgedel augud, mida nimetatakse spiraalideks ja mis viivad hingamisteedesse, mis toimivad nagu kopsud. Mardikatel ei ole verd, kuid neil on midagi vere sarnast, mida nimetatakse hemolümfiks. See on rohelist värvi. See tuleneb sellest, et nende hemoglobiini molekuli keskmes on vase aatom, samas kui meie molekuli keskmes on raua aatom.

Mardika osad


Mardika tagatiivad on läbipaistvad. See mardikas kasutab oma tagatiibu lendamiseks. Kõvad esitiivad on ülespoole tõstetud.


Mardika kõvad esitiivad varjavad tagatiibu.


Mardikas, kes kaevub toitumise ajal lille ketasesse. Lõuna-Aafrika Vabariik

Kuidas mardikad kasvavad

Mardikad saavad alguse munadest, mida emane mardikas muneb. Mõned mardikad võivad oma elu jooksul muneda tuhandeid mune. Kui muna koorub, tuleb välja vastne. Enamik mardikate vastseid ei näe välja nagu täiskasvanud mardikad. Mardika vastne sööb ja kasvab suuremaks, kuni ta muutub ja muutub nukuks. Kui nukk avaneb, tuleb välja täiskasvanud mardikas, mida mõnikord nimetatakse imago'ks. Seda kasvamise viisi nimetatakse täielikuks metamorfoosiks.

Mardikad söövad kõige rohkem siis, kui nad on vastsed. Mõned mardikate vastsed söövad taimede väliskülge; mõned söövad taimede sisemust. Mõned mardikate vastsed on röövloomad, mis tähendab, et nad jahivad teisi putukaid, et neid süüa. Teised mardikate vastsed söövad surnud asju, näiteks surnud taimi ja surnud loomi.

Kõik mardikate vastsed ei näe välja ühesugused. Mõned mardikate vastsed on lamedad ja liiguvad väga kiiresti. Nende vastsete kirjeldamiseks kasutavad teadlased kirjeldavat sõna campodeiform. Mõned mardikate vastsed näevad välja nagu kõvad ussid, millel on pisikesed jalad. Need on elateriformsed. Klõpsmardikate vastsetel on eriline nimetus: traatussid. Teised mardikate vastsed on lühikesed ja väga paksud ning neid nimetatakse vastseteks. Mõne mardika puhul muudavad vastsed mõne aja pärast oma kuju. Põletikmardikate vastsed alustavad kiiret liikumist, nagu näiteks kambodroomi vastsed, kuid lõpuks muutuvad nad aeglaseks ja paksuks.

Näide skarabeoidse vastse kohta

Mida teevad mardikad

Toiduained

Mardikad söövad palju erinevaid asju, sealhulgas elusaid taimi, mädanevaid taimi, elus või surnud loomi ja loomade väljaheiteid. Mõned mardikad võivad süüa nii taimi kui ka loomi, teised aga ainult ühte liiki toitu. Mardikaid, kes suudavad süüa ainult üht liiki asju, nimetatakse peremees-spetsiifilisteks. Paljud lehemardikad ja pikksarvikmardikad on peremees-spetsiifilised.

Kaitse

Mardikad on oma suuruse kohta kõvad loomad. Nad on mehaaniliselt vastupidavad (elytra) ja neil on mitmesuguseid strateegiaid, et vältida kiskjate või parasiitide rünnakut. Nende hulka kuuluvad maskeerimine, miimika, mürgisus ja aktiivne kaitse.

Mõned mardikad elavad kohtades, mida kiskjatel on raske leida. Mõned mardikad, näiteks pikksarvikmardikad, elavad tunnelites puuokste sees. Ainult spetsiaalsed kiskjad, kes on piisavalt väikesed, et kasutada pikksarvmardikate tunneleid, saavad pikksarvmardikaid süüa.

Teised mardikad ei ela erilistes kohtades, kuid neil on värvid või kuju, mis teevad nende leidmise raskeks. Kui mardikate värvid on sellised, et kiskjad neid ei näe, nimetatakse seda kamuflaažiks. Mõned lehtmardikad on rohelised, et neid ei saaks näha, kui nad on rohelistel lehtedel. Mõnedel mardikatel on väga keerulised värvid, nii et nad näevad välja nagu lindude väljaheited.

Mõnikord kasutavad mardikad värvi, et hoiatada kiskjaid (hoiatav värvus). Mõnedel mardikatel on mustad ja kollased triibud, nii et nad näevad välja nagu mesilased ja herilased. Mõned mardikad käituvad isegi sarnaselt mesilastele, et kiskjaid segadusse ajada.

Mardikatel on mitmesuguseid keemilisi kaitsevahendeid, mis pärinevad peamiselt taimedest, mida nende vastsed söövad. Need kemikaalid muudavad nende maitse halvaks, kui kiskjad neid söövad. Põletikmardikad on nii mürgised, et kui hobune sööb neist vaid mõne, võib hobune surra. Bombardiermardikad pritsivad ründajate pihta kuuma mürgist vedelikku. Naistemardikad paiskavad ahistamise korral välja tsüaniidiühendit. Naistemardikad on ka värvilised, mis hoiatavad kiskjaid, et nad on halva maitsega. Halva maitsega putukad kasutavad hoiatusvärve, mida linnud õpivad vältima. Ka teised liigid, mis on maitsvad, kopeerivad neid hoiatusvärve. See on üks mimikri liik ja see on putukate puhul üsna tavaline.

Väga suured mardikad võitlevad mõnikord kiskjatega. Võitlevad mardikad kasutavad sageli oma mandiblesid, et vigastada oma kiskjaid.

Reproduktsioon

Mardikad paljunevad suguliselt ja peaaegu kõik läbivad täieliku metamorfoosi. Mõnedel mardikatel on paarilise leidmiseks keeruline käitumine. Kasutatakse feromoone ja eri liigid kasutavad erinevaid feromoone. Enne paljunemist võitlevad mõned isased mardikad mõnikord emaslooma saamiseks. Seda juhtub eriti hirvekobraste puhul: isased võitlevad oma pikkade mandiblite abil. Sagedamini läbivad isane ja emane mardikas enne paaritumist pika rutiini. Üksikasjad on iga liigi puhul erinevad - ja see ongi asja mõte. Oluline on, et paaritumine toimuks sama liigi mardikate vahel.

Mõned mardikad hoolitsevad eriti oma munade või vastsete eest. Mõned skarabeuse mardikad, mida nimetatakse sõnnikumardikadeks, rullivad sõnnikupalle (väljaheiteid) ja panevad need maa sisse auku. Emane muneb oma munad sõnnikusse. Kui munad kooruvad, söövad vastsed seda sõnnikut, mida ema neile pakkus.

Mardikate evolutsioon

2009. aastal leiti fossiilne mardikas Pennsylvaniast Mazon Creekist Illinoisi osariigis. See tõi mardikate päritolu tagasi 318-299 mya aega. Sellest ajast pärinevaid fossiile on leitud Aasiast ja Euroopast, näiteks Saksamaal Mainzi lähedal Niedermoscheli punase kiltkivi fossiilide kihistutest. Teisi fossiile on leitud Oborast, Tšehhi Vabariigist ja Tshekardast Uurali mägedest Venemaal. Esimesed leiud Põhja-Ameerikast Oklahomast avaldati 2005. ja 2008. aastal.

Pärast perm-triase väljasuremist on putukate fossiilsed leiud kehvad, kuid alumist triase ajastust on säilinud mõned mardikad. Babiy Kameni leiukohas Kuznetski basseinis leidub palju mardikafossiile, sealhulgas terveid isendeid alamrühmadest Archostemata (nt Ademosynidae, Schizocoleidae), Adephaga (nt Triaplidae, Trachypachidae) ja Polyphaga (nt Hydrophilidae, Byrrhidae, Elateroidea).

Juura ajal (210-145 mya) suurenes järsult mardikate perekondade arv, sealhulgas lihasööjate ja taimtoiduliste liikide areng ja kasv. Juuraajal olid levinud sõnnikumardikad ja okaspuudel elutsevad taimtoidulised mardikad. Õitsvate taimede areng kriidiajastul viis mardikaliste tohutu arvu tekkimiseni tänapäeval.

Mardikate liigid

Alamordid

Mardikaid on neli elusolevat alarühma:

• Adephaga: 40 000 registreeritud liiki 10 perekonnas. See on spetsialiseerunud mardikate alamselts, suuruselt teine alamselts. Liikmete hulka kuuluvad maamardikad, tiigermardikad, kiskjad sukeldumismardikad ja keerdmardikad. Enamik liike kuulub karabiidide ehk maapealsete mardikate (Carabidae) sugukonda.
• Archostemata: Archostemata on mardikate väikseim alarühm, kuhu kuulub vähem kui viiskümmend teadaolevat liiki viies perekonnas. Archostemata on iidne sugukond, millel on mitmeid primitiivseid tunnuseid. Morfoloogiliselt sarnanevad nad esimeste mardikate hulka, mis ilmusid fossiilsetes andmetes umbes 250 miljonit aastat tagasi.
• Myxophaga: Myxophaga on Coleoptera'de suuruselt teine väikseim alarühm, kuhu kuulub 65 liiki väikeseid ja pisikesi mardikaid neljas perekonnas. Selle alamkorra liikmed on vee- ja poolveekogud ning toituvad vetikatest.
• Polyphaga: Polyphaga on suurim ja kõige mitmekesisem mardikate alamselts. Nimi tähendab "paljude asjade sööjad". Polyphaga on 144 perekonda 16 ülemperekonnas. Nende spetsialiseerumise ja kohanemise mitmekesisus on tohutu, neil on üle 300 000 kirjeldatud liigi ehk umbes 90% seni avastatud ja nimetatud mardikaliigist. Neid on viis alarühma:

• Bostrichiformia - sealhulgas mööbli- ja nahkhiirte mardikad.
• Cucujiformia - hõlmab naistemardikaid, pikksarvmardikaid, mardikaid, ruudukujulisi mardikaid ja lehtmardikaid.
• Elateriformia - hõlmab mardikaid ja tulekärbseid.
• Scarabaeiformia - hõlmab skarabeuse- ja hirvemardikaid.
• Staphyliniformia - hõlmab mardikaid ja veekogumardikaid.

Ühised perekonnad

Erinevad mardikaliigid võib jagada rühmadesse, mida nimetatakse perekondadeks. On palju mardikate perekondi. Suurimad perekonnad on loetletud siin.

• Maamardikad (perekond Carabidae) on sageli mustad ja neid võib leida kivide alt. Nad söövad teisi putukaid.
• Lehemardikad (perekond Chrysomelidae) söövad tavaliselt taimede välisküljel.
• Pikksarvikmardikad (perekond Cerambycidae) on väga pikkade antennidega. Enamik pikksarvmardikate vastseid toitub taimede sisemusest.
• Kärnkonnal (perekond Curculionidae) on pikad näod, mis näevad välja nagu elevandi tüvi. Weevilsid söövad taimi.
• Skarabeuslaste (perekond Scarabaeidae) antenniotsad on laiad. Selle perekonna hulka kuuluvad ka sõnnikumardikad. Teised skarabeused on väga värvilised ja söövad taimi.
• Roveemardikatel (perekond Staphylinidae) on lühikesed esitiivad, mis ei kata nende kõhtu. Rove mardikad söövad teisi putukaid.

Populaarsed nimed

Populaarsed nimed on sageli eksitavad; seepärast kasutavad bioloogid ladinakeelseid teaduslikke nimesid. Mõnda mardikat kutsutakse teiste nimedega. Tuletõrjekärbsed (mida kutsutakse ka välgukärbsena) on tegelikult mardikad; sama kehtib ka leedi või leedi, mida bioloogid nimetavad naistepärnikuteks (lady beetles).

Coleoptera Staatliches Museum für Naturkunde Karlsruhes, Saksamaa


Rove mardikatel on lühikesed esitiivad (punased osad selle mardika seljas), mis ei kata nende kõhtu.

Suurim ja väikseim

• Nanosella seened: väikseimad 0,35 mm.
• Titanus giganteus: suurim 12-20 cm pikkune.

Mardikad ja inimesed

Mõned mardikad tekitavad probleeme põllumeestele ja inimestele metsades, sest nad söövad põllukultuure või puid. Neid mardikaid nimetatakse kahjuriteks. Üks mardikas, mis kahjustab põllukultuure, on koloraadimardikas; teine mardikas on maisikärbes. Üks, mis hävitab puid, on smaragdtuhkakärbes.

Teised mardikad aitavad inimesi; leedi-mardikad (mida nimetatakse ka leedi-mardikadeks ja leedi-kärbsena) söövad putukaid, mis kahjustavad põllukultuure ja puid.

Mardikaid uurivaid inimesi nimetatakse koleopteroloogideks.