Mardikad (sugukond Coleoptera) on suurim putukate rühm. On nimetatud 350 000 erinevat mardikaliiki: umbes 40% kõigist teadaolevatest putukatest. Hinnanguliselt elab 800 000 kuni miljon liiki. Mardikad elavad peaaegu kõikjal, kuigi mitte ookeanides või väga külmades kohtades, nagu Antarktika.
Mardikad tegid oma evolutsioonilise ajaloo alguses läbi ulatusliku kohanemisradiatsiooni. Õitsvate taimede evolutsioon aitas kaasa mardikate mitmekesistumisele. Kuuest suurimast mardikaperekonnast neli söövad peamiselt õitsvaid taimi.
Liigirohkus ja jaotus
Mardikate kirjeldatud liigirikkus on väga suur: umbes 350 000 liiki, kuid tropiikide ja väikeste, halva uuritusega rühmade tõttu hinnatakse tegelikku liigidiversiteeti palju kõrgemaks (hinnangud 800 000–1 000 000 või rohkem). Suurem osa liigilisest mitmekesisusest on koondunud troopilistes metsades, kus palju liike on veel avastamata.
Välimus ja anatoomia
Mardikate kõige tuntavam tunnus on kõvade tiibade ehk elütrode olemasolu, mis katavad ja kaitsevad tagumisi tiibu ning keha. Neil on närvilised, hammustamiseks kohandunud suuosad, mitmesugused antennimorfoloogiad ning kehakuju varieerub väga väikesest (alla millimeetri) kuni mitu sentimeetrit pikkade liikideni (suuremad troopilised liigid võivad ulatuda üle 10 cm). Värvused ulatuvad mattpruunist ja mustast erksate metallise läike, triipude ja musteriteni; mõned liigid on kamuflaažiks, teised hoiatusvärvidega.
Eluring ja käitumine
Mardikatel on täielik muutumine (metamorfoos): muna → nääps/larv → nukk/pupa → täiskasvanu/imago. Larvid võivad olla röövikukujulised, võrgutiivalised või muul viisil kohastunud; nende toitumine on sageli erinev täiskasvanute omast (nt puitkoi- ja mullaelanikud). Paljud liigid elavad üksi, teised on sotsiaalsed või sümbiootilised (nt koos puudutavate seentega või elades termiitide/putukahotellide juures).
Elupaigad ja levik
Mardikad asustavad peaaegu kõiki maismaalisi elupaiku: metsad ja niidud, põllud, karjamaad, rabad, maapinna all, veeäärsed alad ning ka koobased ja linnakeskkonnad. Nad puuduvad avameredes ja on vähesel määral kohanenud väga külmadesse piirkondadesse (nt Antarktika). Paljud liigid on taime- või seenespetsiifilised ja elutsüklid on seotud konkreetsete toiteallikate või elupaigatingimustega.
Toitumine ja ökoloogiline roll
- Herbivoorid: palju mardikaid (nt nälkja- ja kurrilased) toituvad lehtedest, õitest, seemnetest ja koorest ning võivad olla olulised põllukahjurid.
- Predaatorid: näiteks lepatriinud ja maamardikad tarbivad suurt hulka kahjulikke kahjurputukaid ning on tähtsad biokontrolli agentid.
- Lagundajad ja detritivoorid: paljud mardikad aitavad lagundada surnud taime- ja loomset ainet, osaledes toitainete ringluses.
- Fungivoorid ja sõnajalapartnerid: mõningad liigid toituvad seentest või elavad koos seentega sümbioosis.
Taksonoomia ja suured rühmad
Coleoptera hõlmab väga palju perekondi ja liike – kirjeldatud on sadu perekondi ja üle saja suurema pere. Tuntud suured perekonnad on näiteks Curculionidae (mänd- ja pähkelkurrid ehk nülijad), Staphylinidae (pikkkeelmardikad), Carabidae (maamardikad), Chrysomelidae (lehemardikad), Cerambycidae (pikaliinmardikad) ja Scarabaeidae (kuklased). Nagu tekstis mainitud, on paljud suuremad rühmad pastavad taimtoidulised ja on seetõttu tihedalt seotud õitsevate taimede leviku ja evolutsiooniga.
Evolutsioon ja paleontoloogia
Mardikate fossiilid ulatuvad kaugesse minevikku ning rühm on läbi teinud pika ajaloolise arengu. Neil on välja kujunenud omadused (nt elütrad), mis on soodustanud nende edukust ja mitmekesistumist, võimaldades kaitsta tiibu ja koloniseerida erinevaid ökoloogilisi nišše. Kohanemisradiatsioon ja õitsvate taimede mitmekesistumine on olnud mardikate mitmekesistumise peamised soodustajad, eriti kriitilisel ajavahemikul, kui angiospermid leidsid üle maailma leviku.
Majanduslik ja kultuuriline tähtsus
Mardikad mõjutavad inimesi mitmeti: mõned liigid on olulised põllukahjurid (põllukultuuride kahjustamine), teised on väärtuslikud bioloogilised tõrjevahendid, kuna nad söövad kahjureid. Kuklased ja teised lagundajad aitavad säilitada mullaviljakust. Mardikaid kasutatakse mõnikord ka teadusuuringutes (näiteks evolutsiooni, ökoloogia ja käitumise uurimisel) ning nad esinevad kunstis ja kultuuris (ehete, müütide ja traditsioonide osana).
Kaitse ja uurimine
Mardikate säilitamine sõltub elupaikade kaitsmisest, metsanduse ja põllumajanduse jätkusuutlikust juhtimisest ning invasiivsete liikide kontrollist. Paljud liigid on ohustatud elupaikade kadumise, reostuse ja kliimamuutuste tõttu. Uurimises kasutatakse traditsioonilisi taksonoomilisi meetodeid koos molekulaarsete tehnikatega (DNA-barcode) uute liikide avastamiseks ja liikumissuundade jälgimiseks.
Lõppsõna
Mardikad moodustavad ühte kõige mitmekesisemat ja ökoloogiliselt olulist putukarühma. Nende suurliigilise mitmekesisuse, erinevate elupaikade ning tähtsa ökoloogilise rolli mõistmine on oluline nii loodusteaduste kui ka maa- ja metsanduse jaoks.
