Pöördmardikad (Gyrinidae) – veemardikad, tunnused, elupaigad ja liigid

Pöördmardikad on veemardikate sugukond (Gyrinidae), kelle täiskasvanud isendid ujuvad peamiselt magevee pinnal ja on kohastunud seal kiiresti manööverdama.

Tavaliselt ujuvad nad häirimatult veepinnal, kuid ohu korral lähevad nad vee alla. Hirmu korral ujuvad nad kiiresti ringiratast, mis aitab kiskjaid segadusse ajada. Neil on jagatud silmad (ülemine ja alumine osa), mis võimaldavad neil näha korraga nii vee kohal kui ka vee all.

Sugukonda kuulub umbes 700 maailmas elavat liiki 15 perekonnas, lisaks mõned fossiilsed liigid. Enamik liike on välimuselt väga sarnased, kuigi nende pikkus varieerub 3 mm kuni 18 mm. Nad kipuvad olema lamedad ja ümarad. Nende kuju sarnaneb hästi ellipsoidile, kusjuures jalad ja muud lisandid sobituvad tihedalt voolujoonelisele pinnale.

Nii vastsed kui ka täiskasvanud isendid on aktiivsed kiskjad. Täiskasvanud isendid kannavad oma elytra all õhumulli ja võivad soovi korral pikaks ajaks sukelduda. Enamasti liiguvad nad pinnal rühmiti.

Tunnused

• Kehaehitus: väike, läikiv, tumedavärviline (tavaliselt must või tumepruun) ovaalne keha, väga voolujooneline. Keha ja tiivad on kaetud veehülgavate karvakestega, mis aitavad hoida õhukilet.
• Silmanägemine: jagatud liitsilmad – ülemine silmapool jälgib toimuvat veepinnast kõrgemal ja alumine vee all.
• Jalad: kesk- ja tagajalad on lapikud ning servades tihedalt karvastunud, toimides „aerudena”; eesjalad on peenemad ja haaramiseks kohastunud. Isastel on sageli laienenud esimeste jalgade tallad iminappade või ketastega, et paaritumisel emasest kinni hoida.
• Meeliselundid: lühikesed, labida- või nuijasarnased kombitsad, mis on tundlikud veepinnalainete ja vibratsioonide suhtes, aidates orienteeruda ning saaki leida.
• Hingamine ja sukeldumine: õhumull elytra all ja kehapinnal hoitav õhufilm võimaldavad pikemaid sukeldumisi; õhku uuendatakse pinnale tõustes.
• Kaitsemehhanismid: kiire ringujumine, kiire sukeldumine ning mõnel liigil ka teravalõhnaline kaitsenõre kiskjate peletamiseks.

Elupaigad ja levik

Pöördmardikaid leidub laialdaselt kogu maailmas (v.a polaaralad). Eelistatud elupaigad on seisva või aeglaselt voolava magevee veekogude kaldalähedased ja tuule eest varjatud alad: tiigid, järved, kraavid, lompide ja jõelohkude rahulikumad sopid. Sageli koonduvad nad päikesepaistelistele, kuid taimestiku varjulistele veepindadele, kus koguneb pinnale langenud saak. Paljud liigid talvituvad täiskasvanuna veekogus (näiteks jää all) või mudases kaldavööndis.

Eluviis ja käitumine

Pöördmardikad on päevase aktiivsusega ning liiguvad enamasti parvedena. Iseloomulik on kiire „siksak-” või ringujooks veepinnal, millele järgneb vajadusel momentaanne sukeldumine. Orienteerumisel ja suhtlemisel mängivad rolli pinnalained: lühikesed kombitsad „loevad” veepinna vibratsioone. Välja lendamiseks võivad täiskasvanud veepinnalt end lahti tõugata ja asustada uusi veekogusid, eriti pärast vihmaperioode või kuivade lompide kokkukuivamist.

Toitumine

Täiskasvanud pöördmardikad söövad peamiselt veepinnale sattunud või selle läheduses liikuvaid väikeloomi: uputatud putukaid, sääselaste ja teiste väikeste selgrootute vastseid ning koorikloomi. Nad võivad olla olulised sääsevastsete looduslikud piirajad. Vastsed on veekeskkonnas elavad, pikliku kehaga ning varustatud sirpjate lõugadega, millega saak haaratakse ja väliselt seeditakse; toit imetakse seejärel sisse.

Paljunemine ja areng

Paaritumine toimub tavaliselt veepinnal või selle vahetus läheduses. Munad kinnitatakse veetaimedele või muule veealusele substraadile. Areng kulgeb mitme vastsejärgu kaudu; viimase järgu järel ronib vastne veekogu kaldale ja nukkub niiskes mullas või taimejäänustes. Täiskasvanud kooruvad seejärel ning naasevad vette. Paljudel liikidel kestab elutsükkel ligikaudu aasta, kuid sõltub kliimast ja veekogu oludest.

Liikide mitmekesisus ja näited

Sugukonna tuntuimate perekondade hulka kuuluvad Gyrinus, Orectochilus, Dineutus, Aulonogyrus ja Macrogyrus. Euroopa veekogudes kohtab sageli perekonna Gyrinus esindajaid, näiteks liike, kes eelistavad selgeveeseid, taimestikurikkaid tiike ja järvekaldavööndeid. Väliselt on eri liike sageli raske eristada; määramisel kasutatakse keha kuju ja suuruse kõrval ka suguelundite ning mikroskoopiliste tunnuste võrdlust.

Suhe inimesega ja kaitse

• Ökoloogiline roll: olulised röövtoidulised veepinna „koristajad”, kes vähendavad hukkunud või nõrgestatud putukate hulka ning aitavad hoida veekogude ökoloogilist tasakaalu.
• Indikaatorliigid: mitmed pöördmardikad on tundlikud reostuse, eutrofeerumise ja kaldavööndi ümberkujundamise suhtes, mistõttu nende olemasolu ja arvukus võivad viidata veekogu seisundile.
• Kaitse ja heaolu: puutumatu kaldavöönd, varju pakkuv taimestik ja vähene reostus on liigirikkuse säilitamiseks võtmetähtsusega. Vältida tuleks kemikaalide sattumist veekogudesse ning hoida alles looduslikud kaldaribad.

Kokkuvõttes on pöördmardikad hästi kohastunud veepinna elanikud, kelle aerukujulised jalad, jagatud silmad ja õhumulli kasutus võimaldavad neil olla vilkad kiskjad ning elada edukalt väga erinevates magevee elupaikades üle maailma.

Küsimused ja vastused

K: Mis on vilepillid?

K: Kus ujuvad keerdmardikad tavaliselt?

K: Mida teevad keerdmardikad, kui nad on ohus?

K: Kuidas näevad keerdmardikad?

K: Mitu liiki keerdmardikaid on maailmas?

K: Milline on keerdmardikate ligikaudne suurusvahemik?

K: Mida söövad nii keerdmardikate vastsed kui ka täiskasvanud isendid?

Otsing