Paljud loomad arenevad eraldi etappidena. Nendel loomadel areneb munast vastne (mitmuses: vastsed). See on täiskasvanud sigimisstaadiumist eraldiseisev eluetapp. Vastsündinu ei näe välja nagu täiskasvanud loom ja muudab oma kuju (protsessi nimetatakse metamorfoosiks), kui ta kasvab. Enne täiskasvanud vormi saavutamist võivad esineda mitu vastsestaadiumit ehk instantsi. Algtekstis toodud näited, nagu Kaelkirjakud, võivad olla eksitavad — kaelkirjakud ei arene vastsetena nagu näiteks paljud putukad või kahepaiksed; siiski on näiteid väga erinevate organismirühmade vastsetest. Originaalteksti lingid vastsed ja roomikud on samas jäänud alles.
Arenguetapid ja metamorfoosi tüübid
Vastsed tekivad tavaliselt pärast viljastumist munadest ja arenevad edasi kuni metamorfoosini. Mõned peamised metamorfoosi ja arengumustrite tüübid:
- Täielik metamorfoos (holometaboolne) – sel juhul on eluetapid muna → vasts (larva) → pupa (koorikseisund, nukk) → täiskasvanu. Sellele viitavad tuntud näited on liblikad, kärbsed ja sipelgad. Vastsed (larvad) erinevad välimuse ja elustiili poolest täiskasvanutest ning sageli toituvad teisiti.
- Osaline metamorfoos (hemimetaboolne) – areng ilma erilise nukufaasi: muna → nümf (sarnaneb väiksemana täiskasvanule, kuid ilma paljude suguelundite või tiibadeta) → täiskasvanu. Näiteks paljudtrombinaalsed (ripslased), rohuliblikad ja teised harilikud putukagrupid.
- Gradualistlikud või unikaalsed mudelid – paljud selgrootud (näiteks mõned molluskid ja kilpkonnad) arenevad vastsetena, millel on oma eripärad; kahepaiksete (nt konnade) vastseid nimetatakse ussidena (tadpoles) ja neil on vee-eluline eluetapp, mis hiljem muutub maismaaliseks täiskasvanuks.
Merelised vastsed ja planktoniline leviala
Vastsündinu staadiumiga mereorganismid lasevad sageli veesambasse suure hulga mune ja spermat. Pärast viljastumist arenevad munadest pisikesed vastsed. Need vastsed võivad elada pikka aega planktonis ja neil on sageli pelagiline etapp, mis aitab liigil laialt levida. Enamikul mereselgrootutest ja paljudel kaladel on pelagiline vastsestaadium või pelagilised munad — need elavad planktonis ja võivad kanduda meres voolude abil kaugele.
Vastsede eluviisid ja kohastumused
Vastsed võivad toituda olenevalt liigist väga erinevalt: mõned närivad taimekoid või lehti, teised toituvad planktonist, mõned on rööv- või parasiitlikud. Vastsed läbivad sageli mitu instantsi (nahavahetust) enne järgmise põhimuudatuse või metamorfoosi saabumist. Ellujäämiseks on levinud strateegiad:
- kaitsevärvid ja kamuflaaž;
- keemiline kaitse (mõned vastsed on mürgised või ebaõrnad saakloomad);
- suur arv munasid ja vastseid, et osaliselt kompenseerida suurte kiskjate kaotusi;
- sümbiootilised suhted (nt vastsed, kes toituvad bakteritest või vetikatest).
Metamorfoos ja hormonaalne juhtimine
Metamorfoosi protsess on bioloogiliselt keerukas ja seda reguleerivad hormoonid. Putukatel mängib olulist rolli ekdüsoon ja juveniilne hormoon, mis määravad, millal toimub nahavahetus ja kas järgneb nukkfaas. Ka kahepaikseid mõjutavad kilpnäärmehormoonid, mis aitavad suunata vee-elulisest vastsest maismaaliseks täiskasvanuks ümberkujundumist (nt konnadel lõpuks tekivad jalad ja kaovad lõpuks sabad).
Ökoloogiline tähtsus
Vastsed on olulised nii toiduahelate komponendid kui ka ruumi koloniseerijad. Pelagilised vastsed aitavad levitada liike uutesse piirkondadesse, samas kui maismaalised vastsed võivad mõjutada taimede levikut ja maastikustruktuuri. Vastsed võivad toimida ka ökoloogilise indikaatorina — nende kohalolek või puudumine võib viidata keskkonnamuutustele või reostusele.
Lõpetuseks: vastsefaas on paljude loomade elus oluline ja erilise mitmekesisusega etapp. Vastsed võivad olla väga erineva ehituse, eluviisi ja ökoloogilise rolliga — alates planktonis hõljuvatest merevastsetest kuni maismaal toituvate putukate või kahepaiksete larvadeni.
